Paari päeva pärast algab ahviaasta ja siis on juba kohe ka vastlapäev käes. Meie seda meelelahutuslikku astroloogia- ja numeroloogiavärki (vt ka käesoleva Õpetajate Lehe viimane külg) loomulikult tõsiselt ei võta – nagu näiteks sedagi, et Kuu suudab mõjutada inimese ajutegevust. Hoolimata sellest, et miljonitele inimestele on see igapäine tegelikkus ja et Kuu gravitatsioonijõud liigutab tohutuid veemasse (isegi Maa pind tõuseb ja langeb täiskuu ajal oma 50 cm, siis on Kuu, Maa ja Päike peaaegu ühel sirgel ja tõusud ning mõõnad kõige suuremad), inimese aju aga koosneb 77% veest (mõni pakub veel palju suuremat protsenti) ja veri sisaldab 95% vett.

Füüsikud teavad öelda, et kuivõrd inimene on, tema ajust rääkimata, planeedist Maa ikka üksjagu väiksem, siis on ka Kuu mõjud olematud – väidetavalt muutuks isegi kõige võimsamate tõusude ja mõõnade korral inimese pikkus umbes 0,04 juuksekarva paksuse võrra. Imetlust väärib valmisolek mõõta ühtede ja samade mõõdikutega looduse kaduvväikest imetegu ja suhteliselt massiivset mateeriatompu. Hämmastava kergusega pannakse n-ö ühte patta elus ja eluta loodus pluss vaimuelu. Kui üritada seda asja piltlikustada, siis ühe kaalu kaussidele on seatud maakera ja inimese aju.

Mis aga puutub siia vastlapäev? Vaid sedavõrd, et eks puutub seegi daatum otsapidi kokku astroloogindusega ja kes teab, kauaks meile enam seda herne- või oasuppi seajalgadega, rääkimata siis lihavõttepühadest ja jõuludest. Edumeelsed taanlased väidetavalt juba loobuvad oma menüüs pakkumast sealiha – austusest moslemite vastu; iga kolmas munitsipaallasteaed olla seda teinud. Aga ega ei tohi poolele teele peatuma jääda. Aeg on teha ettevalmistusi kas või kunstikogude revideerimiseks – rookida armutult välja alasti inimkeha kunstiline kujutus. Sest äkki soovib keegi uuseurooplastest ka kunstimuuseumi sisse astuda.

Rändekriis teenib ses kontekstis globaliseerumise püha eesmärki. Soomes kehtis omal ajal ja on aktualiseerunud taas tähendamissõna „maassa maan tavalla”. Tundub natuke sedaviisi, et see põhimõte kõikevõitvas tolerantsuses enam väga ei kehti. Või kehtib üsna ühepoolselt. Kuivõrd meid endid uussisseränne nii väga ei ähvarda, võime jagada lahkesti soovitusi. Võiksime ju n-ö päris­eurooplastele oma kogemuste põhjal ütelda, et ei saa anda oma ajalugu vabatahtlikult käest ära. Sest varsti võib ajalugu olla ainus, mis neile/meile alles jääb.

KARL KELLO