Aastal, kui olümpiamängud Tallinna jõudsid, olin saanud kaheksa-aastaseks. Mul oli juba oma jalgratas Školnik, millel suutsin suuremate kukkumisteta sõita, blondid juuksed ja täiesti kohutava lõikusega potisoeng.

Päeval, kui olümpiatuli pidi Piritale jõudma ning seal läidetama, olime isaga juba tunde enne õiget aega kohal. Ainus, mida mäletan, oli meeletu rahvasumm – nii bussis, millega Piritale sõitsime, kui ka kohapeal. Kõik inimesed olid nii paganama pikad ja ma ei näinud kuidagi nende tagumike ja selgade tagant, mida nad seal vahivad ja ootavad.

Meie olime leidnud koha vahetult enne Pirita jõge, velodroomi ja Pirita maantee vahelisel rohealal. Ligemale miilitsad inimesi ei lasknud ja ainult sealt oli lootus oma silmaga näha, kuidas olümpiatõrvik meist mööda liigub ja siis all väikesel platsil tuli süüdatakse.

Et maanteel toimuvat näha, üritasid mõned julgemad ja osavamad ronida noorte mändide otsa. Seal neil siiski pikka pidu polnud, sest miilitsad, kellest oli pealtvaatajate ja maantee vahele moodustatud tihe rivi, käskisid neil alla ronida. Julgeolekuoht. Et äkki keegi inimestest näebki midagi ja kaetab selle ära.

Siis tõstis isa mind kukile. Sealt oli vaade juba palju parem. Nägin Tallinna olümpiapurjespordikeskust ja isegi tükikest merd. Äkki käis inimsummast läbi kahin – mööda sõitsid esimesed vilkuritega mootorrattad. See tähendas, et tuli polnud enam kaugel. Isa tõusis ühe jalaga kõrgema äärekivi peale ning püüdis seal niiviisi ühel jalal balansseerides ja mind kukil hoides veidikenegi meie vaatenurka parandada. Ning ulatas mulle oma fotoaparaadi Zenit. Et kuule, sa oled seal kõrgemal – kui tuld näed, siis vajuta.

Jessas! Kaks maailma kõige ägedamat asja ühe päeva jooksul: kõigepealt sain lõpmatu aeg isa kukil istuda ja siis veel tema aparaadiga ISE pilte teha! See oli privileeg ja ülesanne, mida ei tohtinud nässu keerata. Fotoaparaadis polnud klõpse ju niisama raisata!

„Nüüd!” käsutas isa altpoolt. Vajutasin päästikule aina uuesti ja uuesti. Isa kõikus ka veidi ja nii oli päris raske kätt väristamata aparaati hoida. Ja ma tahtsin ju oma silmaga tuld näha, mitte seda kõike läbi lukuaugusuuruse pilu piiluda!

Lõpuks väsis isa ära, tõstis mu kukilt maha ning vaatas fotoaparaati. Sinna oli veel vaid üks kaader jäänud. Selle kulutas ta minu peale, kui poseerisin juba lahkuvate inimeste taustal.

Ühestki minu klõpsitud fotost suurt asja ei saanud. Päris hästi olid peale jäänud taevas koos pilvedega ning ka mõned tänavavalgustuspostid.

Ainus korralik pilt, mis sellest ajaloolisest päevast välja tuli, oli isa tehtud viimane kaader minust. See oli palju tähtsam kui mingi tõrvik ja tule süütamine. Sest sain kogu pika ja nii olulise päeva isaga kahekesi veeta.