Möödunud on selle aasta neli pikka kuud ja „Avasta mõõdud” teema ongi läbitud.

12. aprillil kogunesid Mai lasteaia 6. rühma lapsed koos meeskonnaliikmete ja asutuse direktori Anne Virulaga Pärnu muuseumisse, et võtta kokku nelja kuu vältel omandatud teadmised võrdlemises ja mõõtmises.

Esialgu kogunesime fuajees, et uudistada lastetööde näitust „Pärnu muuseumihiir”, mille korraldas Pärnu muuseum koostöös Pärnu linna lasteaednike ühendusega Avastusõpe. Näitust aitasid 1. aprillil avada Avastaja Põrnikas ning Pärnu Kuurordielevant. Mõlemad mängulised sõbrad on Pärnu lasteaedade lastele toeks uurimisel, katsetamisel ning kodulinna avastamisel. Loodame, et lapsed leiavad tänu korraldatud näitusele veel ühe mängulise sõbra, kes tutvustab neile muuseumisse peidetud saladusi. Meie rühma mudilased olid näitusest vaimustunud, sest paljud tundsid arvukate tööde seast oma pildi ära.

Järgnevalt suundusime keldrisse. Mõõtude õppetsükkel sai alguse jaanuaris Pärnu muuseumis, kuhu koolieelikud kogunesid esimest korda teemat käsitlema. Sissejuhatuseks arutleti, milliste mõõtmisvahenditega sai mõõta, kui maailmas polnud peale inimese midagi loodud. Muuseumipedagoog Tiit Kask oli tol korral valmistanud lastele ette arusaadavad pildid inimkeha mõõtmisvahenditest (toll, vaks, küünar, jalg ja süld).

Need mõisted saatsid lapsi neljal järgneval kuul, mil „väikesed teadlased” panid avastajakitlid selga ning asusid mõõtmisvahenditega katseid tegema, et saada aru, milline neist on see „päris õige”. Läbi prooviti nii laste endi kui ka käte ja jalgade pikkuste kõrvutamine paberlindiga, samuti jalalabadega vahemaa mõõtmine. Koostades paberlintidest diagrammi, selgus katsetulemustest, et need on mittestandardsed mõõtmisvahendid ehk selliste vahenditega mõõtes me kahte ühesugust asja ei saa. Seejärel asusime tutvust tegema standardsete mõõtmisvahenditega. Nende vahendite hulka kuulusid täpselt ühesugused pliiatsid, lusikad, kõrred jne. Katseid sooritades said grupid erinevaid tulemusi ning selgus, et ka need vahendid polnud täiuslikud. Rühma lastel oli eelnevalt selgeks saanud, et objekti mõõtmine algab alati algus- ja lõpp-punkti kokkuleppimisest, kuid ka reeglitest kinni pidades jäid tulemused erinevateks. Koolieelikud tegid katseid ka ühesuuruste legoklotsidega. Hakkas juba tunduma, et see ongi hea mõõtmisvahend. Klotse sai üksteise külge kinnitades kõrgusesse laduda. Enam ei olnud vaja kasutada palju abilisi, nüüd loeti klotsid lihtsalt kokku ja saadigi sama tulemus mis teised grupid. See toimis seni, kuni lapsed katsetasid madalamate kõrgustega, nagu lauajalg või tool.

Ühel päeval pidid „väikesed teadlased” legoklotside abil mõõtma, kui pikk on meie rühma õpetajaabi. Nad ladusid kahevärvilisi legoklotse kümne pulga kaupa vaheldumisi üksteise otsa. Mõni grupp jõudis tema puusani, üks grupp isegi õlani. Mida kõrgema torni nad ladusid, seda ebakindlamalt see püsis. Nüüd oli päris selge, et ka legoklots pole kõige parem mõõtmisvahend.

Järgmine mõõtmisvahend, millega lapsed katseid tegema hakkasid, oli legoklotsipulgaga väga sarnane, kümnest ruudust koosnev paberlint. Täpset algus- ja lõpp-punkti kasutades oli paberribaga edasi tõstes lühikesi objekte mõnus mõõta (10, 20, 30 jne). Pikemate objektide puhul muutus see laste jaoks tülikaks. Tekkis uus mõte! Kui kleebiks kümme ühesugust paberriba üheks pikaks lindiks, siis ei peaks eri objektide mõõtmisega nii palju vaeva nägema. Sündis mõõdulindiga sarnane mõõtmisvahend, millega sai ka ümbermõõtu mõõta. Pikk tee mõõtude maailmas oligi läbitud.

Neli kuud hiljem seisime lastega taas muuseumipedagoog Tiidu ees, kes koolieelikutelt uuris, milliste teadmisteni nad vahepeal jõudnud on. Lastele oli kaasa elama tulnud Avastaja Põrnikas, kes on olnud nende mänguline abistaja kogu õppetsükli vältel. Lapsed rääkisid oma kogemustest ning põhjendasid, miks õppetegevustes katsetatud vahenditega tulid kõrvutamisel ja mõõtmisel sageli erinevad tulemused. Õppetsüklit kokku võtvaks tegevuseks tõi muuseumitöötaja laste ette ühe pingi ning kutsus neid arutlema: kui tema oma vaksaga mõõdab pingi pikkust ning mõni lastest kasutab ka vaksa mõõtmisvahendina, kas tulemused ühtivad? Kõik lapsed teadsid, et ei ühti.

Seejärel algatas muuseumipedagoog Tiit koostöös rühma meeskonnaga lastele varem kokkulepitud mängulise „eksami”, mis annaks ülevaate uutest omandatud teadmistest. Et lapsed saaksid pidada „Avasta mõõdud” lõpupidu, on koolieelikutele palve aidata saalis mööblit paigutada. Sisenedes „Mõõdukeskusesse”, just selline silt oli uksel, avanes väga meeldiv ning kogu südamest ettevalmistatud saal. Ruum oli avar ning tegutsedes tundsid kõik ennast mugavalt. Kõikidele gruppidele ülesanneteks mõeldud vahendid olid nummerdatud ning inventar kokkulepitult paigutatud.

Edasi moodustasime kaptenite abiga neli meeskonda. Iga grupi juures abistas lapsi üks täiskasvanu. Härra Kask sai grupi, kelle ülesanne oli mõõta, mitu tooli mahub laua äärde. Mõõtmisvahenditeks valiti harilikud pliiatsid. Üks tool oli kaks pliiatsit lai, nii selgitasid nad välja, et ühe laua taha mahub kaheksa tooli. Kuna saalis viibis 22 last, siis aitas muuseumipedagoog lastel edasi arvutada. Selgus, et kõik lapsed mahuvad istuma kolme laua äärde.

Teise grupi juures oli toeks õpetajaabi Heike Peterson. Selle meeskonna ülesanne oli paigutada üks kõrge laud sarnase kõrgusega toolivirna ette. Eri kõrgusega toolivirnasid oli neli. Ühiselt otsustati objektide kõrgused paberlindiga ära mõõta, kasutades selleks kõrvutamist.

Kolmanda grupi juures oli abiks õpetaja Kersti Pajumäe-Lengi. Ühele ümmargusele lauale, kuhu pidid tulema lõputunnistused ja kommid, oli tarvis kena laudlina panna. Lastel oli valida neljas suuruses liniku vahel. Laua ja linikute pikkuste mõõtmiseks valisid nad jäätisepulgad, katsetulemusel selgus, et õige suurusega liniku läbimõõt oli viis pulka pikk.

Neljanda grupi juures aitas lapsi lasteaia direktor Anne Virula. Nendel „väikestel teadlastel” oli ette antud kaks nummerdatud ust, mis olid erineva laiusega. Nemad pidid otsustama, kummast uksest saab välja viia suure laua, kui selguks, et seda pole saali tarvis. Kõigepealt lepiti grupisiseselt kokku, et lauda saab välja viia kitsam külg ees. Nemad valisid mõõtmisvahendiks plastmasslusikad. Uks number 1 oli 4 lusikat lai, number 2 oli 6 lusikat lai ja laud 5 lusikat lai. Lapsed said mõõtmise tulemusena teada, et laua saab saalist välja viia number 2 ukse kaudu.

Avastaja Põrnikas tiirutas kõikide gruppide juures – uuris, katsetas kaasa ja aitas, kui vaja.

Kuna grupid said oma ülesannetega eri aegadel valmis, oli neil võimalus valitud mõõtmisvahenditest geomeetrilisi kujundeid moodustada.

Algas kokkuvõtete aeg. Igast grupist luges üks laps ette neile antud ürikule trükitud ülesande, tutvustasid valitud mõõtmisvahendit ning teatasid ennustused ning mõõtmistulemused. Lapsed said kenasti hakkama ning olid auga mõõduteadlase tunnistuse välja teeninud. Lisaks sai iga laps suu magusaks. Pärnu muuseum kinkis igale lapsele värviraamatu „Värvid linna – Pärnu”. Nii vahva päev, ütlesid lapsed.

Meie omalt poolt kinkisime muuseumipedagoog Tiidule tänukirja hea koostöö eest suunatud uurimisõppe rakendamisel Pärnu muuseumis.

Need on Pärnu muuseumi ja Pärnu linna lasteaednike ühenduse avastusõppe koostöö esimesed viljad. Meie eesmärk on kutsuda lasteaednikke koos lastega suunatud uurimisõppe kaudu tutvuma oma kodulinna ajaloo ja väärtustega.

Uueks õppeaastaks on Pärnu muuseumis sündimas tänu laste vahvatele joonistustele veel üks mänguline sõbrake ‒ Muuseumihiir, kes aitab mõista meie kodulinna pikka ajalugu.