Ökoloogilise tasakaalu tundmaõppimiseks võiksid kooliõpetajad rohkem koostööd teha ja korraldada üheskoos õuesõppetunde. Õpetajad saavad teineteist täiendada ja ka õpilaste jaoks on pilt nii selgem. Juba põhikoolis võiks eri ainete juures praegusest rohkem keskkonnasäästu käsitleda.

Muidugi on hea, kui kõik õpilased saavad võimaluse näha ühes veetilgas tuhandeid mikroorganisme või teada DNA nukleaaside olemasolust, kuid see, kas ja kuidas näevad inimesed oma rolli looduskeskkonnas, on tahk, millele keskkonnateadlikkuse arendamisel keskenduda võiksime. Keskkonnateadvus ja -teadlikkus areneb ja muutub inimese lapsepõlvest surmani, tähtis on, et oskaksime märgata, hoolida ja jagada.

Keskkonnateadlikkus algab looduskeskkonna ja iseenda looduse osaks määratlemisest. Seda kujundab kasvatus, vahetu kokkupuude keskkonnaga ning seltskond, kellega veedad suurema aja oma päevast: pere, klassikaaslased, huviring ja sõbrad.

Inimese keskkonnateadvus areneb ja muutub pidevalt olenevalt tema east ja huvidest, ühiskonnas kättesaadavast infost ja selle töötlemisel vajaliku kriitilise mõtlemise tasemest. Eelkõige on vaja info töötlemiseks piisavalt mõtlemisaega ja praktiseerimisvõimalusi, et kohendada uusi arusaamasid olemasolevate väärtustega.

Alustada võib näiteks looduses joonistamisest, linnuvaatlusest, prügisorteerimisest kodus või koolis, loodustalgutel kaasalöömisest või keskkonnaeetika küsimuste lahendamisest rollimängude abil– mis iganes huvi pakub ja isiklikku vastutust kasvatab ning tarbimisharjumuste kujundamist toetab.

Merlyn Leigh Dunderdale, Nõo põhikooli 9. klass, Tartu loodusmaja loodus- ja keskkonnauuringute huviring: „Enda arvates olen keskkonnateadlik, sest väärtustan puhast loodust ning mulle väga meeldib looduses viibida. Proovin olla ka keskkonnasäästlik. Kõige paremini suurendab keskkonnateadlikkust praktika – välipraktikumid, keskkonnanäitajate jälgimine, nt samblikud kui indikaatorid jne −, sest siis saab ise näha inimtegevuse mõju loodusele ning puhta looduse tähtsus inimeste silmis suureneb. Looduse ilu nähes hakatakse seda rohkem väärtustama.”

Tunnid päriseluks

Ökoloogilise tasakaalu tundmaõppimiseks võiksid kooliõpetajad korraldada koos õuesõppetunde. Füüsikaõpetaja alustab näiteks soojusnähtustega ja viitab koolimaja katuseäärel tilkuvatele jääpurikatele, päikese intensiivsusele ja päikesepaneelide võimsusele, keemiaõpetaja täiendab teemat termiliste reaktsioonidevalemite, ainetest ühendite moodustamise selgitustega ja teeb mõõtmisi Vernier’ või Pasco vahenditega, ajaloo- või ühiskonnaõpetaja saab tuua näiteid 1986. aasta kevadel toimunud Tšernobõli katastroofist. Õpetajad saavad teineteist täiendada ja nii on pilt selgem.

Vajalik info tuleks lõimida tunniteemadesse ja kohandada õpilaste reaalsusega. See võib olla näiteks aastaaeg, trendid, tulevased üritused või tähtpäevad, koduümbrus, perekond, rahvus, rahvusvahelised ettevõtmised ja kampaaniad vms. Sellised ettevõtmised on lõbusad, õpetlikud, kogukonnale kasulikud ja aitavad õpilastel leida oma tegevusele väljundeid.

Abiks on koostöö kogukonna ja keskkonnapoliitikat omavate ettevõtetega. Nii saab aineõpetaja arvestada õpilase kogukonna praktikat, projektides osalemist, aga ka töövarjupäeva tegevusi mõnes keskkonnateadlikus ettevõttes. Sellist tegevust saab arendada edasi loovtööks või praktiliseks uurimistööks.

Õpilane võiks oma kogemusi jagada klassiga või mõnel konverentsil, mis julgustaks ka teisi eakaaslasi ettevõtlik olema. Ettevõtlikkus on ka keskkonnateadlikkuse üks tugitalasid, sest teadmisest üksi ei piisa, neid tuleb julgelt ka rakendada ja saadud kogemusi jagada.

Brita Lii Sei, Ülenurme gümnaasiumi 9. klass, Tartu loodusmaja loodus- ja keskkonnauuringute huviring: „Keskkonnateadlikkus algab looduses käimisest, kogemusest. Teooriast pole mingit kasu, kui sa seda ei koge. Meelde jääb pigem ilus looduspilt, kui õpikutekst. Mingem õue!”

Metsa poole

Vahel on vaja aga hoopis teistsugust ruumi, kus õpilased saaksid jagada oma kogemusi. Ka vähem keskkonnateadlik klass soovib enne suvevaheaega kaaslastega midagi ühiselt teha. Üks populaarsemaid vaba aja veetmise viise on matkamine.

Seega on õpilastel juba loomupärane tõmme metsa poole. Matka ühiselt planeerides tasub silmas pidada grupi võimalikku ökoloogilist jalajälge ning valida see variant, mis kõige vähem loodust reostab, kuid võimalikult paljudele huvi pakub.

Läbi tuleb mõelda toiduvalik, söögitegemise vahendid, tuleohutus ja kaasneda võivad riskid. Ühistegevust ei tasu üle planeerida, sest looduses on hea olla ka vaikides– siis märkab enda ümber rohkemat. Just pisiasjades peitub looduse ilu ja võlu. Näiteks on väga ilus näha matkarajal rebasekutsika jalajälgi või pisikest pöialpoissi toitu otsimas.

Kärt Miidla, Mart Reiniku kooli 9. klass, Tartu loodusmaja loodus- ja keskkonnauuringute huviring: „Usun, et keskkonnasäästlikkus algab lapsepõlvest. Näiteks kui ema ütleb, et võta kommipaber maast üles jne. Ka Eesti loodusfilmide vaatamine annab keskkonnateadmisi ja õpetab oma maad hoidma. Minu esimene tõeline kokkupuude keskkonnasäästmisega oli 6. klassi inglise keele tunnis. Põhikoolis võiks eri ainete juures praegusest rohkem keskkonnasäästu käsitleda. Tunnen, et inimesed ei ole piisavalt keskkonnateadlikud, seda peab neile pidevalt reklaamide ja koristuskampaaniate (näiteks „Teeme ära”) kaudu meelde tuletama. Seda, et nad on ise keskkonnaga seotud.”

Selle nädala Õpetajate Lehes (22. aprillil) ilmuvad looduainetele pühendatud erileheküljed, mis käsitlevad ka keskkonnasäästlikkust ja -hoidu.