Hiljuti Tallinnas toimunud inimõiguste aasta konverentsil esinenud keeleteadlase Mart Rannuti ettekanne „Keeleõigused ja turvalisus” tugines aastatel 2012−2015 läbi viidud uuringule, mille käigus hinnati eestlaste ja eestivenelaste rahulolu seoses inimõiguste kaitsega Eestis. Muuhulgas juhtis Rannut tähelepanu vastuolule: eestlased ja venelased tahavad, et nende lapsed õpiksid ühes koolis. Praegune haridussüsteem ei toeta aga ei ühte ega teist osapoolt.

Pole saladus, et venekeelsed lapsevanemad valivad aina tihedamini oma laste jaoks eesti õppekeelega kooli. Tavaliselt mõtlevad inimesed enne hoolega, kui sellise julge sammu ette võtavad – valmistades last esimesse klassi minekuks kodus ette või pannes ta hoopis eesti lasteaeda. Mida noorem on laps, seda kergemini kohaneb ta olukorraga, kus kodus räägitakse ühte ja koolis teist keelt.

Muidugi kerkib esile ka raskusi, kuid nendega tuleb toime, kui väikesel õpilasel pole tõsiseid arenguprobleeme ning vanematel on kindel tahtmine anda oma järeltulijale hea haridus. See viimane on eriti oluline: kui vanemad ei pööra lapsele piisavalt tähelepanu, siis polegi oluline, kas ta õpib vene või eesti õppekeelega koolis: tulemus on igal juhul nukker. Olles direktor eesti õppekeelega koolis, kus on peaaegu igas klassis õpilasi vene perekondadest, võin kinnitada, et rahvusliku päritoluga seotud eripära neid tavaliselt ei sega ning nad tulevad õppimisega toime sama hästi kui teised.

Tuleb tõdeda, et eesti koolis õppivate vene laste pärast ei tunta muret mitte ainult perekonna ja kooli tasandil. Haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel viis Tallinna ülikooli psühholoogia instituut aastatel 2009−2011 läbi laiapõhjalise uuringu „Muukeelne laps eesti koolis”, mille põhjal töötasid teadlased 2012. aastal välja soovituste paketi ministeeriumi ning õppeasutuste jaoks (A. Pulver, A. Toomela „Muukeelne laps eesti koolis”, Tallinna ülikooli psühholoogia instituut. Tallinn 2012). Tahan loota, et selline põhjalik lähenemine toob edu.

Näib, et praegugi pole olukord halb: vastavalt antud uuringule „suur osa eestikeelse kooli valinud muukeelsete laste vanemad on valitud kooliga rahul ja ei muudaks oma valikut”.

Julgen väita, et vene lastel Eestis on teatud mõttes privileegid, kuna neil on valida, kas minna õppima eesti või vene õppekeelega kooli või hoopis keelekümblusklassi. Rääkimata juba sellest, et tänu vene keele oskusele saavad neist tulevikus teatud aladel edukamad spetsialistid, võrreldes eestlastest eakaaslastega.

Aga on üks oluline probleem, millega puutuvad kokku vene õppekeelega koolide üheksanda klassi õpilased: madal konkurentsivõime eesti õppekeelega gümnaasiumidesse astumisel. Seda ei põhjusta mitte kurikuulus „diskrimineerimine”, millest nii väga armastavad pasundada igal pool teatud leeris olevad ühiskonnategelased. Lihtsalt üheksanda klassi õpilaste eesti keele oskuse tase on madal: vastavalt statistikale ei saa nad ka kohustuslikku B1-eksamiga hakkama.

Samas eeldab õppekava, et ka vene õppekeelega gümnaasiumis õpitakse 60% ainetest eesti keeles. Varsti ootab vene põhikooli vilistlasi uus mure: aastaks 2020 on kõikides ametikoolides õppekeel ainult eesti keel.

Kõige selle taustal tunduvad need vene noored, kes tahaksid oma haridusteed jätkata eesti gümnaasiumides, lausa kangelastena, aga samas tuleb tunnistada, et selliste õpilaste arv kasvab iga aastaga. Meil on väiksemaid linnu, näiteks Haapsalu ja Pärnu, kus on küll vene põhikool, gümnaasium aga on ainult eesti õppekeelega. Peale selle jagub tugevaid ja tarku õpilasi, kes soovivad minna katsetele eliitkoolidesse.

Toon näite isiklikust kogemusest, mis vist panigi mind seda artiklit kirjutama. Mu poeg õppis viitele vene kooli üheksandas klassis ja ma olin veendunud, et paremat pole tahta ja gümnaasiumivaliku küsimust meil ei tule. Olin olukorraga rahul, kuni ta ühel ilusal päeval teatas, et kavatseb astuda Tallinna reaalkooli, kuna tahab väga füüsikat süvendatult õppida. Loomulikult ei hakanud ma poega ümber veenma, tegin kõik võimaliku: leidsime keeleõpetaja, läksime eestikeelsetele füüsika- ja matemaatika ettevalmistuskursustele, nägime väga palju vaeva … Oma koolis käis laps tol perioodil ainult kontrolltöid tegemas ja vastamas, kogu muu aja kulutas keele õppimisele.

Ei hakka varjama – selline kiires tempos ettevalmistamisprotsess läks perele kõvasti maksma ning tõi kaasa korraliku stressi. Öösiti ei saanud enam magada – meenus, kuidas kümme aastat tagasi tundus valik vene õppekeelega kooli kasuks mulle, vene filoloogile ainsa õige otsusena.

Ime pidi juhtuma – poeg koos mõne teise vene poisiga saigi reaalkooli sisse. Kooli juhtkond tegi teadlikult julge sammu, hinnates eelkõige noormeeste õppeedukust ning suurt soovi reaalaineid õppida. Praeguseid uustulnukaid toetavad vene perekondadest pärit õpilased, kes on reaalkoolis juba pikemat aega õppinud, ning mu poeg tunneb ennast kui kala vees, hoolimata sellest, et aines „emakeel” on tal hindeks viie asemel kolm.

Ma ei hakka siin arutlema eesti keele õpetamise kvaliteedi ja mahu üle vene õppekeelega koolides ja lasteaedades: sellest õnnetust olukorrast on räägitud ja kirjutatud sadu kordi. Parem toon näite Mart Rannuti eespool mainitud uuringu alusel tehtud ettekandest: „Venelaste seas enam diskrimineerituna tundsid ennast just noored venekeelsed respondendid, need, kes äsja olid lõpetanud kooli. Põhjuseks toodi välja asjaolu, et koolist saadud eesti keele tase ei vasta ühiskonna nõudmistele.”

Tahaks ikkagi uskuda, et lähiaastatel olukord muutub ja vanemad ei pea muretsema, otsides lastele eraõpetajaid ja eesti keele kursusi. Praegu aga soovitan emadele ja isadele kogu südamest mitte niisama viia oma laps kodu lähedal asuvasse kooli, olgu see eesti või vene õppekeelega, vaid mõelda võimalikult vara lapse tulevikule.

Samm-sammuline ettevalmistus aitab vältida stressirohkeid perioode tulevikus. Mida varem saavad vanemad aru, millised anded nende lastel on, mida varem suunavad nad oma järeltulijad õigele arenguteele, seda lihtsam on noorel tulevikus leida õige koht meie mitmekesises põhi-, üld- ja kõrgharidussüsteemis.