Eelmise aasta lõpus tuli müügile uues kuues Tal­linna ajaloo huvilistele hästi tuttava akadeemiliste artiklite kogumiku „Vana Tallinn” 26. number. Ajaloolist õiglust silmas pidades oleks õigem küll öelda, et 30. number, sest Tallinna ajaloo seltsi sarjana 1936. a ilmuma hakanud väljaannet jõuti enne Teist maailmasõda välja anda neli köidet. Nagu enamikule eestiaegsetele trükisarjadele, tegi Nõukogude okupatsioon lõpu ka „Vana Tallinnale”, samuti selle väljaandjale Tallinna ajaloo seltsile. Pika ajalooga väljaande ilmumises saabki senini eristada kolme ajajärku.

Neist esimene (1936–1939) oleks selle toimetajate Paul Johanseni (teda asendas 1939. a Arnold Süvalep), Rudolf Kenkmaa ja Hugo Peetsi periood. Teist, mis algas 52 a hiljem, 1991. aastal, võib vaieldamatult pidada Raimo Pullati ajajärguks, mil tema toimetamisel ilmus 25 numbrit. Neist kahe esimese numbri puhul oli väljaandja Tallinna linnavalitsus kahasse Tallinna linnauurimise instituudiga, sealt edasi aga vaid Tallina linnavalitsus. Kolmandast numbrist alates muutus ka kirjastus. Kui kahe esimese puhul oli selleks Olion, siis edaspidi Raimo Pullati kirjastus Estopol, mis hiljem sai tuntuks teistegi ajaloomaterjalide (näiteks Brotze) kirjastajana. Sellel perioodil kujuneski „Vana Tallinnast” rahvusvaheliselt tunnustatud linnaajaloo väljaanne ning Eesti linnaajaloo keskne publikatsioon.

TAGASITULEK JUURTE JUURDE

Kolmandat, 2015. a lõpuga alanud perioodi võib väljaandja põhjal etteruttavalt nimetada Tallinna linnaarhiivi ajastuks ehk oma juurte juurde tagasitulekuks. Kas sellest kujuneb ka peatoimetaja Juhan Kreemi nimeline ajaarvamise üksus, peab näitama aga aeg. Nagu Juhan Kreem oma uue numbri saatesõnas kinnitanud on, kavatseb väljaandja ja toimetus (Tiina Kala, Lea Kõiv, Tõnis Liibek) kord aastas ilmuva väljaandega jätkata väljakujunenud traditsioone. „Vana Tallinna” profiili määratlemisel toob ta esile kolm märksõna: ajalugu, linn ning Tallinn.

Neist esimese puhul kavatseb toimetus ajaraame laiendada. Senise ülemise piiri, Teise maailmasõja asemel kavatsetakse nüüd ka Nõukogude aega vaadelda. On ju sel ajal üles kasvanud pea kolm põlvkonda sellele perioodile spetsialiseerunud ajaloolasi. Lisaks on Nõukogude aeg juba õige vana aeg, mida paljud võimalikud väljaande lugejad pole isiklikult kogenudki.

Teiseks jääb „Vana Tallinn” endiselt ajalooväljaandeks, kuigi linnauurimisega tegelevad ka mitmed teised distsipliinid. On ju tänapäeva ajalooteadus mitte ainult pluralistlik, vaid ka eri lähenemisviise võimaldav ning suurel määral interdistsiplinaarne. Seetõttu püüabki „Vana Tallinn” peatoimetaja sõnul julgelt vaadata teisteski uurimisvaldkondades toimuva suunas ja olla avatud teistele linnaga tegelevatele teadlastele, muidugi niivõrd, kui nende uurimus mineviku käsitlemist nõuab.

Kuigi väljaande pealkiri viitab Tallinnale, on ka seni varasematel aastatel pööratud tähelepanu teistelegi linnadele nii Eestis kui ka väljaspool seda. Samas peaks fookus Tallinnale ikkagi alles jääma, mis ometi ei välista artikleid teiste linnade või üldisemate linnauurimisteemade kohta. Eriti püütakse seda järgida retsensioonide ja kroonika osas.

SISULISELT NELI OSA

286-leheküljeline kogumik on sisuliselt jagatud neljaks osaks. Neist esimese, mahust veidi üle poole moodustavad viis artiklit, mis põhiliselt on pühendatud Tallinna ajaloo eri perioodidele nii arheoloogia, kirikuloo, haljastusajaloo, muinsuskaitse kui ka linnaehitusajaloo valdkonnas. Nii peatuvad arheoloogid Kristi Tasuja ja Villu Kadakas Tallinna Dunkri tänava sõjas hävinud hoonestuse ja tänavaseina taastamisele eelnenud 1982. a arheoloogilistel kaevamistel. Kunstiajaloolane Anu Mänd liigub küll Tallinnast väljapoole, lisades täiendusi hiliskeskaegse Haapsalu ja Kuressaare kirikuloole. Ants Hein kirjeldab Tallinna vanalinna suurima kiriku, Oleviste taastamist pärast 1820. aasta hiidtulekahju, mis ühtlasi oli üheks esimeseks näiteks kodanikualgatusest, ehk Oleviste taastamise komitee 20-aastasest tegevusest, mille edukuse sümboliks kujuneski kogu kiriku ja eriti selle torni taastamine. Rohelise Tallinna kontekstis on huvitav lugeda tuntud haljastusajaloolase Heldur Sanderi ja rohkem metsandusajaloolasena teada Toivo Meikari ühisartiklit ühe Tallinna südalinna pargi – Falkpargi – kujunemislugu 19. sajandil, mis kujukalt peegeldab tollaseid konflikte ja probleeme, mida ajastust hoolimata on põhjustanud Tallinnasse haljasalade rajamine ja olemasolevate hoidmine. Eks ole esimese kujukas näide Kalamaja ühe esinduspargi täisehitamine tänase Salme kultuurikeskuse rajamise käigus. Pelgulinna keskseks pargialaks kavandatud Peeteli kiriku kõrval asetseva kinnistu täisehitamise kavad võiksid ilmestada teist.

Seoses Tallinna uue „peatänava” (Narva ja Pärnu mnt) kujunduskavadega tasub lugeda Karin Hallas-Murula ülevaateartiklit Konstantin Pätsist ja tema rollist „vaikival ajastul” toimunud Tallinna kui pealinna väljaehitamisest 1934–1940. Riigivanema dekreediga alanud Tallinna väljaehitamises väärikaks pealinnaks, tollases kõnepruugis Tallinna „fassaadi ehitamises” hakkas üha enam suurenema riigi roll, milleks tõsteti linna keskosa puudutavad ehitusotsused riigi tasandile. Konstantin Pätsi pealinna uueks teljeks sai Narva maantee ning riigi peaväljakuks Vabaduse väljak. Narva mnt valimine oli vaieldamatult seotud tõsiasjaga, et K. Päts elas kuni 1938. a Vene tsaari ehitatud Kadrioru lossis. Pätsi isiklikus tegelemises ehituse ja arhitektuuriga näeb Karin Hallas-Murula paralleele 1930. a Euroopa diktatuuririikide juhtide analoogse tegevusega. Milliseid meetodeid Konstantin Päts seejuures kasutas, sellest saabki lugeda viidatud artiklist.

Lisaks mahukatele uurimustele on tutvustatavas kogumikus rubriik „Dokument ja kommentaar”, milles Risto Paju vaatleb seoses ühe raidkivifragmendiga (nn Vaskmao kivi) veel paari Eesti suurimast, üle 600 raidtaiese sisaldavast Tallinna linnamuuseumi lapidaariumist. Teise maailmasõja järgsesse aega toovad meid Tallinnas alates 1946. a sõjavangina viibinud Rudolf Schaake mälestused. Alajaotuse „Retsensioonid” juhatab sisse arheoloog Toomas Tamla poolt ülima põhjalikkusega analüüsitud arheoloog Marika Mägi 2015. a ilmunud teos „Rafala. Idateest ja Tallinna algusest”.

Raamatu väärtust tõstab oluliselt asjaolu, et kogumik on varustatud raamatu peaosas esindatud artiklite ingliskeelsete resümeedega.