Kirjutan oma arvamusloo vastukaaluks Kurtna kooli direktori Kristjan Saare artiklile „Kujundav hindamine – kas loobume ka kraadiklaasist?” (ÕpL, 08.04). Usun, et kujundav hindamine võib ja peab olema Eesti haridussüsteemi osa.

Tunnen, et traditsiooniline numbriline hindamine ei anna meile enam vajalikke tulemusi. Tõsi, võime küsida, mis on vajalik. Kas on vaja taas kord laiahaardeliselt reformida niigi pidevalt muudetavat õppekava? Kas on vaja meie niigi ülekoormatud õpetajatele lisatööd? Kindlasti mitte. Aga ma ei leia, et kujundav hindamine peaks olema järjekordne muutus, mis tekitab vaid segadust või lisatööd.

Usun, et kujundav hindamine peab olema mõtteviis ja õppeprotsess. Olen seisukohal, et Eesti haridusmaastiku üks suurimaid murekohti on õnnetu, ebakindel ja kurnatud õpilane. Kuidas oleme nii kaugele jõudnud? Hinnetele orienteeritus on päädinud olukorraga, kus rolli ei mängi enam õpilase analüüsi-, arutlus- ja mõtlemisvõime. Sellest olulisem on tuupimisoskus, mis ei tooda pikas perspektiivis mingit lisandväärtust ega progressi ei lapsele endale ega ühiskonnale tervikuna.

Praeguse traditsioonilise hindamissüsteemi järgi ei ole õpilane subjekt, vaid objekt. Laps ei peaks aga olema üks teiste seast, vaid eraldiseisev indiviid, kelle võimeid ja arengut hinnatakse vastavalt.

Kristjan Saare artiklit lugedes valdas mind eelkõige kurbus. Loo autor näitab selgelt: meie haridussüsteemis on veel palju paindumatuid haridustöötajaid, kes ei ole muutustele altid. Miks?

Vastulauseks autorile soovin öelda, et ma ei leia, et õpilasi peab ilmtingimata mõõtma ja võrdlema konkurentsis. Milleks? Miks me peame olulisemaks seda, et Mati hüppas kooliaasta lõpus kaugust 3,21 meetrit (hinne 5), Peeter aga vaid 2,39 meetrit (hinne 3)? Kas selle asja juures ei peaks olema märkimisväärne mitte tõsiasi, et Peeter on kooliaasta jooksul oma tulemust suure tööga oluliselt parandanud? Olenemata sellest jääb Peetri hinne samaks – 3. Nagu ta polekski arenenud.

Autori näitele tööle kandideerimise kohta soovin vastu vaielda – tööle kandideerides ei küsi keegi sinult koolitunnistust ega sinu matemaatika hinnet. Samamoodi hakkavad tasapisi toimima kõrg- ja ülikoolid – toimuvad vestlused ja silmaringi hindavad akadeemilised testid. Sinult oodatakse enesekindlust, haritust, kompetentsust, analüüsi- ja arutlusoskust, pädevust, laia silmaringi, valdkonnateadmisi ja inimlikku sümpaatsust. Seda kõike kujundav hindamine edendada soovibki!

Olen nõus, et riiklikud ja haridus­prioriteedid tuleb kokku viia. Aga lugeda, et ühe kooli direktor arvab tõsimeeli, et põhikooli lõpueksamite konkretiseerimise mõte on eelkõige selles, et oleks üheselt mõistetav, kes lõpetas põhikooli „päriselt” ja kes „lohistati läbi”, ajab mind, sotsiaalpedagoogika eriala üliõpilast, lausa vihale.

Hoiatus „Temperatuuri tõus muudab teed libedaks, ettevaatust liiklemisel” võib olla informeerivam ja äratada rohkem tähelepanu kui ilmaennustus: „Homme on ennustatav õhutemperatuur -1…-5° C”.