Idamaine tarkus ütleb: poeg on oma isa isa. Poeg teeb meheks. Põhjamaine elukaare teenimine täiendab seda tõde tõsiasjaga, et koos oma lastega õpime Inimeseks. Elukaare teenimine tähendab tajuda sündi ja surma, ühitada eufooria ja lein leplikuks tasakaaluks.

Kui mu noorim tütar Indira oli väike, varjasin tema eest oma masendust paratamatuse pärast – kus on sünd, seal on ka teine pool. Ja kui mõnel aastal on õnne pääseda surma setitamiseta, siis teisel aastal ta ikkagi tuleb ning mõni lootusetu loomalaps annab nädalapikkuse või isegi kolmekuise õppetunni paratamatusega leppimiseks. Nüüd, kus Soone loovus- ja loomatalu noorperenaine Indira on kümneaastaseks saamas, analüüsime toimuvat koos.

Indira on meisterlik leinaläbija. Vallandab ühe vabastava pisara. Ohkab. Lehvitab. Lepib. Ja naeratab. Ega unusta. Alistub ja jätkab matka.

ELUTEATRI ETENDUSED

Indira aitab emal mõista oma vanemaid poegi-tütreid. Neljakordne tädi, kelle vanema õe ja venna lapsed on tema eakaaslased, võiks kanda indiaani nime Ootab Rahulikult. Ta võtab stoilise leppimisega inimsuhete sinusoidi – lähenemised-ühinemised-tüdinemised-kaugenemised. Ta loovutab lähenemiste ajal suuremeelselt hüvesid, olgu tunded, aeg või finants, täiskasvanud õdedele-vendadele. Väike tädi teab, et täiskasvanud õed-vennad taanduvad, kui on võetud, mis seekord võtta andis, oma maailmadesse tagasi. Teab ega protesteeri. Seilasime, teame – nii on enne olnud ning saab olema veel ja veel.

Indira teab, kes on kes. Teab, millised lepingud hingede pasjansis on sõlmitud ning kes tänases pusles millist ülesannet täidab. Olgu õde või ema sõbratar – kõigil suhetel on nähtamatu pool. Ning lihtsus-loogika, millega Indira oma kogemusi sõnastab, on inspireerinud mitut minu kirjatööd. Sel kevadel mööda Eestimaad tuuritav etendus „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks” on samuti tänu Indirale kirjutatud, nagu ka „Mustrimuutjad”, millega suvel rahva ette tuleme.

„Kui rollimängud kolivad lavalt ellu, võivad näiliselt julmad ja alatud manipulatsioonid sind ju näiteks … meessooga lepitada,” sõnastas tütar. Jutt jumala õige: mitte ainult majapidamisse sulaseks või koduväiks imbuvad mehed ei tiksu rütmis 2-1-1 – kaks kuud kaasategutsemist-unistamist, üks kuu asendustegevust-varjumist ja üks kuu kaugenemist-põgenemist. Minu mustris kehtivad ka sõprade ja lastega needsamad rütmid. Tänu tütretibale tean: muutus eeldab nõiaringist välja astumist. Läbitud-õpitud-aitäh!

STIILSE VIISIKU ASEMEL TÜTRE EESKUJU

Nõiaringil on veel üks aspekt – pidevalt, aga selle eest palju tööd tegeval naisel on vintsked musklid. Kui unistuste ja helge tuleviku poole rühkimine on naisest teinud mamma Tarzani, milline kuningas siis teda küll kätel kandma ja armastama võiks küündida?

Appi tuleb … mitte sensitiiv ega stiilne viisik, vaid tütar Indira kui eeskuju.

Tüdruk ringleb enda valitud karussellil – ratsutamine-iluvõimlemine-ujumine-talutööd. On tänu sellele jahmatavalt tugev nagu Pipi ning haldab-valdab nii oma väikest sitket keha kui ka tööriistu. Ent ta oskab ühitada.

Küünelakk, ehted ja soengud on Indira enesestmõistetav ja loomulik stiihia, millega ta absoluutselt iga päev end autasustab. Kõigi tööde ja riistade valdamine ei välista tõsiasja, et ta on naine. Hoolitsetud ja ehitud.

Kümneaastase noorukese emanda kõrval kujuneb emal praktiliselt ja rakenduslikult välja ka selline õnnestav kunst nagu loov loogika – koos selgituste ja analüüsi, sõnastamise ja ettenäitamisega muutub intellektuaalseks ja spirituaalseks, loovaks ja sünkroonseks soorituseks nii koristamine, ehitamine kui ka elementaarse päevakava paikavoolutamine.

Üsna kindlasti on meil puberteedi saabudes teised meeleolud ning kuivõrd karakter on kange, saan ilmselt uut ja vana näha. Ent vana on ennegi nähtud ja ära õpitud. Uueks, mis tema täiskasvanuks saamisega kaasneb, valmistab ta ise mind aegsasti ette. Et meile kingituseks saadetud väikesed õpetajad saaksid oma parima anda, peab nendega koos olema ja kogema, tegutsema ja looma.

Tütrega kõike jagades-sõnastades saad ka ise need kogemused-oskused selgeks, mille nimel kõik see 49 aastat emakest Maad on mõõdetud. Lapsesuuga koos kinno minnes pead olema valmis vastama küsimustele, mille peale ise oma tasandi filmineelamisel ei tulekski: „Kustkohast „Mees, kes jäi ellu” indiaanlaste ja trapperite hobused keset Põhja-Ameerika talve süüa said? Filmis on neil seal paksus lumes heinad ees muidugi, aga kustkohast tulid pidevalt rändavate ja kaklevate inimeste loomadele heinad tegelikult?”