Avaldame arengukoostööteemalisel gümnasistide esseekonkursil eriauhinna pälvinud töö. Konkurss toimus MTÜ Mondo maailmahariduse projekti raames, mida toetab Eesti välisministeerium.

Ma kardan. Kardan, sest olen Süüria põgenik. Jah, võin end nõnda nimetada. Lausa tõsine hirm on tuleviku ees. Teadmatus, lärm, kisa ja nutt. Millal see kõik kord läbi saab? Millal saan end lõpuks tunda turvaliselt? Kas üldse kunagi tuleb see aeg … Pean palvetama, siis ehk võetakse mind kuulda. Ma palvetan, sest teised ka ju palvetavad, loodavad, usuvad. Usuvad, et on võimalus pääseda sellest olukorrast. Siin on kaos, täielik kaos. Kõikjal on tunda seda hirmu ja paanika hõngu. Ja need lapsed, need vaesed lapsed. Õnneks minu omad praegu magavad. Nad vist ei oska veel enda isa igatsedagi. Sõda – see on hirmus, saadab head inimesed surma.

Ei julge silmi kinni panna, äkki suigun unne. Magamine ei ole praeguses olukorras soovitatav, sest minu dokumendid on hetkel väärtuslikumad kui kuld osale teistele põgenikele, kellel need puuduvad. Kindlasti saab olukord olla hullem. Praegu on vähemalt üsnagi soe ja riided on kuivad. Maas istumise kannatan ära. Hoian tagaplaanile ja vaatan, kuidas politsei piirab mässulisi. Ohkan. Palvetan endamisi ja loodan edasi …

Nüüdseks oleme ühe piiri äärest teise piiri äärde reisinud vist juba üle kolme nädala, kui ma ei eksi. Päevade lugemine on sassi läinud. Olen õnnelik, et lapsed ei mõista olukorra tõsidust ja suudavad hoida selle kõige juures veel naeratuse näol. Kuni neil on kõht täis, olen minagi õnnelik. Inimesi on siin palju. Kõik ei ole isegi süürialased. Huvitav, kas nad kõik põgenevad sõja ja terrorismi eest? Ma kahtlen … Kuid hetkel pole aega sellele mõelda.

Kui ma ei eksi, oleme jõudnud Austriasse. Bussitäied inimesi siin ja seal. Neid tuuakse järjest juurde. Siia on üles pandud telgid, kus lapsed saavad mängida. Siin pakutakse isegi süüa, juua ja esmaabi. Kui lahke nendest inimestest. Ei suuda uskuda oma silmi.

Rääkisin ennist ühe süürialasest mehega, kes on samuti sunnitud selle keerulise teekonna perega ette võtma. Tema sõnul on praegu igal pool parem kui kodus. Tal on ilmselt õigus. Mees kaalus Austriasse jäämist, sest siinsed inimesed tunduvad nii lahked ja sõbralikud. See on tõsi, kuid põgenikke saadetakse veel edasi Saksamaale ja kuhugi põhja poole. Mul on olnud paar võimalust kohalikega suhelda. Kahjuks pole mu inglise keel just kiiduväärt, kuid natuke oskan tänu oma mehele, kes töötas hotellinduses. Naljakas tunne valdab mind praegu, justkui inimese tunne. Tunnen, et minuga arvestatakse. Küsiti isegi, kas mul ja minu kahel lapsel on kõik hästi. Tõesti, harjumatu on see tunne.

Otsustasin siiski edasi minna – tahtsin ära võimalikult kaugele. Austria piirivarjupaigast anti selga hunnik riideid, et külm ei hakkaks. Oleme vist teel põhja poole. Saime ühe pisikese bussi peale, mis oli täis põgenikke. Enam keegi ei lärma, enamik magab. Lohutan lapsi, et varsti jõuame kohta, kus on turvaline ja hea. Korrutan seda endalegi mõttes pidevalt.Teadmatuses elamine on raske, kuid ehk varsti selgineb kõik. Sulgen silmad ja mõtlen. Hoolimata sellest, et mu praegune maailm on purunenud, ei tohi kaotada lootust.

Nad põrnitsesid mind kui eksootilist looma

Oleme sõitnud juba üpris kaua. Ei tea küll, kas see vastab tõele, kuid kuulsin midagi sellise riigi kohta nagu Eesti. Sinna vist pidavat varjupaigataotlusega saama. Pole küll varem midagi sellise koha kohta kuulnud, kuid räägiti, et Eesti on väike ja turvaline riik.

Möödunud on kaks kuud. Saatuse tahtel olemegi sattunud Eesti riiki Vao küla majutuskeskusesse. Huvitav, et nii läks. Siin on harjumatu, kuid see on mitu korda parem kui lageda taeva all magamine ja mitu päeva näljas olemine. Kaua pole me veel siin olnud, kuid natuke on siiski leidunud aega ümbruskonnale pilgu peale viskamiseks. Lapsed on segaduses, kuid õnnelikud, sest siin on mänguplats ja seni pole neil igav hakanud. Tänu rahalisele toetusele saame ära elatud. Tahaksin rännata ajas edasi umbes viis aastat ja näha, milliseks meie elu on selleks ajaks kujunenud. Kas elame endiselt Eestis, kas oleme saanud päris omaenda elamise … Sellest saab praegu vist ainult unistada. Siin on üpris ilus ja teistsugune – roheline muru, haljendavad puud, õitsevad lilled. Õues on värske õhk ja kõikjal on rahulik, kuid veel on vaja aega harjumiseks. Eestlased – huvitav rahvas ‒ panevad mind mõtlema.

Eile käisin poes ja jalutamas. Ei oskagi kohe midagi peale hakata selle vaikusega. Teiste majaelanikega pole ma palju kokku puutunud, mis siis, et neid võin lugeda nii-öelda oma inimesteks, rahvuskaaslasteks. Tahtsin hoopis näha kohalikku rahvast. Ma nägin. Nemad nägid mind ka. Vastutulev heledapäine noormees, ka tema nägi mind. Ta vaatas mulle silma, mina vaatasin vastu. Ma naeratasin. Lihtne silmavaade muutus tema poolt halvustavaks põrnitsuseks. Tema helesinised silmad muutusid aina suuremaks ja suuremaks, kuni lõpuks ta lihtsalt möödus minust ning vaatas tempot kiirendades üle õla tagasi. Huvitav, kas ta polnud minusugust enne näinud? Äkki polnudki. Ehk hirmutas teda minu peakate või teistsugune nahavärv? Ei saa võõrast eestlast süüdistada, temagi on ju uues ja harjumatus olukorras.

Asi läks veelgi huvitavamaks. Kui jõudsin poe juurde, peatas mind neljaliikmeline noortekamp. Ka nemad põrnitsesid mind kui eksootilist looma, keda nad polnud varem näinud. Põrnitsemisega asi ei piirdunud, vaid nad väljendasid ka sõnadega rahulolematust. Vähemalt mulle tundus nii. Agressiivse tooniga sõnad ja ähvardused, mille otsest tähendust ma ei mõistnud, panid mu südame kiiremini põksuma. Ma ei mõistnud ühtegi sõna, mida nad mulle ütlesid. Äkki oli just see mu hirmu põhjus? Tagantjärele arvan, et oleksin võinud proovida inglise keeles rääkida, seda keelt peaksid nad ju mõistma. Järgmine kord tean paremini. Jah, huvitavad on need eestlased. Äkki oleksin pidanud Austriasse jääma?

Eraldatus on sama ebainimlik kui sõda

Istun ja mõtlen. Äkki on ikka kodus parem? Ajal, mil polnud veel sõda, ma mõtlen. Minusugused inimesed, tuttav keskkond, ühine keel – seda igatsen. Mis seal parata, praegu peame hakkama saama sellega, mis on antud. Kuid mis saab tulevikus? Ma ei saa ju ometi elada nõnda, et kõik mind alailma põrnitsevad, minu eest ära jooksevad, mind kardavad ja tõrjuvad. Eraldatus on sama ebainimlik kui sõda ja terror. Mulle on antud Eesti riik ja eesti keel, kultuuriruum ja rahvas. Kuidas siia sulanduda? Tõesti, see on keeruline. Oskaks ma vaid eesti keelt, oleks palju kergem. Õnneks saan ma seda õppida, olen motiveeritud, sest tahan elada normaalset elu. Mind ei peaks õppima sundima ega motiveerima, olen keeleõppimise poolt kahe käega. Keel on ju kõige alustala, kas mitte? Ehk on minu eeskujul ka teised pagulased või immigrandid nõus enda maailmapilti avardama ja siinseks toimetulekuks keele ära õppima? Võib ju proovida. Olgu, oletame, et saan algtasemel eesti keele ja enam-vähem normaalse inglise keele oskusega kohalike inimestega suhelda, kuid mis edasi? Ega üksnes keele äraõppimine ei garanteeriks kohe tolerantsust minu kui võõra ning teistsuguse vastu. Jään veelgi kauemaks mõtisklema.

Mulle teeb muret, et teiste riikidega võrreldes on Eestis pagulasi küll väga vähe, kuid sellest hoolimata on eestlaste suhtumine neisse üpriski mittetoleleeriv, vähemalt minu kogemuse põhjal. Samas ei saa neid süüdistada, olen tunginud nende riiki ja ellu palvega saada abi ja kaitset, tekitades neis ebamugavust ja harjumatuid olukordi. Kui tulevikus peaks minusuguseid siia riiki rohkem saabuma, võivad asjad veelgi hullemaks minna. Ometi ei tule siia vaid täiskasvanud, vaid ka lapsed. Seega peaksid eestlased jaotama pagulased eri koolidesse ja linnadesse, et ei tekiks ühte „pagulaste linna”, mida kohalikud hiljem väldivad. Mina üritan siia sulanduda, mitte tekitada eestlaste seas rahutust. Kindlasti on keele õppimine raske, kuid mis meil üle jääb. Kui keelt vabatahtlikult ei omandata, siis jumal teab, äkki võtab riik meilt rahatoetuse ära ja saadab tagasi. Seda ma praegu küll ei sooviks. Heidan pilgu oma magavatele lastele ja mõtlen nende tuleviku peale.

Ma kardan endiselt

Kool ja laste haridus on minu jaoks elus prioriteedid. Äkki Eesti suudab neile seda pakkuda? Kindlasti on kohustuslik eesti keele, kultuuri ja ajaloo tundma õppimine. Äkki saab seda kõike omandada ka meie uskumuste ja tavade kõrvalt? Loodan, et eestlased austavad meie erinevust. Võib ju loota. Lastele on kõik kergem, nad on alles noored, neid saab ümber õpetada. Aga üksi on raske kõike ajada. Oleks vaid mingi pere või üksainuski inimene, kes aitaks ajada neid asju ja sisse elada. Oleks inimene, kelle poole saaksin mure ja arusaamatuse korral pöörduda. See tagaks mingisugusegi kindlustunde. Ehk nad aitaksid hiljem töö leidmisel, et lisaks riigi toetusele mingitki elatist teenida.

Ei tahaks küll eestlaste muresid ja töövõimalusi teisejärguliseks jätta. Ehk on tulevikus võimalik leida mingisugune balanss immigrantide ja eestlaste tööle saamise võimaluste vahel? Kuid kas kohalikud on nõus seda tegema? Äkki nad oleks siis rohkem koostööaldis, kui tuua nendeni veel enam informatsiooni selle kohta, kust me tuleme, milline on meie taust, pere, keel, visioonid? Kui nad näeksid, et meie oleme ka üksnes inimesed, kes vajavad ja otsivad abi. Kui nemad võtavad meid omaks, võtame meie nemad omaks. Meie kultuuri sissesulandumist ei saa toimuda, kui tunneme, et meid vihatakse või ei taheta. Inimlikkusest jääks asi kaugele ja ehk leiaksime end mõnekümne aasta pärast samast olukorrast, mille eest põgenesime.

Neil on ju meedia, moodsad suhtlusvahendid, kas nad tehnika abil siis ei jagagi informatsiooni meie kohta? Või siis jagavad, kuid ainult negatiivset? Ei saa vastu vaielda. On ka selliseid, kes on siia riiki tulnud lihtsalt parema elujärje peale saamiseks. Neile ei tule isegi mõttesse enda vaateid natukenegi muuta ja aru saada, millised on riigi kombed ja tavad. Ei ole head ilma halvata. Oleksin hea meelega nõus, kas või tõlgi abiga, jagama enda lugu sellest, kust ja millistest oludest ma tulen. Leian, et see oleks koolilastele hariv ja silmaringi laiendav kogemus, tavainimestele muidugi ka. Tolerantsust on tänapäeva maailmas miskipärast keeruline saavutada, aga tean, et mina annan endast parima. Annan parima antud oludes, siin riigis, selles kultuuriruumis. Äkki on lihtsalt pagulaspoliitika siin riigis liiga läbipaistmatu? Äkki just sellepärast oleme paljudele inimestele vastumeelt? Ehk pole neil piisavalt infot? Eks see tekitakski segadust ja hirmu minu kui võõra ees. Mul jääb üle vaid loota, et kunagi ei ole ma enam see „võõras”, vaid tavaline inimene, kellel on oma õigused ja kellega arvestatakse.

Ma mõtlen liiga palju, peaksin lõpetama. Võib-olla on minust utoopiline nii mõelda, kuid mis mul selles olukorras muud üle jääb. Ma tahan õigust elada rahus. Tahan, et mu lapsed saaksid hariduse. Tahan, et ei oleks sõda. Tahan, et mind mõistetaks ja aktsepteeritaks. Äkki ma tahan liiga palju? Võib-olla tõesti. Kuid ma julgen tahta, julgen uskuda. Kuid mis saab siis, kui mu soovid ei täitu? Lisaks uskumisele ma seega kardan endiselt. Kardan, sest olen Süüria põgenik.

ELIISE PRIIMAN