Riigikogu kultuurikomisjon leiab, et riik saab ja peab kohalikke omavalitsusi usaldama, haridus- ja teadusminister ei ole selle mõttega nõus.

Riigikogu infotunnis arutati 7. aprillil riiklikult tähtsa küsimusena hariduse rahastamist. Ettekannetega esinenud kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv, Eesti maaomavalitsuste liidu ja Eesti linnade liidu esindaja, Tartu linnapea Urmas Klaas, Riigikontrolli esindaja ja kohaliku omavalitsuse auditi osakonna peakontrolör Airi Mikli toonitasid, et on vaja loobuda haridustoetuse eraldamise praegusest mudelist, sest see soodustab ülekulutamist ega innusta koolivõrku koomale tõmbama.

Jäikade ettekirjutustega haridustoetus

Urmas Klaas tõi haridustoetuse jäikuse kohta mõningaid värvikad näiteid. Sellest rahast ei tohi maksta tugispetsialistidele, haridustehnoloogidele, abiõpetajatele. Selle eest ei tohi teistelt õppeasutustelt valikkursusi sisse osa. Haridustoetust ei saa kasutada ka kergemate erivajadustega HEV-õpilaste kaasamiseks tavakooli. Samal ajal peab Tartu linn palgal hoidma tervelt nelja raamatupidajat, et koostada HTM-ile aruandeid haridustoetuse kasutamise kohta.

Airi Mikli ütles, et haridustoetuse jäigad reeglid ei võimalda koolivõrku optimeerida. Kui omavalitsus oma pooltühja kooli suleb, siis ei saa ta panna käima naabruses asuva koolini koolibussi, mis viiks lapsi iga päev kooli, sest kooli­transpordile ei tohi haridustoetust kasutada. Ehkki üks kool pluss koolibuss on sada korda odavam lahendus kui kahte pooltühja kooli üleval pidada.

Laine Randjärv ütles, et praegune haridustoetus on detailideni n-ö sahtlitesse jagatud (palgad, õppematerjalid, täienduskoolitus jne), kusjuures ühe sahtli sisu ei tohi teise ümber tõsta. Kui näiteks õppematerjalide sahtlis on raha üle, ei tohi seda kasutada erivajadustega laste paremini õpetamiseks, vaid tuleb pliiatseid, värve jms kokku osta, et kogu raha oleks aasta lõpuks ära kulutatud.

Urmas Klaas võrdles praegust haridustoetust kütusekaardi kasutamisega transpordikulude korvamiseks. Töötajale antakse sajaeurose limiidiga kütusekaart, mille eest ta saab kütust osta. Valdav enamik töötajaid ostab kogu raha eest, et kõik ära kasutada. Niisamuti on haridustoetusega – kogu raha tuleb selle ühe asja peale ära kasutada.

Kuid Klaas tõi ka teise näite, mille puhul saab töötaja oma palgale kütusekulude kompenseerimiseks sada eurot juurde. See variant soosib kokkuhoidu. Töötaja loobub vähevajalikest sõitudest, käib rohkem jalgsi, kasutab ühistransporti jne.

Urmas Klaas: „Piltlikult öeldes on kohalik omavalitsus praegu keskvalitsuse kassapidaja, kes vahendab täpselt talle antavat raha, hoolitseb, et kõik summad oleks ära kulutatud ja aruandlus raha andjale õige. Tegelikult tuleks anda omavalitsustele võimalus vastutada oma elanike, mitte aga keskvalitsuse ees.”

Võtame eeskuju Põhjamaadest

Urmas Klaasi ettepanek oli võtta eeskuju Põhjamaadest, kus riigivõim usaldab kohalikke omavalitsusi ega kirjuta neile detailideni ette, kuhu ja milleks haridustoetust võib kasutada. Tema sõnul on ka OECD on oma raportites toonitanud, et täpsete ettekirjutusteta üldtoetused on palju efektiivsemad, kuna kulu ja kasu jäävad siis omavalitsusele ja neid saab paindlikult kasutada.

Laine Randjärv märkis samuti, et otsustusõigus ja vastutus tuleb anda kohalikule tasandile, siis kaob riigil vajadus „jageleda üldhariduses iga kuluartikli üle”. „Usaldus loob usaldust,” toonitas Randjärv, „ja vähendab vajadust luua järjest detailsemat regulatsiooni ning kontrollisüsteemi.”

Airi Mikli toonitas samuti, et on vaja lõpetada „haridustoetuse sihtotstarbeline ja jäik sihtimine” ja anda koolipidajatele suurem vastutus. Mikli rõhutas, et 117 omavalitsust ehk üle poole kõigist omavalitsustest on juba tõestanud, et nad õpetajatest hoolivad – nad maksavad neil riigi keskmisest kõrgemat palka.

Läti hoiatav näide

Minister Jürgen Ligi ei toetanud sihtotstarbelise haridustoetuse kaotamist. Ta märkis, et OECD ka ei toeta, sest selle organisatsiooni hinnangul suunab Eestis kasutusel olev haridustoetuse mudel koolivõrku korrastama.

Jürgen Ligi. „Ütlen kohe, juhul kui me anname omavalitsuste kätte õpetaja raha vabalt kasutamiseks, on tulemus see, mis on toimunud Lätis, kus väga paljud õpetajad sulgemata jäänud koolides, konsolideerimata koolivõrgus saavad ainult miinimumpalka, palju madalamat kui meil, ja lätlased tunnistavad seda. Õpetajate palk on siiski prioriteet, mida ei saa jätta ainult omavalitsuste dikteerida, nii nagu kodulähedase alushariduse puhul tegelikult on juhtunud – need palgad on madalad. Lihtsam on ju hoida koole lahti ja öelda, et raha ei ole. Siis ei saa valitsus millegi eest vastutada, kui haridustoetus ei ole sihipärane.”