Memme Musi eralasteaias Tallinnas pakutakse lastele prantsuse keele algõpet. Sealses Kevade tänava majas on ka Eesti ainus eesti-prantsuse õppekeelega lasteaiarühm.

Õppealajuhataja ja õpetaja Jaanika Monroc räägib, et Tiina Mägi asutatud Memme Musi lasteaed sai sügisel kümme aastat vanaks. Lasteaial on kaks maja, üks Pirital ning teine kesklinnas Kevade tänaval. Jaanika Monroc tuli Memme Musi Kevade tänava majja just prantsuse keele pärast. Pirita majas on samuti prantsuse keele õpe, aga sellest aastast ringina kolm korda nädalas.
Monroc elas 13 aastat Pariisis ning oli abielus prantslasega. Enne Prantsusmaale minekut töötas ta lasteaiaõpetajana ning tagasi tulles otsis tööd samal erialal. Tal on kolm täiskasvanud kakskeelset last.

Kas teie lapsed rääkisid emaga ühes ja isaga teises keeles?
Täpselt nii. Kui Prantsusmaale läksime, olid poisid esimesest abielust kuuene ja kaheksane. Nad läksid võõrasse keelekeskkonda. Tütar oli kahekuune. Kodus rääkisin mina eesti keelt, mehe keel ja koolikeel oli prantsuse keel.
Vähemalt siis, 22 aastat tagasi olid Prantsusmaal immigrantidele kohanemisklassid prantsuse keele õppimiseks. Jõudsime sinna märtsis. Esimesed kuud käisid poisid selles klassis. Juuli alguses lõppes kool. Selle ajaga said nad prantsuse keele nii selgeks, et võisid minna sügisel tavalisse prantsuse kooli.

Kohanemisklass oli keelekümbluse põhimõttel?
Jah, õpetaja rääkis ainult prantsuse keelt. Seal oli lapsi üle maailma: Venemaalt, Malist, Portugalist jne.

Mis on prantsuse lasteaias eesti lasteaiast erinev?
Prantsuse lasteaeda kutsutakse emakeelekooliks. Seal ongi koolisüsteem, vahetunnid ja koolivaheajad. Varakult läheb laua taga istumiseks nagu koolis. Emakeelekoolis on range kord – kui hiljaks jääd, siis sisse ei saa, lähed lapsega koju tagasi. Hommikuti võtab meeskond lapsed vastu, siis tuleb õpetaja, kes annab oma tunnid. Nelja-viieaastased vist enam ei magagi. Väiksemad magavad põrandal madratsite peal. Lapsed on päev läbi välisjalanõudega. Kõik prantsuse õpetajad on lubanud koju minnes revolutsiooni teha, nähes meie voodeid ja puhtaid linu.
Lõuna ajal tegutseb sööklameeskond. Toitu ei tehta kohapeal, vaid tuuakse kusagilt sööklasse. Ei tea, kuidas praegu, aga kaheksateist aastat tagasi oli nii, et kuna ma tööl ei käinud, tohtis mu laps sööklas süüa ainult kord nädalas. Lõuna ajal pidin tulema talle järele, viima koju sööma ja tooma kooli tagasi. Emakeelekool lõppes pool viis nagu päris kool. Oli ka hoiurühm, kuhu võis lapse pikemaks jätta, seal oli taas uus meeskond.
Käisin kaks aastat tagasi koolitusel ühes prantsuse emakeelekoolis. Klassis oli 28 last. Kõik ühes ruumis, mänguasju praktiliselt polnud. Pool klassi õppis inglise keelt, teine pool tegi samal ajal midagi muud. Palju tehakse grupitööd. Meil kutsutakse seda tööks tegevuskeskustes, neil tööks ateljeedes. Lapsed liiguvad ateljeedes ringi, kui üks tegevus on lõpetatud, minnakse järgmisse.

Tundub, et eesti lapsel lastakse rohkem mängida.
Rohkem mängida lastakse meil kindlasti. Distsipliin on range, aga kui 28 last on ühes ruumis, ei saagi teisiti. Suure vahetunni ajal mängitakse õues. Lapsevanemaid julgeolekukaalutlustel majja ei lasta. Mina sain oma lapse emakeelekooli kahele karnevalile ja kevadlaadale. Hommikul ja õhtul antakse laps uksel üle.
Ülevõtmist väärib üldkultuur – tegelemine ülemaailmse kunstiga ja lastekirjandusega. Näiteks mu nelja-aastane tütar teadis impressionistidest tunduvalt rohkem kui mina tollal. Neil on aasta läbi kunstiprojektid, käiakse muuseumites ja näitustel kunstnikega tutvumas. On palju lastele kunsti tutvustavaid lasteraamatuid.

Kui vanalt prantsuse lapsed lugema õpetatakse?
Sõltuvalt lapsest nelja-viie-kuueselt. Kool meie mõistes algab kuueaastaselt. Esimene klass vastab meie lasteaia viimasele rühmale. Lugemaõppimisel on erinev, et suured tähed jäetakse vahele. Lugema hakatakse kohe väikest kirja.
Õppimine sõltub ka õpetajast, koolist ja hetkemoest. Kui minu laps käis emakeelekoolis, oli populaarne täissõnameetod. Ei õpitud silbitama ega häälima. Olen prantsuse keele õpetamise koolitusel näinud ka rütmi plaksutamist ja silbitamist.

Memme Musis käib vist rahvusvaheline seltskond?
Esialgu oli meil ka prantsuse ja prantsuse segaperede lapsi, kelle vanemad töötasid Brüsselis, Strasbourgis või Prantsuse saatkonnas. Aga prantslased liiguvad palju, on kohapeal aasta-kaks. Nad eelistavad panna lapsi vene lasteaeda, kuna vene keel on laialdasemalt kasutatav, või eesti munitsipaallasteaeda. Kui on tegemist segaperekonnga ja elatakse Eestis, siis eesti keelt ka väärtustatakse. On olnud soome lapsi ja lapsi itaalia segaperedest. Praegu on meil enamasti eesti lapsed, on ka vene lapsi. Prantsuse lapsi praegu pole. Alguses oli idee teha kogu õpe prantsuse keeles. Prantslaste puudusel jäi aga nii, et eesti lasteaiarühma juures on süvendatud prantsuse keele õpe.

Mis põhjendusega lapsed siia lasteaeda pannakse?
Võõrkeeleõpe varases eas on oluline. Siis keel pigem omandatakse, kui õpitakse. Miks just prantsuse keel? Inglise keel saadakse selgeks niikuinii, iga teine võõrkeel on lisaväärtus. Iga õpitud võõrkeel lihtsustab järgmise õppimist. See on rikkus ka maailmapildi avardamise mõttes. Tänu keeleõppele puutuvad lapsed ja vanemad kokku prantsuse kultuuriga. Kasutame õppemeetodina palju prantsuse lastekirjandust.

Kui suur tung Memme Musi laste­aeda on?
Rühmad on täis. Rühmades on keskmiselt 15 last. Vanemas rühmas on praegu 16. Rohkemaks ruumi pole. Palju tuuakse ühe pere lapsi, see näitab ilmselt usaldust. Oleme pidanud inimestele ka ära ütlema, aeda on järjekord.

Milline on lapsevanemate tagasiside?
Vanematest ei oska praktiliselt keegi prantsuse keelt. Ütlevad, et lapsed laulavad või räägivad kodus prantsuse keeles, aga nemad aru ei saa. Oleme kaks aastat järjest esinenud frankofoonia päevadel. See on laupäeval, nii et ka vanemad saavad tulla vaatama, kuidas lastel prantsuse keelega on. Pidudel kasutame prantsuse keelt, näiteks laulame. Anname vanematele tagasisidet, kuidas lastel prantsuse keele omandamine edeneb. Palju oleneb andekusest, nagu ka matemaatika, muusika, mis iganes aine puhul.

Kuidas te õpetajad leiate?
Õpetajad on meil Prantsusmaalt, tänu heale koostööle Prantsuse saatkonna ja Prantsuse Instituudiga ning MTÜ-ga Väikesed Frankofoonid. Prantsusmaal on pensionil õpetajate ühing AGIRE. Nad võivad olla mis iganes aine õpetajad, ning õpetavad missioonidel üle maailma prantsuse keelt. Missioon võib kesta neli või kaks kuud, aasta … Eelistame neid, kes saavad olla aasta. Lastel ja ka õpetajal on nii lihtsam. Eesti on suhteliselt populaarne. Juba kaks õpetajat, Nadine ja Françoise, on tulnud meile teist korda. Meie kollektiiv olevat väga meeldiv ja huvi prantsuse kultuuri vastu suurem kui teistes maades. Françoise on praegu Odessas. Nadine oli meil aasta, seejärel aasta Alma-Atas, kus talle üldse ei sobinud, ning soovis tagasi. Kolmaski õpetaja avaldas soovi sügisest naasta. Neil on kõigil suur õpetamiskogemus, sealjuures välismaal õpetamise kogemus. Meie keeleõpe on põhimõttel prantsuse keel kui võõrkeel.

Memme Musis saab prantsuse keelt õppida aiarühma jõudes?
Jah. Keskmises rühmas, nelja-viieaastastel, on prantsuse keel esialgu üks kord nädalas, pärast kaks korda. Vanemas rühmas on neli korda nädalas.
Võib juhtuda, et vanemasse rühma tulevad lapsed, kes pole prantsuse keelega kokku puutunud. See tekitab väikseid raskusi metoodikas ja keelekasutuses, teised lapsed on juba kolm-neli aastat prantsuse keelega tegelenud.

Kuidas ja mis materjalidega prantsuse keelt õpitakse?
Teeme palju õppematerjale ise. Lasteaias prantsuse keele õpetamise metoodikat Eestis ju pole. Eelmisel aastal oli suurem koolitus FrancoKlikk – prantsuse keele õpe koolieelses eas IT-vahendite abil. Üritasime paika panna prantsuse keele õpetamise ainekava lasteaias. Prantsusmaalt olid väga head koolitajad prantsuse keele kui võõrkeele teemal – mis sõnavara, mis eas ja mismoodi õpetada. Mul oli õnn käia suvel Prantsusmaal suveülikoolis Nantes’is, koolieelses eas või algklassides prantsuse keele õpetamise intensiivkursusel. Oli pildiraamatu kasutamine klassis õppevahendina, mängulised tegevused keeleõpetamisel. See on minu pagas.
Meie õpetajatel on oma väljakujunenud metoodika. Nii Françoise kui ka Nadine kasutavad palju prantsuskeelseid pildiraamatuid. Nende reisipagas koosnebki põhiliselt raamatutest. Pildiraamatud on põnevad, aga sageli keerulised. Näiteks on hariv raamat hiiretüdrukust, kes läks uut elupaika otsima ning kolis elama kunstnike maalide sisse. Esimene pilt on Munchi „Karje”. Kõik prantsuse keele õpetajate teemad on seotud ka nädala teemadega. Kuna jaanuaris läheme Ants Laikmaa näitusele, seome kunstiraamatud ka selle teemaga.
On kunstiraamat nädalapäevade õppimiseks, pildiraamat kuu vaatamisest, mis on kordava struktuuri poolest keeleõppeks hea. Selle abil saab pea kõik asjad ära õpetada, nii et laps ei tohiks aru saada, et õpib. On raamat hiirest, kes on poeet. Teised teevad tööd, koguvad vara ja hurjutavad teda laiskuse pärast – eestlastele hea filosoofia käsiraamat.

Kui kaua vanema rühma lapsed päevas prantsuse keeles kümblevad?
Prantsuse keele õpetaja räägib juba söögilauas lastega prantsuse keeles. Tema tegevus on poole kümnest kümneni, aga ta jääb kauemaks, räägib lastega ka igapäevategevuste juures. Kaks tundi tuleb kokku.
Vahel õpetavad nad natuke liiga keerulisi asju. Mina jälgin, ei tee sünkroontõlget, vaid selgitan hiljem. Küsin, kas saite aru, aga seda tuleb ka eesti keeles teha, sest sõnavara on tänapäeva lastel suhteliselt ahtake.
Arvan, et eri lastele sobivad erinevad õpetamismeetodid. Kellele mängulisemad, kellele kordamised, kellele pildiraamatud, kellele laulmine. Prantsuskeelsed tegevused ongi integreeritud, neis on seda kõike.

Kui palju laps lasteaeda lõpetades prantsuse keelt oskab?
Oleneb lapsest. Võib öelda, et nad omandavad passiivse keeleoskuse. Saavad aru tunduvalt rohkem, kui julgevad rääkida. Kahtlustan, et see on eestlaslik lähenemine, et kui perfektselt ei oska, siis parem ei räägi. Enamik hääldab õpetajale järele aktsendita. Lasteaiaväliselt on väga vähestel võimalus prantsuse keeles suhelda. Kes on käinud Prantsusmaal, on näiteks poes rääkinud prantsuse keeles.
Teeme koostööd Gustav Adolfi gümnaasiumiga. Seal on tänavu esimeses klassis prantsuse keele ring. Meil lasteaias õpetatakse pigem suulist kõnet, kuna lapsed õpivad viie-kuue-seitsmeselt alles eesti keeles häälima ja kirjutama. Ka meil olid prantsuse keeles rääkivad seinad ja lapsed olid kirjapildist erineva häälduse pärast segaduses.

Milline lasteaia tulevik paistab?
Jätkaks sama süsteemiga nii kaua, kui meil prantsuse õpetajad on. Arvan, et on parem, kui õpetab prantslane. Nii õpib laps kõige õigemat hääldust.

Kuidas lapsed prantsuse r-iga hakkama saavad?
Seda pole pidanud eraldi harjutama. Lapsed võtavad vahel ise prantsuskeelse laulu üles. Nad laulavad täiesti korralikus prantsuse keeles.