Kõik algab kodust. Laps võtab endasse kõik, mida näeb ja kuuleb. Tihti ei anta endale aga aru, mida lapse kuuldes räägitakse ja tehakse, kinnitavad Pelguranna lasteaia õppealajuhataja Anne Kikas ja õpetaja Aili Liivrand, kel mõlemal on pedagoogilist staaži 50 aastat. Nad on koos töötanud sestsaadik, kui lasteaia maja 1965. aastal avati. Kuidas vaatavad nad tagasi nõukaaja lasteaiale ja kuidas näevad tänapäevast? Mida arvavad praegusaja laste kodusest kasvatusest ja lapsevanemate hoiakutest? „Jutt sai kriitiline, aga tegelikult on rõõmu rohkem. Muidu seda tööd 50 aastat ei teeks,” väidavad mõlemad pedagoogid.

AUSTUSEST

Kikas: Muutunud on ennekõike lastevanemate suhtumine lasteaeda. Algusaastatel austasid vanemad lasteaednikku kui erialainimest rohkem. Mina ei õpeta hambaarsti hambaid parandama. Tänapäeval tuleb lapsevanem aga meid õpetama.

Liivrand: Lähtume programmist ja näeme, mida laps vajab, aga lapsevanem nõuab programmile lisandusi.

Kikas: Eelmisel aastal pahandas üks vanem, et lapsi ei valmistata kooliks nii ette, et nad pääseksid eliitkooli. Teine vanem oli nördinud, miks me nii palju õppimisega tegeleme – lasteaiaaeg on mänguaeg.

Mõni vanem ei taha töövihikuid nähagi, teine soovibki ainult nendega töötamist. Kolmas küsib, miks me ei kasuta konkreetset vihikut. Kui 50 aastat tagasi noorte kasvatajatena alustasime, siis niisuguseid lahkarvamusi polnud.

Igal ajal on igasuguseid vanemaid, aga praegu on meile rohkem vanemate survet. Võib-olla on selle tinginud heaoluühiskond. Nagu kunagi ühe sekelduse peale öeldi: kõige hullemad on rikaste meeste kodused prouad. Neil on vaja ennast välja elada: ma olen jõukas, võin endale lubada, et ütlen sulle üht ja teist.

LASTEAIAGA KOHANEMISEST

Liivrand: Kui laps tuleb lasteaeda, on vanemal kolm päeva lubatud tema juures olla. Mõni ema-isa tahab kauemaks jääda. Laps tunneb vanema ärevuse ära ja hoiab tal lausa kintsust kinni. Mida rutem loobuda lapsega lasteaias olemisest, seda kergem on lapsel.

Kikas: Meil oli ema lapsega kaks nädalat iga päev lasteaias. Isa käis järgmised kaks-kolm nädalat. Edasi tuli vanaema. Laps ei kohanenudki. Ta harjus käima lasteaias pereliikmega kui tugiisikuga ja läkski lõpuks ära.

TEHNIKAST JA SUHTLEMISEST

Kikas: Praegu on vähe silmast silma suhtlemist. Kodus on ema ühe ja isa teise arvuti taga, lapsel on ka juba oma nutiseade. Arvuti on hea asi, aga ei asenda vanemaid. Hea, kui laps mängib seal mõnd arendavat mängu, aga arvuti ei peaks olema lapsehoidjaks.

Liivrand: Vestlusest lapsega tuleb välja, et igal lapsel polegi kontrolli, mida ta arvutis teeb.

Kikas: Lapsevanemaga peaksime saama samuti silmast silma suhelda. See on vahetum ja ausam kui meili teel. Tehnika on vajalik, aga ühegi asjaga ei maksa minna liiale. Nägime tänaval, kuidas isegi õpetajal lasterühma ees oli nina telefonis.

PABERNUKKUDEST

Liivrand: Meil on üks mänguasjade päev nädalas. Palume vanematel mänguasju kaasa anda ainult siis, aga mõned lapsed tulevad suvalisel päeval oma leludega. Mõni nagu ostaks endale kalliste mänguasjadega sõpru. Vahel on isegi mängupüstolid ja -mõõgad kaasas, need korjame ära. Mõõk on lubatud karnevalil kui kostüümi osa.

Kikas: Varem armastasid lapsed pabernukkudega mängida. Seda oleks praegugi vaja. Näiteks on laps veidralt riides. Vanem ütleb, et teda ennast sunniti väiksena kandma kindlaid riideid ja tema laseb seepärast lapsel rõivaid valida. Mina soovitasin seepeale lasta lapsel esialgu pabernukkudele riideid valida ja värvida, et tema maitset arendada.

LAPSE PIIRIDEST

Liivrand: Vahel lastakse lapsel liiga palju otsustada.

Kikas: Siin pole iga kord maitse-, vaid juba tervise küsimus. Näiteks ei taha laps panna susse jalga, aga põrand on külm.

Liivrand: Lapsele järele tulles küsitakse, kas ta tahab veel mängida. Lepitagu lapsega mängimise aeg kokku, muidu laps näeb, et vanem pole endas kindel. Vanem peab seadma piirid, et laps tunneks ennast turvaliselt.

Kikas: Kõige ohtlikum on, et kui vanemad on lasteaias, siis teeb laps seda, mida ei tohi – ronib aia otsa, hüppab kuskilt alla. Kui keelad, vastab: aga mul on ema siin.

Liivrand: Siis enam õpetaja sõna ei loe. Laps tajub, et talle on kõik lubatud.

Kikas: Ühes lasteaias oli juhus, kus vanemad jäid juttu ajama – me oleme ju siin, las laps teeb, mis tahab. Laps kukkus õnnetult ning kõike lubanud vanem hakkas õpetajaid süüdistama.

KINEETILISEST LIIVAST

Kikas: Vanasti pidime palju õppevahendeid ise tegema. Nüüd on ses suhtes märksa lihtsam. On isegi kineetiline liiv, mis lapsi rahustab. Seda tuldi pakkuma, kui asendasin parajasti direktorit. Üks toru oli katki ja ma olin närviline. Noormees kineetilise liivaga ütles, et see rahustab. Panin käed liiva sisse ja tõesti, viie minuti pärast olin rahu ise. See liiv on meil kõigis rühmades. Rahutuid lapsi on tänapäeval varasemast rohkem.

VASTURÄÄKIMISEST

Liivrand: Vanasti lapsed kuulsid, mida neile öeldi, ja kuuletusid. Praegu laps vaatab sulle otsa küll, aga pärast poleks su juttu nagu kuulnudki.

Kikas: Varem vanemad toetasid, et laps kuulaks vanemat inimest. Aga nüüd lubab vanem teinekord lapsel rääkida õpetajale vastu.

Liivrand: Vanem kuuleb küll, et laps ütleb midagi sobimatut, aga ta ei reageeri.

Kikas: Kui laps valetab ja räägid sellest emaga, vaidleb ema lapse kuuldes: „Minu laps ei valeta. Ärge tulge mulle rääkima!” Laps lööb nina püsti ja teinekord valetab jälle, nii et silm ka ei pilgu.

Liivrand: Laps on nagu käsn. Ta imab kõik endasse ja vanem on ju autoriteet.

PÄEVAUNEST

Liivrand: Levib uus suhtumine, et kes ei taha, ärgu magagu. Minul ei ole olnud probleemi, et laps ei taha magada.

Kikas: Teine asi, kui laps on toodud otse enne lõunat, sest vanem väidab, et teab ise, millal lapse toob, kuigi laps jääb nii ka tegevustest ilma. Kui laps on hommikul kella kümneni maganud, siis ta muidugi ei uinu.

On öeldud, et minu laps ei pea magama, aga oleme selgitanud, et kollektiivis olek väsitab. Magama sundida ei saa, magama jäädakse. Ka unejutt häälestab.

Liivrand: Tuli küsitlusleht lõunauinaku kohta. Oli üllatav küsimus, mida laps siis teeb, kui ta ei maga, kas tegeleb õppetööga. Meil on õppetöö õppetöö ajal ja uni une ajal. Mul olid kunagi koolieelikud tüdrukud, kes pakkusid, et magamise asemel tikivad teises ruumis. Panin nad tikkima ja paari päeva pärast kadusid kõik voodisse.

TOIDUST JA TERVISEST

Liivrand: Lapsevanemad on meid õpetanud, kuidas süüakse Austraalias ja Ameerikas. Oleme saanud pahandada, miks me ei paku lasteaias toortoitu, millele minevat üle terve maailm. Üks pere toobki lapsele kodust toortoidu. Muidugi on öeldud, et liha või piima ei tohi lapsele anda.

Kikas: Sellega on sageli nii, et vanem on kusagilt midagi lugenud. Ta peaks tooma arstitõendi, et me saaksime olla kindlad, et lapsel on toidutalumatus või allergia.

Vanasti oli meil arstikabinet. Õde oli päev läbi kohal, arst käis majas. Õe sõna maksis lapsevanema ees – kui laps oli haige, saadeti koju. Mulle on aga teatatud: „Teie, proua juhataja, ei ütle, mis ma oma lapsega teen. Ma olen juhtivtöötaja ega saa lapsega koju jääda.”

OMA MINAST

Liivrand: Kui nõukogude aeg lõppes, töötasin SOS-lastekülas. Siis õpetati koolitustel pidevalt tõstma oma mina, sest see oli varem maha surutud. Tänapäeval vaatan, et oma mina on juba nii kõrgel, et teist inimest enam ei näegi. Nüüd võib ka lasteaialaps sulle põrutada: „Mina tahan! Minu ema lubab!” Varem laps nii ei vastanud.

Kikas: Vanasti ei näinud kunagi, et laps oma ema lööb. Nüüd lüüakse ja ema ütleb ainult, et mis sa teed, kullakene, selle asemel et kindla sõnaga keelata. Nelja-aastane laps on löönud ka meie maja töötajale lahtise käega vastu nägu, nii et laksatas. Vanemad, kes lapsele piire ei sea, jäävad paraku hiljem ka ise jänni. Rääkimata lapsest.