Aprillis esietendub Tiit Alte lavastuses Miguel de Unamuno „Kaks ema”.

Tiit Alte, „Kaks ema” on sinu esimene lavastus Theatrumis. Kuidas ja miks juhtus, et valisid oma esimeseks lavastajatööks just selle loo?

Oli eelmise aasta september, ma olin parasjagu Tartus, kus mängisin kaasa Ain Saviaugu „Protsessi” lavastuses, kui Lembit Peterson helistas ja küsis, kas olen juba materjali leidnud. Sellest hetkest, kui ta oli mulle teinud ettepaneku Theatrumis midagi lavastada, oli juba hulk aega möödas, suhtusime mõlemad materjalivalikusse tõsiselt: tema kui teatrijuht, mina lavastajana. Olime juba mitmeid variante kaalunud. Me mängisime „Protsessi” Tartu toomkiriku pööningul. Praegu asub seal Tartu ülikooli muuseum ja muuseumipoes jäi mu pilk pidama Unamuno raamatul. Olin seda varem lugenud ja meenus, et „Kaks ema” sealt oli jätnud sügava mulje. Ostsin raamatu, lugesin läbi, andsin Lembitule teada. Enne kui ta vastas, teadsin, et see jääb. Nii läkski.

Miks? Meelde oli jäänud selle loo lummav, unenäotaoline atmosfäär, tugevad kired, kummalised suhted. Uuesti lugedes võlus kõigepealt vorm. „Kaks ema” pärineb Miguel de Unamuno novellitsüklist „Kolm näitlikku novelli ja proloog”. „Kaks ema” osutus nii näitlikuks (sõnast „näitekunst”), et isegi spetsiaalset dramatiseeringut ei vajanud. Tegime selle töö trupiga esimeses proovis ära. Aga sisu? Jah, kui seda oleks võimalik sõnadega edasi anda, poleks lavastust vajagi.

Mis on selles loos sinu jaoks oluline/keskne/puudutav?

Tähtsaimad teemad minu jaoks on seal armastus, tahe, inimestega manipuleerimine. Olulisel kohal on reaalsuse ja illusiooni vahekord meie igapäevaelus, nende vahendite leidmine, mis teevad kahe inimese kooselu võimalikuks. Viimasena püstitub küsimus elu võimalikkusest kaine ja omakasupüüdliku arvestuse maailmas. Kergitan veel veidi saladuskatet ja ütlen, et meespeategelase nimi on don Juan. Hämmastas selle eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel kirjutatud loo erakordne kaasaegsus ja aktuaalsus tänases päevas. Aga eks heade lugudega ole ikka nii …

Lavastusbrigaadi kuuluvad veel kunstnik Riina Vanhanen, tantsujuht Elle Türkel, muusikaline kujundaja Marius Peterson ja valguskunstnik Rene Liivamägi.

Milliste ootustega teatrikülastajat võiks see lavastus kõnetada?

Loodame kõnetada publikut, kes otsib teatrist natuke rohkemat kui meele ära lahutamist.

THEATRUM