Inglise keele õppematerjali külluses on üpris keeruline orienteeruda. Kuidas leida oma õpilastele kõige sobivam õppematerjal?

Üldhariduskoolides on kasutusel väga erinevad inglise keele õpikud: Eestis koostatud ja avaldatud (Koolibri, Saar Graafika, OÜ Studium ja TEA kirjastus) ning Suurbritannia kirjastuste (Cambridge University Press, Express Publishing, Macmillan Education, Oxford University Press ja Pearson/Longman) õppematerjalid. Viimaseid võib omakorda jagada üldkeele ja (peamiselt Cambridge Englishi omad) eksamiteks ettevalmistavateks.

Kõige olulisem kriteerium, mida õppematerjalide valimisel arvestada tuleb, on vastavus riiklikule ainekavale. Kodumaistel õpikutel on selge eelis, sest need on konkreetsest ainekavast lähtuvalt koostatud ja õpetaja võib olla kindel, et ta täidab selle järgi õpetades ainekava nõudeid. Välismaiste õppematerjalide puhul tuleb alati kontrollida, millises ulatuses need ainekavale vastavad, ja tavaliselt tuleb neid meie nõudmistele vastavaks kohandada teemasid lisades või välja jättes. Seega nõuavad välismaised õpikud õpetajatelt rohkem eeltööd. Põhjus, miks neid eriti gümnaasiumiastmes eelistatakse, on laialdane valik, õpikud on kaasaegsemad ja atraktiivsemad, seega õpilaste jaoks motiveerivamad. Kaasaegsus väljendub eelkõige selles, et minnakse kiiremini kaasa metoodiliste uuendustega.

Üks näide on LAK-õppe elemendid paljudes uuemates inglise keele õpikutes. Keeleõppe lõimimist teiste õppeainetega soovitatakse ka põhikooli ja gümnaasiumi riiklikes õppekavades. Atraktiivsemaks muudab välismaised õpikud õpilaste jaoks nii kujundus kui ka autentsemat laadi tekstid ja kaasaegne keelekasutus. Viimane tuleneb eelkõige sellest, et kirjastustel on oma keelekorpused, millest on võimalik näha, kuidas inglise keelt tänapäeval tegelikult räägitakse ja kirjutatakse.

Enamat kui raamat

Tänapäevane keeleõpik on palju enamat kui üks raamat. Töövihikud on olnud kasutusel juba aastakümneid, kuid viimasel ajal on lisandunud ka elektroonilised abimaterjalid. Ka selles on välismaised õpikud Eestis avaldatutest paremad, et lisamaterjali valik on palju mitmekesisem.

Eesti õpikute juurde kuuluvad tavaliselt CD-plaadid, töövihikud, testid ja õpetajaraamat, mis paraku enamasti ei sisalda midagi peale vastuste. Suurbritannia kirjastused pakuvad aga lisaks traditsioonilistele töövihikutele online-töövihikuid, mille puhul näeb õpetaja, kes, millal ning kui õigesti on ülesandeid täitnud. Lisamaterjali (lisatöölehti, kontrolltöid või kontrolltööde generaatorit, audio- ja videomaterjali) pakutaksegi sageli online-versioonis, mida õpetaja saab kasutada õpetajaraamatu vahel oleva ligipääsukoodiga. Osa õpikute juures on ka valge tahvli tarkvara ning juba hakatakse pakkuma telefonirakendusi (näiteks häälduse harjutamiseks või sõnavara kordamiseks). Samuti on sealsed õpetajaraamatud palju põhjalikumad, sisaldades lisaks õigetele vastustele metoodilisi soovitusi. Õpilastele mõeldud materjalid suunavad neid iseseisvalt õppima, arendades seeläbi nende õpioskusi ja aidates iseseisvaks õppijaks kujuneda – aspekt, mille olulisust riiklikud õppekavad rõhutavad.

Koolid uuendavad õppematerjale perioodiliselt, kuid tihti lähtub õpetaja uue õpiku valikul oma senisest kogemusest, eriti kui õpik on talle ja ta õpilastele sobinud. Seetõttu valitakse kas sama õpiku uuendatud versioon või sarnase metoodikaga õppematerjal. Samas arenevad tänapäeval õpikud kiiremini kui kunagi varem. Eriti käib see välismaiste õpikute kohta, sest nende koostamine on meeskonnatöö ning suurtel kirjastustel on piisavalt raha, et osta autoriõigustega kaitstud materjali ja luua mitmekesist elektroonset lisamaterjali.

Eestis toodetakse õpikuid väga väikesele turule, mistõttu nii raha kui ka autorite ring on piiratud, seega kulub õpiku uue versiooni ettevalmistamiseks märksa rohkem aega kui suurema turuga riikides. Uue õpiku valimisel on mõistlik põhjalikult ringi vaadata ja pakutava valikuga tutvuda. Paraku on see raskendatud, sest ehkki PGS-i § 20 (6) kohustab õppekirjanduse väljaandjat kandma nõuetele vastava õppekirjanduse andmed EHIS-e õppekirjanduse alamregistrisse, ei ole kõikide inglise keele õpikute andmeid sinna sisestatud. Veelgi enam – ehkki väljaandja (või maaletooja) peab tellima igale õpikule kaks retsensiooni, mis analüüsivad vastavust nõuetele, ei ole retsensioonide lisamine registrisse kohustuslik ja praegu retsensioone sealt ei leia. Kirjastustel ja maaletoojatel on need kindlasti olemas ja nad on nõus neid näitama, kui seda neilt paluda.

Milline on hea õpik?

Ükski õpik ei ole hea igas olukorras ja igale õpperühmale. Seetõttu tuleb õppematerjali valimisel lähtuda eelkõige põhikooli ja gümnaasiumi riiklike ainekavade nõuetest. Ainekavale vastavus ei hõlma üksnes käsitletavaid teemasid, vaid eelkõige seda, kuidas neid teemasid käsitletakse, st milliseid kuulamis- ja lugemistekste õpik sisaldab ja millised ülesanded nende juurde kuuluvad, kuidas rääkimis- ja kirjutamisoskust arendatakse, milline kaal on sõnavara-, grammatika- ja hääldusülesannetel jne. Seega on oluline nii sisu kui ka õpetamismetoodika. Samas rõhutab ainekava ka kultuuriaspektide õpetamist ja õppima õppimist, mistõttu tuleb kindlasti vaadata, kas ja kuidas need õpikus kajastuvad.

Õpikute analüüsimiseks ja hindamiseks on välja töötatud lühemaid ja väga üksikasjalikke küsimustikke, kuid peamised aspektid korduvad. Nende alla kuuluvad sisu, metoodika, kujundus ja lisamaterjalid.

Sisu all mõeldakse nii käsitletavaid teemasid, mida on eespool juba mainitud, kui ka keeleaspekte. Tänapäeva õpikutes on oluline nii tekstide kui ka keelekasutuse autentsus. Tekstide puhul tuleks vaadata, et õpikus oleksid esindatud mitmesugused tekstiliigid (meediatekstid, isiklikud ja ametikirjad, ilukirjandus, erialatekstid jne) ja et tekstidest lähtuvalt oleks võimalik kasutada eri laadi ülesandeid, sh loomingulisi.

Kuulamistekstide puhul on oluline ka see, et õpilased kuuleksid eri vanuses kõnelejaid ning nii neid, kelle jaoks inglise keel on emakeel, kui ka neid, kes on seda õppinud võõrkeelena. Keelesisu puhul keskenduvad õpetajad tihti grammatikale, kuid lisaks sellele tuleks vaadata, milliseid funktsioone (nt info küsimine, nõu andmine, kirjeldamine, võrdlemine, põhjendamine jne) õpetatakse ja kas need funktsioonid vastavad ainekavale.

Metoodika puhul on oluline, kas õpik võimaldab õppetööd diferentseerida (sisaldab kergemaid ja raskemaid ülesandeid), arvestab eri õpistiilidega ja sisaldab ülesandeid, mis arendavad õpioskusi. Üks põhjus, miks õpetajad eelistavad Eestis välja antud õpikuid, on see, et meie õpikutes on piisavalt harjutusmaterjali. Välismaistes õpikutes minnakse kiiresti ühelt teemalt teisele ja eriti nõrgemad õpilased ei pruugi materjali omandada, mistõttu on õpetajad sunnitud lisaharjutusi otsima. Ka on eestimaiste õpikute eelis (eriti algkoolis ja põhikooli nooremas astmes) see, et kasutatakse eesti keelt nii grammatika seletamiseks kui ka sõnade ja lausete tõlkimiseks. See võimaldab õpilastel õpikut õpetaja pideva abita kasutada.

Kujundus on oluline õpilaste motivaator. Tihti soovitatakse enne õpiku kasutuselevõttu seda õpilastele näidata, sest nende arusaam köitvast kujundusest võib õpetaja omast tunduvalt erineda. Samas on oluline vaadata, et materjal oleks hõlpsasti leitav ja jälgitav ning et pildid ei oleks pelgalt illustratiivsed, vaid otseselt keeleõppe teenistuses.

Lisamaterjali on eri kirjastuste väljaannete juures erineval hulgal. Alati tuleb kontrollida, kas lisamaterjal on selline, milleta õpikut saab kasutada, või on see õpikuga nii tugevalt seostatud, et õpik selleta on mõttetu. Kui koolil on raha, tasub hankida õppekomplekt tervikuna, sest see võimaldab õppetegevust varieerida ning muudab õppetöö huvitavamaks ja tõhusamaks. Kindlasti tuleks osta õpetajaraamat, sest sellega kaasneb välismaiste õpikute puhul sageli tasuta e-tugi.

Õppematerjali paljususe olukorras on sobiva õppematerjali valimine töömahukas protsess, mille käigus tuleb silmas pidada mitut aspekti: keeleõppe üldtunnustatud põhimõtteid, riikliku ainekava õpitulemusi, õppijate vanust, keeleoskuse taset ja huvisid, õpetaja enda õpetamiseelistusi ning kooli rahalisi ja tehnilisi võimalusi. Ehkki hea õppematerjal aitab õpi­protsessi edukusele kaasa, on see siiski üksnes vahend õpieesmärkide saavutamiseks. Arvestada tuleb, et ükski õpik ei saa vastata kõigile õpetaja ja õppijate soovidele ja vajadustele ning tunni peremees on ikkagi õpetaja. Õpikule jääb vaid hea sulase roll.

Enim kasutatavad välismaiste õppekomplektide seeriad (Allecto ja Dialoogi andmetel)

• Algkool ja põhikooli esimesed klassid:

„Fairyland” (Express Publishing),
„English World” (Macmillan Education)

• Põhikool:

„Spark” (Express Publishing)

• Põhikooli vanemad klassid ja gümnaasium:

„Gateway” (Macmillan Education),
„Solutions” 2nd ed (Oxford University Press)

Gümnaasium: „Upstream”, „On Screen”, „Wishes” (Express Publishing), „Insight”, „Solutions” (Oxford University Press), „Choices”, „Language Leader Advanced” (Pearson/Longman), „English in Mind” (Cambridge University Press)

Eestimaiste õppekomplektide seeriad

• Algkool ja põhikool:

„I Love English” (OÜ Studium), „English Step by Step”
(kirjastus Koolibri), „Yep!”, „Wow!”, „Key English” (TEA kirjastus), „Letters” (Saar Graafika)

• Gümnaasium:

„All the World’s a Puzzle” (Saar Graafika), „In Touch” (TEA kirjastus)