„Kui meie vanaisa veel lapsi kooli viis, siis oli härjavanker kaunistatud kollaste lintidega ning vankri metalldetailid läikima löödud,” meenutavad Mervin ja Ravi. Nemad läksid kooli jala, nende lapsed kogub tänapäeval kokku koolibuss, mis viib nad kohale tundide alguseks kell 7.30. Siis on sellel India ookeani saarel juba suur valge väljas, õues on tavapäraselt 30 °C sooja.

Sri Lanka koolisüsteem on kõikidele tasuta ning enamik Sri Lanka põhirahvusest singlitest eelistab riiklikku kooli. Riik annab igaühele ka riided koolivormi jaoks: tükikese valget riiet pluuside ja särkide jaoks, valge kanga tüdrukute seelikute ja sinise poiste pükste tarvis. Nii on kaks korda päevas tänavad täis säravvalgete riietega lapsi, kes alustavad koduteed kell 13.30, käes vihmavari, mis kaitseb nii päikese kui vajadusel ka vihma eest.

Riik ehitab ka koolimaja, mis selles troopilises monsuunkliimas on lihtsalt pikk hoone, mille sees on avatud klassid. Peale katuse polegi suurt midagi vaja, ainult akende ees on raudtorud – õhk peab läbi käima ning nii ei tüki ahvid ja muud pudulojused kogu aeg klassi. Sri Lanka on väga liigirohke ning igal pool kohtab varaane ja kameeleone, ahve ja madusid, rääkimata viirpapagoidest ning muudest sulelistest.

Sub virga degere

Koolid tunneb saarel ära juba kaugelt – nende seinad on kaunistatud suurte värviliste piltidega, mis tutvustavad nii koolikorda kui ka saare filosoofiat. Nii näitab suur kell, et kell 5 hommikul tuleb kiirelt jalad alla saada, et hambaid pesema minna, ehmunud nägudega lapsed linnupuuri ees räägib aga sellest, et loomadelt ja lindudelt ei tohi võtta vabadust. Kunagi ei puudu kooli ümbritsevalt seinalt pilt, millel lapsed avaldavad traditsioonilise žestiga austust vanemate inimeste, vaeste ja õpetajate vastu. Ei puudu ka augud seinas, kust voolab välja vesi, sest monsuuni ajal on vihmad ülitugevad. Ja annavad rohkelt vett.

„Me langeme põlvili, kummardume ja puudutame kätega õpetaja jalgu. Me teeme seda igal pool, ka tänaval, see tuleb automaatselt,” ütleb Mervin. „Ja kui me pärast kooli lõpetamist kohtame oma kunagisi õpetajaid ja avaldame neile austust, tulevad neil mõnikord pisarad silma.”

Õpetaja on Sri Lankal väga lugupeetud. Tänapäeval on Sri Lankal palju naisõpetajaid, kelle koolivormiks on traditsiooniline kaunis ja värviline sari ning kes käivad nagu lapsed ise koolis paljajalu. Nende õpetamismeetodite juurde kuulub ka karistamine.

Selleks ostab õpetaja bambuskepi, mille otsas on kaardus sõlm. Kuna selliseid saledaid keppe müüakse poodides, kust muidu saab osta köögitarvikuid, siis pidasingi eset alguses tundmatuks abistajaks köögis. Kui näitasin keppi Mervini lastele ja küsisin, mis see on, sirutas poiss automaatselt oma käed ette, peopesad ülespoole. Ja kõik puhkesid naerma minu üllatuse ja žesti üle, mis näitas, et karistamisega on just Mervini pojal küllalt kogemusi.

Õpetaja võib kepiga lüüa nii peopesale kui ka taguotsale. Seda karistusviisi vanemad aktsepteerivad, käega lüüa ei tohi. Vestluses selle karistusmeetodi üle olid nii lapsevanemad kui ka pere noored ise eranditult seda meelt, et kehaline karistus on õige – kuidas muidu luua klassis korda ja panna lapsed õpetajat respekteerima. Ning igaüks jutustas oma loo koolis saadud kepihoopidest ja kavalusest, kuidas oma taguotsa paremini kaitsta. Selle jaoks, kellel kogemus seljataga, aitavat mõnikord ka ainult kepiga vibutamine, ning seda ka kodus, kus kepp igaks juhuks nurgas on.

Sel päeval oli Mervini poeg saanud järjekordse kepikaristuse – ta oli visanud kaasõpilastele liiva silma. Saadud hoobid aga ei häirinud tema rõõmsameelsust. Veidike meenutab selline karistus meie keskaega, kus kooliskäimise all mõisteti kepi all elamist, ladina keeles „sub virga degere”. Kepp oli tollal õpetaja autoritaarsuse ja karistamisvõimu väljendus. Selline karistusviis oli Euroopas veel 20. sajandil kasutusel.

Kokku 13 klassi

Sri Lankal tuleb kooliajal teha mitmeid eksameid, mis aitavad õpilast tema kooliteel suunata. Alguses on eelkool, mida nimetatakse inglispäraselt preschool või nursery. Viiendast eluaastast algab põhikool.

Mervini vend ja õde sooritasid põhikoolieksamid viiendas klassis ja kuna nende tulemused olid head, oli neil avatud tee külakoolist linnakooli. Mervin nii tubli ei olnud ja jätkas külakoolis. Eksamid (GCE/OL – General Certificate of Education / Ordinary Level) tuleb teha ka 11. klassis. 13. klass on lõpuklass, seal lõpetatakse meie mõistes abituuriumiga (GCE/AL – General Certificate of Education / Advanced Level).

Mervin 12. klassi lõpueksameid ei teinud, ta suundus edasi hotellikooli ning on tänaseks Sri Lankal nõutud giid väga hea inglise keele oskuse ja laialdaste teadmistega. Eelmise aasta septembris valis üks tunnustatud Suurbritannia reisibüroo ta aasta parimaks giidiks.

Koolivaheaegadega on Sri Lanka koolilastel vedanud. Kooliaeg jaguneb kolmeks (terms), kaks korda aastas on eksamid (final exams). 1.−11. klassini kestab kooliaasta jaanuarist detsembrini. 12. ja 13. klassis algab kooliaasta maikuus.

Novembri lõpu nädalavahetus on eksaminädal, see venib detsembri esimese nädalalõpuni, sellele järgnev detsember on siis tervenisti vaba. Järgmine vaheaeg ootab aprillis, kui saabub Sri Lanka uusaasta. Hinded jagunevad põhiliselt kategooriatesse: rahuldav – ordinary pass; hea – credits ja väga hea ehk distinction.

Paljajalu keeletunnis

Sri Lanka elanikkond on haritud ning üle 90% elanikest oskab kirjutada ja lugeda. Ainult inglise keelega tuleb teha veel tublisti tööd, mis ei ole aga ime, kui mõelda, et kuni 2009. aastani kestis Sri Lankal kodusõda, mis vältas üle 30 aasta. Sõja lõppemine tamilitega on toonud kaasa muutuse haridussüsteemis. Kui enne elasid mõlemad rahvusgrupid teineteisest isoleeritult, siis nüüd peavad mõlemad inglise kui esimese võõrkeele järel hakkama õppima ka teise rahvusgrupi keelt – singalid tamili ja tamilid singali keelt –, et soodustada integratsiooni ja mõista teineteist paremini.

Mõlema keele grammatika ja kirjatähed tunduvad meile väga keerulised. Et neid on keeruline õppida, siis alustavad lapsed kirjatähtede õppimist kõigepealt liivatahvlil, et aina uuesti ja uuesti tõmmata tähekeerdusid ja lisada konkse. Singali keelt nimetatakse abugida keeleks ehk silbiliseks keeleks (සිංහල හෝඩිය, siṁhala hōḍiya). Et keerukad tähed alati silmade ees oleksid, on ka koolimaja seinad kaetud kirjatähtede tabelitega, üks pühendatud singali, teine tamili keelele. Ning nagu tabelitest näha, pole tamili kandilisemad kirjatähed sugugi lihtsamad (தமிழ் அரிச்சுவடி, tamiḻ ariccuvaṭi). Meie silma rõõmustab ainult kolmas tabel, sealt tunneme ära meile mõistetava inglise keele tähestiku. Keeletunnid saavad Sri Lankal toimuda ka õues, paljajalu tabelite ees seistes ja liiva sisse jooni vedades.

Mervini endises koolimajas viiakse meid niinimetatud aktiivse inglise keele õppimise klassi, milleks on ümar palmilehtedest katusega savimaja. Säravvalgetes kleidikestes tüdrukud rivistuvad kiirelt ning esitavad oma muusikaõpetaja toel lauldes tantsu, mis räägib tööst riisipõllul. Paljad jalad tatsuvad muldpõrandal ja käed teevad elegantseid liigutusi, see on nagu akrobaatiliste liigutustega hommikuvõimlemine. Väga ilus ja elegantne, meie vaimusilma ette tekivad pildid uhketes riietes kaunitest tantsijannadest – kooli muusikatunnis saavad nende oskused alguse.

Klassiruumid on varustatud väikeste toolide ja laudadega. Seintel on pildid loomadest ja puuviljadest, sest tundub, et nendes orienteerumist tuleb Sri Lankal õppida. Nii kuulub Sri Lanka laste esimeste ingliskeelsete lausete hulka „This is an elephant” ja „This is a duck”. Need kõlbavad juba väikeseks vestluseks turistiga. Piltide sekka on eksinud ka jääkaru, aga lastele on selge, et teda Sri Lanka palmide all juba ei kohta.

Saare põhjaosast sõidame paadiga saarele, mis kannab Madalmaade koloniaalmineviku episoodi meenutavat nime Delft ehk kohalikus keeles Neduntheevu. Sellel korallisaarel elab 5000 elanikku ning laste kasutusse on antud 80 kooli. Hooneid ümbritsevad müürid on ehitatud korallidest, mis tuletavad meile veidi meelde Muhu saare kivimüüre, seal sammaldunud, siin täis mitmesuguseid korallikeerde.

Koolimaja aga on sama lihtne nagu igal pool üle terve Sri Lanka. Klassides toimub õppimine üheaegselt, klasside vahel on seinad madalad ja pilk ulatub läbi terve kooli, mille otsas näeb Sri Lanka sümboleid – lippu lõvikujutisega tumepunasel taustal ja kust meile tuleb vastu kaunis saris väikekasvuline kooli headmaster, tervitama neid harvu külalisi, kes üle kooli läve astuvad.