„Noored kooli” süsteemi võiks laiendada ja miks mitte ülikooli õpetajaõppega tihedamalt siduda. Meist tehti programmis poole aastaga üpris küpsed õpetajad. Õppisime ettevalmistuse käigus lahendama muresid, milliseid ülikoolist tööle läinud isegi oodata ei oska,” ütleb Kaidi Menšikova, kes teist aastat Vaimastvere koolis eesti keelt õpetab.
Esmapilgul meenutab Kaidi Menšikova oma rõõmsa oleku ning kiire kõnega alati naerusuist Anu Välbat. Sära ei kao Menšikova näolt ka pika kohtumise lõpuks, kuigi seljataga on tihe koolipäev. Tema 32 eluaastasse mahub kogemusi ja pöördeid rohkem kui keskmise Eesti õpetaja ellu.
Põhikooli lõpetas ta Valgas ja pärast seda läks kodustele ütlemata Tartusse Treffneri gümnaasiumisse. Õppis kaks aastat arstiteadust, kuid avastas, et pole tuupija, ja astus uuesti ülikooli – õppima saksa filoloogiat. Õppis vahepeal Saksamaal. Bakalaureuseõppe lõpetamise järel jäi napilt ilma magistristipendiumist ning läks õppima suulist tõlget. Töötas Maltal internetiturunduse firmas, kuid igatses kodu, hapukoort, õiget vorsti, oma seltskonda.
Ülikooli ajal on töötanud ka südamekirurgia intensiivraviosakonnas ja ööklubis ning teinud baarmenipaberid. Vahepeal oli molekulaarbioloogia ettevõttes ja tegeles saksakeelsete turgudega. Magistrantuuri järel oli rahvusvahelises advokaadibüroos tõlk.
Kuigi juba Valgas ennustasid klassikaaslased, et Menšikovast saab õpetaja või lõvitaltsutaja (!), punnis ta saatusele pikalt vastu.
„Arvasin, et õpetajatöö on närviline ja ma ei saa hakkama. Samas olen alati olnud targutaja ja mulle meeldib esineda,” räägib Menšikova.
Põlved värisesid
Nii otsustaski ta viimaks „Noored kooli” konkursil kandideerida. Kuigi ta on palju näidelnud, võttis uus katsumus põlved värisema. Lõpusirgel tundis aga, et just see ongi õige tee, ja nii tunneb ta senini.
„Olen suure pagasiga, mis teeb õpetajatöö kergemaks. Mul on palju kogemusi, mida jagada lastega. Mõni tund lähebki õpetaja Kaidi eluõpetustele. Üritan julgustada lapsi proovima. Oskuste õpetamine ongi järjest olulisem – oskus ellu jääda, otsida avatud uksi kinnise akna kõrvale,” jutustab Menšikova.
Kui „Noored kooli” kontorist küsiti Kaidi käest, kas ta läheks Vaimastverre, ei teadnud ta sellest kohast midagi.
„Mind hoiatati, et ära mine maakooli intervjuule, kui arvad, et sinna tööle minna ei taha. Sest seal on üks tore vuntsidega direktor, kes viskab nalja, ja sa ei suuda ei öelda,” muheleb Menšikova. Aga just nii läkski. Direktorikabinetis istus muhe vuntsidega mees ja veel üks aktiivne õpetaja ning noor õpetaja tundis vestluse lõpus, et siia kooli ta tulebki.
Kui ta poleks koolimaja üles leidnud, oleks ka otsus jäänud sündimata. Sest GPS näitas kooli asukohaks turbaraba. Menšikova trampis oma kontorikleidi ja kingakestega vales kohas ringi, tuli siis bussipeatusse tagasi ja nägi, et kool oli veidi eemal puude taga peidus.
„Ma pole ühtegi päeva kahetsenud!” rõhutab Menšikova. „Sain kohe oma klassi, nad on suurepärased. Ütlen kõigile, et nad on minu lapsed. Olen nad südamesse võtnud. Vahel vihastame ka, aga see läheb mööda. Elame läbi rõõmusid ja valusid. Paljud lapsed on rasketest peredest.”
Kuna koolis on õpilaskodu, siis saadetakse Vaimastverre lapsi mujaltki. Paljud on erivajadustega. „Meie eelis on väikesed klassid, saame igaühte aidata. Tunnis olen õpetaja, aga pärast tunde sõber või õde. Neil polegi kellegi teisega oma muredest rääkida,” sõnab Menšikova ja leiab, et varem oli laste elu muretum ja vanematel rohkem aega. Praegu on nad liiga vara iseseisvad.
„Väikses klassis on hea katsetada mitmesuguseid õpetamismooduseid. Kui näen, et plaanitud meetod ei tööta, muudan kohe. Olen spontaanne,” ütleb Menšikova.
Kui enamik noori õpetajaid on kimpus tundide ettevalmistamisega, kulutades sellele pikki öid, siis ülikooli kõrvalt tööl käinuna oskas ta kohe aega planeerida ja elada ka oma elu.
Plaan alati ei aita
„Mida täpsemalt planeerin, seda suurema tõenäosusega plaan läbi kukub. Iga tund on nagu uus näidend. Lähen lavale ega tea, milline on publik. Tean, kes nad on, aga ei tea, millised nad täna on.”
Menšikova püüab teha hästi elulähedasi tunde, selgitada, lõimida. Ja soodustada arutlemist. Algul tahtsid lapsed pigem töölehti, töövihikuid täita.
„Nad oskavad analüüsida, miks peab lugema raamatuid, aga kui küsin, mida nad lugesid, kuulen, et nad pole elu sees ühtegi raamatut lugenud,” sõnab Menšikova. „Paljudel puudub oma arvamus. Ka tulevikuvaadete osas. Räägin siis iseendast, oma sõpradest, sellest, mida oleme läbi elanud, ning küsin õpilastelt, mida nemad meie asemel teinud oleksid.”
Õpetaja suutis panna meelt muutma 9. klassi, kus enamik oli kindel, et läheb Soome tööle. Keegi pole neile kodus selgitanud, mida see kaasa toob. Menšikova viis lapsed kutsekooliga tutvuma ja pärast seda arvasid pooled, et tahavad sinna õppima minna. Tundides harjutatigi kandideerimist, õpiti motivatsioonikirju koostama ja vestlema.
„Nägin, et nad märkavad õigeid asju enda ümber. Igal lapsel on oma talent, üritan neid torkida ega lase iseenesega rahul olla!” lausub Menšikova.
Noorele õpetajale on olnud toeks nii „Noored kooli” tuutor kui ka kooli mentor, hea kolleeg Anne Ling.
„Ta on siin kaua töötanud, tunneb lapsi ja on andnud nõu, mida teha headel ja mida halbadel päevadel. See aitas sisse elada. Mõistsin, et pean lastega lähedaseks saama, et paremini aru saada, miks keegi on selline, nagu on. Laps pole süüdi keskkonnas, kuhu on sündinud. Minu võimuses on muuta käitumist. Südames on nad head ja tahavad hellust,” märgib noor õpetaja.
Kaidi Menšikova hinnangul on teine aasta õpetamise poolest kergem, aga veelgi rohkem tunneb ta vastutust selle eest, et lisaks teadmiste jagamisele jagaks ka oskusi.
„See on raskem kui grammatika õpetamine. Tahan olla hea eeskuju, et lapsed süttiksid minu süttimisest,” ütleb Menšikova. Ta arvab, et kui oleks läinud ülikoolist kooli tööle, ei töötaks ta praegu õpetajana. „Noored kooli” panus on olnud hindamatu.
„Meid õpetatakse ennast analüüsima, meetodeid, millega ükskõik mis aines hakkama saada. See on põhjalik tugisüsteem,” kiidab ta.
„Süsteemi võiks laiendada ja ülikooli õpetajaõppega tihedamalt siduda. Meist tehti programmis poole aastaga üpris küpsed õpetajad. Õppisime ettevalmistuse käigus lahendama muresid, mida ülikoolist tööle läinu isegi oodata ei oska.
Tahan, et minu lastel oleks koolist hea mälestus, et siin oli hea ja tore, pole karjuvaid õpetajad. Eks ma vahel teen kõvemat häält ka, aga see läheb üle!”
SIRJE PÄRISMAA
Soovitused noorele õpetajale
„Rahu, ainult rahu!” (Samas ei tasu jääda päris kivisüdameks, ja on loomulik, et mõnikord on ka õpetajal naerukrambid, kurba etendust vaadates pisarad voolavad või mõni lollus karjuma ajab.)
„Nalja pean ma saama. Muidu ma enam ei mängi.” (Huumor võib aidata ka kõige raskematest olukordadest välja tulla.)
Ära karda eksida – ole eeskujuks ja näita, et vigade tegemine või millegi mitteteadmine ei tee sinust halvemat inimest. (Kui ma ikka õppenõukogu koosolekul ütlen, et laste hinded on rahuldamata, siis seisan ma oma eksimuse eest ja teen lastega koos nende rahuldamata hinnete üle nalja.)
Kommentaar
Mari-Mall Feldschmidt
õpetaja, koolitaja, nõustaja:
Tuutorina olen Kaidi arengu toetaja ehk me räägime neist teemadest, mis on talle parajasti olulised. Kaidi on just selline noor õpetaja, keda Eesti koolisüsteem vajab: hooliv, õppijakeskne ja samas väga selgete eesmärkidega ning tahtega anda oma parim. Koolis ja õpetajatöös ei ole võimalik, et ei ole probleeme. Oluline on julgeda probleemidele otsa vaadata ja otsida lahendusi. Seda me Kaidiga teemegi. Räägime sellest, kuidas aidata õppijal näha endas potentsiaali, ennast kehtestada ja olla samas paindlik, lahendada väärtuskonflikte endas ja õpilastega. Õpetaja saab aidata õppijal kasvada siis, kui ta ise kasvab ja areneb, ikka endasse vaadates. Kaidi tuutorina arenen ka mina, meil on alati rikastavad kohtumised.
Kaidi Menšikova CV
• Sündinud 18. mail 1983.
• 1990–1999 Valga gümnaasium.
• 1999–2002 Hugo Treffneri gümnaasium.
• 2002–2008 Tartu ülikooli saksa keele ja kirjanduse bakalaureuseõpe (k.a õpingud Saksamaal Christian Albrechts Universität zu Kielis).
• 2008–2011 Tartu ülikooli suulise tõlke magistriõpe.
• Alates augustist 2014 Vaimastvere kooli eesti keele ja kirjanduse ning saksa keele õpetaja.
• Parandamatu optimist,
loodab peagi muuta Eesti haridusmaastikku.
Lisa kommentaar