Kõlblus ei ole mingi ripats või ilustus, mida võime kanda või mitte kanda. Kõlblus on see, mis teeb inimesest inimese.

Ausust, sõnapidamist, õiglust, heatahtlikkust, abivalmidust ja eneseväärikust pole meile sünnipäraselt kaasa antud. Meid ähvardab kultuuritraditsiooni katkemise oht, kui järeltulevatele põlvedele jäävad need inimlikud omadused tundmatuks. Siis laguneb ka viie tuhande aastane kultuur, isegi kui teadmised on edasi antud ja edasi arendatud, kirjutab Erich Fromm.

Hunt või eesel?

Kui me sünnime siia maailma, on meil olemas vaid bioloogiline loomus nagu loomadel. Elu jooksul omandatud kõlblus lisab meie sünnipärasele loomusele sellise osa, mida loomadel pole. Uku Masingu arvates selle hankimiseks inimene siia maailma sünnibki.

Loomast, kes on sündinud isa- ja emalõvist, saab igasuguste püüdluste ja omapoolsete pingutusteta, ilma olukordade õnneliku kokkusattumiseta lõvi, kuid inimesest, kes pole sündinud lõviks ega tiigriks, võib saada hunt, ­eesel või kes tahes, kirjutab vene kriitik ja publitsist Vissarion Belinski.

Vaimseid väärtusi ei saa anda valmiskujul ühelt isikult teisele. Nad avastatakse ja omandatakse otsinguis, iseennast ja teisi uurides, hinge eest hoolt kandes. Keeldumine selliseist otsinguist on võrdväärne keeldumisega elust, arvasid antiigi targad.

Ja ometi, antiigist tänapäevani kordub üks ja sama – inimese eesmärgid suunduvad väljapoole inimest, eemale vaimsusest. Sokrates iseloomustab oma kaaskodanike kõlbelist ja intellektuaalset seisundit kui tukkumist. Kui kaovad kõlbelised kodanikud, ei päästa ühiskonda ja riiki lagunemisest ja hukkumisest mitte mingisugune kogus laevu ega mitte mingisugused kindlusemüürid, õpetab ta. Sama mõtet kordab Oskar Loorits mitu tuhat aastat hiljem: ükski elujõuline rahvas ei sure välja ainult välistegurite survel, vaid otsustav tegur on rahva enda sisemine jõud.

Hea inimese haud

Kõlbluse põhikategooria on headus. Eri aegadel on püütud seda piiritleda ja täpsustada. George Moore’i arvates viivad kõik taolised katsed naturalistliku veani, sest hea on terviklik mõiste ja seda ei ole võimalik „lahti harutada”. Kõlbelist head tunnetatakse intuitiivselt.

Juba Sokrates selgitab, et iga asi on hea ja ilus sedavõrd, kuivõrd vastab sellele, milleks on määratud. Kas laud saab olla hea? Või tool? Või kööginuga? Vastus on jaatav sel juhul, kui need asjad täidavad funktsiooni, milleks nad on tehtud: kui laua taga on hea tööd teha, kui tool on sobiv ja mugav istumiseks ning kui kööginuga on piisavalt terav lõikamiseks. Alati tuleb küsida: „Hea mille suhtes?”, sest kõik need asjad, mida tavaliselt peetakse headeks (toit, raha, tervis), võivad teatavates tingimustes osutuda kahjulikeks.

Sageli on see, mis on hea nälja vastu, halb palaviku vastu, ning mis on hea palaviku vastu, on halb nälja vastu, kirjutab Sokrates.

Pole olemas head ja halba üleüldse. Sellist head, mis oleks hea mitte millegi suhtes, Sokrates ei tunne. Asi on hea siis, kui see on kõlblik selleks, milleks on määratud.

Aga millal on inimene hea? Kui ta on hea ema, kas ta on siis automaatselt hea ka teistes rollides, näiteks õpetajana, raamatupidajana, autojuhina või meelelahutajana?

Igal rollil on omad nõuded ja spetsiifika, ometi väidab Aristoteles, et kui oleme omandanud mõne vooruse, tuleb see esile kõigis olukordades. Hea pallimängija all mõistame inimest, kelle silmad, lihased ja närvid on nii treenitud, et nende peale võib alati loota. Need omadused paistavad silma ka siis, kui ta parajasti ei mängi, nagu matemaatiku mõtteviis avaldub ka siis, kui ta parajasti ei arvuta.

Kes on treeninud oma mõistust, saab seda kasutada kõikvõimalikes situatsioonides ja rollides. Kes on harjutanud mõõdukust, oskab piiri pidada eri olukordades ja rollides. Kes on õppinud argusest võitu saama, käitub julgelt ka kõige eluohtlikumates situatsioonides.

Ludvig Wittgensteini seletuse kohaselt kasutatakse mõistet „hea” kahes väga erinevas tähenduses: triviaalses ehk suhtelises ja eetilises ehk absoluutses. Näiteks „hea laud” – hea tähistab antud kontekstis vastavust eelnevalt valitud mõõdupuule ja on lihtne faktilause. „Hea inimese” puhul on aga tegemist absoluutse väärtusotsustusega ja ükskõik, missuguste sõnadega me ka ei üritaks head täpsustada, jääb see tabamatuks.

Theodor Kallifatides kirjutab oma raamatus „Uus maa minu akna taga”, et talle jäi lapsepõlvest meelde kreeklaste uskumus: hea inimese haua ümber on hea lõhn. Ja ta küsib oma lugejalt, kas keegi teab, kuidas lõhnab õnneliku inimese haud. Tema vastus on, et ei tea, sest õnnelikuna suremine ei olnud kõige olulisem. Hea inimesena suremine oli kaugelt olulisem, usuti tema kodumaal.

Kurjus südames

Aleksander Solženitsõni arvates naerdakse juba mitmendat sajandit välja „hea” ja „kurja” mõisted, mis asendatakse päevakajaliste poliitiliste terminitega. Ei taheta tunnistada, et kurjus peitub eelkõige iga inimese südames ja alles siis poliitilises süsteemis.

Meie olemise või mitteolemise võti peitub igas üksikus inimsüdames, selles, kas ta reaalselt eelistab teha Head või Kurja. Tänagi on see võti kõige kindlam. Suuri lubadusi andnud sotsiaalsed teooriad on läinud pankrotti ja viinud meid ummikusse.

Carl Gustav Jungi arvates vajab inimene omaenda terviklikkuse tunnetust. Ta peab endale aru andma, millisel määral on ta suuteline heaks ja missugusteks häbitegudeks on ta võimeline, kusjuures esimest ei saa pidada reaalsuseks ja teist illusiooniks. Need mõlemad on võimalustena olemas.

Illustreerigu seda katkend Dimitri Šostakovitši autobiograafilisest teosest „Tunnistus”.

„Üks tuttav, kellega koos napsu võtsime, puistas mulle tol õhtul südant. Ta jäi ööseks minu poole, kuid me ei saanud und. Ta hakkas mulle pihtima, et teda piinab üks soov. Üks painaja. Sain teada järgmist. Ta oli alates lapsepõlvest lugenud suure naudinguga piinamiste ja hukkamiste kirjeldusi. See oli tema kummaline kirg. Ta oli lugenud kõike, mida sel julmal teemal on kirjutatud. Ta loetles vastavaid teoseid ja nimekiri sai päris pikk. Kummaline, ma mõtlesin, et kui piinamine toimub Venemaal, püütakse jätta maha võimalikult vähe jälgi. Ma ei pea silmas kehal − need jäljed jäävad, kuigi tänapäeval on olemas teadus sellest, kuidas piinata kehale jälgi jätmata. Ma viitan kirjalikele jälgedele. Ent selgub, et ka Venemaal on sel teemal kirjutatud.

See ei ole veel kõik. Tol ööl pihtis see tuttav mulle, et tema huvi piinamise kirjelduste vastu varjas tegelikult tema tõelist kirge: ta tahtis ise inimesi piinata.”

See mees ei olnud oma elus tapnud tõenäoliselt kärbestki. Kuid tema sõnade põhjal ei tulenenud see sellest, et ta oleks pidanud hukkamist ja surma vastumeelseks. Otse vastupidi. Veri ja kõik, mis selle voolama pani, erutas ja võlus teda.

Kalduvus kurjusele on inimesele loomuomane ja temas sünnipäraselt, kirjutab Kant. Tema arvates ei pea Rousseau hea loomuse teooria paika, sest kurja normatiivid johtuvad egoismist ja enesearmastusest. Tema arvates seisame me alati kõlbeliste valikute ees.

Hea ja kurja suhtelisus ei tähenda sugugi, et need kategooriad oleksid kehtetud või et neid poleks olemaski. Moraalsed otsustused jäävad alati ja kõikjal püsima.