Kõrgkoolid on juba aastaid võimaldanud tööpõllult tagasi õpingute juurde asuda VÕTA (varasema õpi- ja töökogemuse arvestamine) abil. Kolme aasta pärast võib aga juhtuda, et töö­kogemusega inimene saab hüpata järgmisele haridustasemele eelmise taseme diplomita. Kui koos­kõlastus­­ringil olev haridus­seaduse eelnõu vastu võetakse, võib põhi­kooli­tunnistuseta kandideerida gümnaasiumi, bakalaureuse­diplomita magistrantuuri ja ehk gümnaasiumi­tunnistuseta ülikooligi.

Haridus- ja teadusministeeriumi haridusseadustiku juhi Sille Uusna sõnul on varemgi kaalutud mõtet laiendada VÕTA võimalusi. Nüüd on see uuesti päevakorral seoses elukestva õppe strateegia vastuvõtmise ja selle alusel haridusseaduse eelnõu koostamisega. Õppijad on varasemast aina vanemad ja mitmekesisema õpi-, elu- ja töökogemusega.

„Seega on kohane arutleda, kuidas haridussüsteem muutusega kohanema peaks, et elukestvat õpet toetada – et kunagi minevikus tehtud haridusvalikud ei sulgeks edasiõppimise võimalusi,” ütleb Uusna.

Eesti ei loo sellega pretsedenti. VÕTA on kasutusel paljudes riikides. Euroopas on varasema õpi- ja töökogemuse arvestamist sisseastumisel rakendatud pikemalt Prantsusmaal, Norras, Hollandis, Rootsis.

„VÕTA rakendamine sisseastumisel ei tähenda, et kõigile soovijatele oleks kõikide õppeasutuste uksed valla,” rõhutab Uusna. Kõige olulisem on see, kas õppijal on teadmised ja oskused, mis on õppe alustamiseks vajalikud. Eelnõus pakutud muudatus võimaldab teadmisi ja oskusi tõendada muul viisil kui diplomi või tunnistusega. Aga teadmised ja oskused, mida tõendada, peavad olemas olema.

Diplom ei tule kergemalt

Teiste riikide kogemus on näidanud sedagi, et hindamismenetlus on mahukas, eeldab hinnatavalt pingutust ja paljud õppijad ei ole huvitatud sellise vaeva nägemisest. Samuti katab paljudes riikides taotleja vähemalt osaliselt hindamismenetluse kulud ja seegi vähendab „igaks juhuks” taotlejate hulka.

„Peamine VÕTA rakendamise siht­rühm sisseastumisel võiks olla inimesed, kellel ei ole põhiharidust, kuid kes on töötanud või muul moel teadmisi ja oskusi juurde saanud,” ütleb Uusna. „Ilma keskhariduseta kõrgharidusse liikumine on ilmselt kõige vähem tõenäoline liikumisviis. Gümnaasiumis omandatakse lai ring üldpädevusi, mida väljaspool organiseeritud õppetegevust on keeruline saavutada. Aga ei saa ka täielikult välistada, et keegi on iseseisvalt tublit tööd tehes sellisele tasemele jõudnud.”

Kõrghariduses on Uusna sõnul ilmselt tõenäolisem sihtrühm need, kes on oma valdkonna tippspetsialistid, kuid kel puudub bakalaureusekraad või rakenduskõrghariduse diplom. Nende õppijate puhul sõltub palju ka sellest, millisest erialast on jutt ja millised eeldused on kõrgkool õppimiseks seadnud. On erialasid, kus ilma piisavate eelnevate teooriateadmisteta õppida pole võimalik.

„VÕTA rakendamine ei tähenda, et diplomi saab varasemast kergemini,” hajutab Uusna kahtlusi hariduse devalveerumisohust. „Teadmised ja oskused, mida arvesse võtta, peavad olema ja nende tuvastamiseks läbitakse põhjalik hindamine. VÕTA rakendamisega väheneb vajadus hakata uuesti omandama teadmisi ja oskusi, mis juba olemas on.”

Õigus otsustada, kes vastu võetakse, jääb endiselt õppeasutusele. Ja ta võtab vastu ikka õppijad, kelles näeb eeldusi õppekava täies mahus läbimiseks ja lõpudokumendi väljastamiseks. Riiklikult tunnustatud lõpudokumendi väljastamisega kinnitab õppeasutus, et õppija on vajalikud õpiväljundid saavutanud. Kõrgkoolide õppe kvaliteedi hindamisel hinnatakse juba praegu, kuidas õppeasutus on VÕTA-t (küll ainult õppekava täitmisel) rakendanud, see kontroll jääb ka edaspidi.

Kuidas näeks välja teadmiste hindamine?

Uusna sõnul võib olenevalt haridustasemest ja õppekavast, millele õppima soovitakse minna, olla olulisi erinevusi. Esmalt tulevad kõne alla dokumentaalsed tõendid teadmiste-oskuste kohta – täienduskoolituse tunnistused, kutsetunnistus, töölepingu või ametisse nimetamise käskkirja koopia, erialase töökogemuse kirjeldus. Lisaks vestlused, kirjalikud testid või vajadusel oskuste demonstreerimine.

Kas ülikoolid võidavad seadusemuudatusega auditooriumidesse lisa?

„Teiste riikide kogemus näitab, et võita on kõigil osapooltel,” vastab Uusna. „Tulevased õppijad on vanemad ja erinevama kogemusega. Kõrgema haridustasemega inimene on tööturul konkurentsivõimelisem ja kui õpiharjumus ja -huvi on tekkinud, õpib loodetavasti ka edaspidi. Teiste riikide kogemus on näidanud, et VÕTA rakendamist taotlevad täiskasvanud oskavad enamasti teha õpi- ja meeskonnatööd ning oma aega ja tegevust planeerida. Seega saavad õppeasutused juurde motiveeritud õpilasi. Erineva kogemuse ja taustaga õppijad rikastavad õpikeskkonda. Riik saab juurde nüüdisaegsete teadmistega erialaspetsialiste.”

SIRJE PÄRISMAA

---

ARVAMUSED

Ott Ojaveer

Ei kujuta ette, et gümnaasiumi võetaks põhikooli lõputunnistuseta. Meie kool tugineb akadeemilisusele ja konservatiivsusele, eeldame, et õpilane oskab põhikooli riiklikku õppekava. Ei näe küll võimalust, et meie kooli pääseks selleta.

Inimese elu alus on töö, seda peame kasvatama noorest east. Millised saaksid olla üldse nii mõjuvad põhjused, et põhikool jääb katki? Saan aru, et ülikooli pooleli jätmisel võivad olla mõjuvad põhjused. Näen mõningast hariduse devalveerumise ohtu.

 

Merike Kaste

Maailm on muutunud. Kool ei ole enam ainuke õppimise koht ning õpetaja nn teadmiste andja. On peresid, kes arendavad oma last igati: rändavad maailmas ringi, õpetades lastele keeli, kultuure, juhendavad maailma avastamist ja laste iseõppimist. Ained on ju abivahend elus vajaminevate pädevuste omandamiseks. Teiselt poolt on selliseid noori, kellel ei ole võimalusi ega ka oskusi teadmisi iseseisvalt omandada. Kooli ja õpetaja ülesanne on aidata noorel omandada teadmisi, oskusi ehk olla tugi, nõustaja. Kool on ka koht, kus sotsialiseerutakse, harjutatakse meeskonnatööd, õpitakse õppimist, kujundatakse hoiakuid ja väärtusi. Ja seda kõike süsteemselt. Koolis ei omandata pelgalt kirjapandud haridustaseme standardit.

Ka praegu lähenevad koolid paindlikult – õppekava on võimalik läbida kiiremini või aeglasemalt, õppida individuaalse õppekava järgi või hoopis koduõppes. Ka tulevikus jäävad erijuhud ikka alles ja oleme paindlikud.

Gümnaasiumina soovime, et meile astuksid teataval tasemel õpilased, praegu tõestab seda taset põhikooli lõputunnistus. Juhul kui põhikooli tunnistus puudub, peaksime laiendama sisseastumisteste, et näha, kas õpilasel on eeldatavad teadmised ja oskused.

Erijuhul on võimalik, et gümnaasiumi saab õpilane, kes ei ole põhikooli lõpetanud. Sel tingimusel peaksid tal olema põhikoolilõpetaja pädevused, kuid puudub paber.  Eks sama toimub praegu pagulastega, kelle tase on vaja haridusasutuses kindlaks teha ja selle järgi otsustada, kus nad õpinguid jätkavad.

Selge on ka, et gümnaasiumiõpilase õpimotivatsiooni vähendab tõsiasi, kui kõrgkooli astumiseks ei ole gümnaasiumidiplomit vaja. Seda näeme põhikoolis, kus pärast märtsis toimunud sisseastumiskatseid gümnaasiumidesse kaob motivatsioon õppida – tunnistust ei lähe ju enam vaja. Praegu pingutavad 12. klassis õpilased eriti, et saada tunnistusele kõrgem keskmine hinne – et riigieksamipunktid oleksid head.

Haridus võib devalveeruda, kui levib suhtumine, et koolis käivad vaid rumalad, teised saavad ise hakkama. Ja PISA uuringutest tuli välja, et koolis käimine ja õppe tulemused on omavahel korrelatsioonis.

Kas tulevikus võiks saada lasteaiast ülikooli? Üliandekad vast jah. Aga tavalised õpilased peaksid käima ikka läbi lasteaiast, algkoolist, põhikoolist, gümnaasiumist ja kõrgkoolist.

 

Mart Kalm

Formaalsete haridusastmete vahelejätmist oleme näinud ju varemgi. Üksvahe said nelja-aastased bakalaureused otse doktorantuuri ja ma ei näe suurt vahet ka sellega, et mitmes ülikoolis valiti nõukaaegsed teaduste kandidaadid professoriteks. Kandidaadi võrdsustamine doktorikraadiga oli mõistlik, aga inimesel on see kraad, mille ta kaitsmisel sai. Imelik, et ETIS-es ei saagi nad oma tegelikku kraadi sisestada ja peavad ennast doktoriks luiskama.

Häid kunstnikke ilmub areenile väljastpoolt kunstikoole alati ja kõigist kunstikoolide lõpetajatest ei saa kunagi häid kunstnikke. See on kunstihariduse eripära. Vahelejätmise võimalus on nagu kena suuremeelsus, aga kui vastavuse kontrolliks hakatakse meeletult ressurssi kulutama, siis ei tasu see vast ära. Palju tõsisem probleem hariduselus on ülebürokratiseerimine. Arvestades, et kasvatusteadused ei sammu Eesti teaduse esirinnas, oleks palju olulisem ära tõestada, et paberivirnadega barrikadeeritud  õpetajakutse pole raketiteadus.

 

Jaak Aaviksoo

Haridusministeeriumi ettepanek võimaldada järgmise taseme õpet alustada eelmise taseme lõputunnistust omamata on ilmselt kantud soovist muuta meie haridussüsteem paindlikumaks ja kooskõlalisemaks elukestva õppe põhimõtetega. Kindlasti on igaühel tutvusringkonnas inimesi, kel on formaalne haridustee pooleli jäänud, ent kelle töökogemus ja selle kõrvalt õpitu on võimaldanud edukalt toime tulla ja tihti ka kõrgemalt haritud kolleege edestada. Kui neil tekib soov edasi õppida, oleks tõesti targem lähtuda nende tegelike oskuste ja teadmiste tasemest, selmet sundida neid aastate eest pooleli jäänud kohast jätkama.

Seepärast tuleks väljapakutut toetada – selline lähenemine on juba kasutusel paljudes riikides ja üldine haridussuundumus ongi pigem tegelike oskuste kui formaalsete kvalifikatsioonide keskne. Ometi tuleks enne formaalsetest haridusnõuetest loobumist anda selge vastus küsimusele, kuidas need tegelikud teadmised-oskused ikkagi usaldusväärselt kindlaks teha. Ja kes seda peaks tegema?

Peame võimalikuks, et magistrantuuri ja doktoriõppesse astumisel saab ja suudab seda teha ülikool, esimese astme kõrgharidusõppe puhul tuleks aga eelistada riiklikku süsteemi, mis esitatud dokumentide alusel annaks hinnangu sisulisele haridustasemele. Oluline on ka küsimus, kas järgmisele tasemele õppima asudes tuleks hinnata eelkõige suutlikkust ülikooliõpingutes osaleda või ka teiste, gümnaasiumiprogrammis ette nähtud üldhariduslike pädevuste saavutatust.

Ülikooli jaoks on esmatähtis lõpetajate tase, sestap ei saa ülikooliõppes mingeid hinnaalandusi teha ja seepärast nõuab eelneva haridustunnistuse puudumine üliõpilaselt kindlasti suuremat pühendumist ja pingutust. Teisisõnu on kindlasti lihtsam omandada keskharidus ikka tavakorras ja soovitavalt n-ö ühe hingetõmbega. Kui aga bakalaureuseõpingud on mingil põhjusel pooleli jäänud ja aastatepikkune töökogemus on magistriõpinguteks piisavalt teadmisi-oskusi ja eriti tahtmist andnud, siis on VÕTA igati omal kohal ka magistriõppesse sisseastumisel.

 

Tiit Land

Olen nõus, et Eestis on tööturul liiga palju piisava hariduse ja kutseoskuseta inimesi, kelle toimetulek ja panus ühiskonda seeläbi kannatab. Nii riigi kui ka inimese huvides on aga toetada juba alustatud haridustaseme omandamist ja selle pinnalt edasi õppimist – etappe vahele jätta ei ole mõistlik. Ka siis, kui andekad õpilased jätavad osa klasse vahele või sooritavad bakalaureuseõppes edukalt doktoriõppe ainekursusi, tehakse see võimalikuks vastava haridustaseme sees. Sama põhimõte peaks säilima varasemate õpingute ja töökogemuse hindamisel ja arvestamisel.

Ülikoolid peavad jääma eelkõige teadus- ja õppeasutusteks, mitte muutuma kõikvõimalike vastavuste hindamise asutusteks. Oleme rektorite nõukogu kaudu teinud ­HTM-ile ettepaneku kaaluda hindamiseks välise agentuuri loomist.

Samuti oleme põhjendanud oma vastuseisu antud punkti rakendamisele kõrghariduses.

 

Siret Rutiku

Niisugune praktika ei ole maailmas sugugi ainulaadne, sest elukestva õppe põhimõttega on süvenenud arusaam, et diplomist olulisemad on tegelikud oskused ja teadmised. Eestis ei ole teema veel olnud põhjaliku arutluse all ei ülikoolisiseselt ega ülikoolide ja HTM-i vahel. Samuti puudub seadusemuudatusel vajaduste ja mõju analüüs. Kui ülikoolidele tutvustati kavandatavaid seadusemuudatusi, oli paljude tõstatatud küsimuste hulgas suurim mure tulu-kulu ebamõistlik suhe.

Kui palju on inimesi, kes ei suuda või ei saa niivõrd mõjuvatel põhjustel keskharidust omandada, et nende jaoks tuleb luua kulukas õppetasemete vaheline VÕTA süsteem ja seda üleval pidada? Kuidas see mõjutab keskhariduse lõpetamise osakaalu ehk kas muudatus devalveerib keskharidust? Millised ohud kaasnevad VÕTA taotlejale hilisemas elus – kui ta langeb ülikoolist välja, ei ole tal kesk- ega kõrgharidust. Need on vaid mõned näited paljudest küsimustest, millele praegu puudub vastus. Sama kehtib selle sätte osas kõrgharidustaseme õppe eri astmete puhul ehk näiteks ilma bakalaureusediplomita magistriõppesse astumisel, aga sellisel juhul oleks ülikoolides pädevus hinnata varasemate õpingute ja töökogemuse vastavust bakalau­reuseõppe õpiväljunditele.

Keskharidustasemele vastavuse hindamise kohustuse panemine kõrgkoolidele tähendab väga suurt ressursikulu, sest  sel juhul peab iga kõrgkool looma vajaliku korra, koolitama töötajad, nägema ette protseduurid ja viima läbi tähtaegselt hindamised ka siis, kui seda võimalust taotleb üks inimene aastas (ilma igasuguse garantiita, et tema taotlus rahuldatakse). Kõrghariduse omandamise eeldus on eelkõige kõrgemal tasemel baasoskused: kirjaoskus, matemaatiline pädevus, teadmised eri valdkondadest, ning nende baasoskuste omandamine töökogemuse kaudu võib olla andekate ja kõrgelt motiveeritud inimeste puhul võimalik, küsimus on aga pädevas hindamises. Sel teemal tuleb seega täiendavalt arutleda.

 

Mait Palts

Selliseid ideid ja algatusi on mõistlik toetada. Isegi suhteliselt konservatiivses valdkonnas, nagu seda on haridus, saab asjadele läheneda teisiti, kui seni oleme harjunud. Kogu haridussüsteemi eesmärk peaks olema väärtustada rohkem seda, mida inimene oskab või teab, ja vähem formaalset paberit.

Töömaailmas on koolitunnistus oma tähtsust oluliselt kaotanud ning tööandja jaoks on olulised eelkõige ikka inimese reaalsed teadmised ja oskused ning tahe ja võimekus õppida midagi uut. Kuigi kohati veel müstifitseeritakse kõrghariduse tunnistust töölesaamisel põhjendamatult, on see tendents pigem taandumas. Lähtudes muu maailma trendidest, on muutumas üha tähtsamaks hoopis kutsetunnistus. See aga näitab juba praegu seda, mida töötaja päriselt oskab ja suudab, ning see on Euroopa tasemel ka võrreldav.

Ainuüksi pelk fakt, et keegi on kümme või enam aastat tagasi omandanud teatud tasemel hariduse, ei pea ilmtingimata tähendama, et tema praegused teadmised on suuremad kui sellel, kes kooli toona lõpetamata jättis, kuid kes on ennast pidevalt täiendanud koolitusi ja kursuseid läbides.

Paber või selle puudumine ei kajasta alati absoluutset tõde, kui inimene ise on hoolitsenud enda teadmiste suurendamise eest.

Kindlasti ei ole põhjust arvata, et edaspidi pääseb põhikoolist otse kõrgkooli ja gümnaasiumi saab sootuks vahele jätta. Samuti ei tohi eeldada, et gümnaasiumist omandatud teadmised ei ole olulised, kuid elu on keeruline ning erilisi olukordi võib ette tulla. Seetõttu on taolise võimaluse loomine õigustatud. See soodustab ka elukestva õppe põhimõtte rakendumist.