Fosforiit ja haruldased muldmetallid on strateegiline ressurss mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa Liidu jaoks. Maavarade nimekiri, mida Eestis tasub kaevandada, saab pikk, eriti kui Jõhvi kandis sügavuti minna.

Kas rikkus maapõues on õnnistus (esivanemate pärandus) või needus (kiirlaen laste arvelt), sõnastas Eesti teaduste akadeemia president Tarmo Soomere probleemi olemuse n-ö otse naelapea pihta kuu aega tagasi maapõue strateegia konverentsil.

Eesti on väidetavalt maavarade poolest vaene maa. Mis see on – kas selgelt teadvustatud hoiak, teadmatus või kindlalt poliitiline suhtumine, küsis Tartu ülikooli rektor Volli Kalm eelmise aasta lõpus teaduspärastlõunal teaduste akadeemias retooriliselt. Kõigepealt on vaja teada, mis meil kus on. Järgneb poliitika maavarade kasutamiseks – kas ja mis tingimustel kaevandada. TÜ arendusprorektori Erik Puura kujundliku väljenduse kohaselt on nii, et nagu meie ei saa aru, miks Soome ei astu ­NATO-sse, ei saa soomlased aru, miks meie ei taha uurida oma loodusvarasid. Kontekst selline, et miks peaksid eestlased töötama Soome kaevandustes, kui võiksid seda ju kodus teha.

Me ei tea, mis meie maavara maksab – ei siis, kui ta maa all vaikselt oma aega ootab, ega ka konkreetses turusituatsioonis. Loodusvaradel on teatavasti kaks hinda – üks n-ö maa-alune ja teine siis, kui tekib nõudlus. Tihtilugu on aga nõnda, et mis hindamatu, see väärtusetu.

Maapõue strateegia

On küllalt põhjust rääkida kahekümneaastasest stagnatsioonist ja müütidest geoloogias. Kalli raha eest hangitud ainulaadsed aparaadid seisavad. Pärast fosforiidisõda vähenes geoloogiat õppijate arv. Kogu meie potentsiaal seisab – ja vananeb. Üks müüt on, et uurimine tähendab kaevandamist ja sellega kaasnevad suured negatiivsed mõjud – silme ees fosforiidisõjaaegne depressioonilehter.

Eelmise aasta detsembris jõudis valitsus lõpuks otsusele luua maapõue strateegia, seda aastani 2050. Eelnõu kujule peaks arengudokument jõudma tänavu IV kvartalis. Pärast ühiskondlikku ja poliitilist arutelu peaks strateegia jõudma riigikogus kinnitamisele 2017. aasta IV kvartalis. Aga alati on oht, et strateegia võib osutuda lihtsalt üheks paberiks. Paber ja tegelik töö öeldakse olevat kaks eri asja. Geoloogide kindel tahe on midagi tegelikult teha, ja kohe. Kuivõrd ollakse juba niikuinii aasta(kümne)te kaupa venitanud.

Rikkus on turvalisuse alus

Maapõuevarad – see on riigi rikkus. Meie riiklus põhineb vaimsusel, kultuuril, keelel. Kuigi Eesti suurim rikkus on targad inimesed, s.o rohkem potentsiaal, vaimne rikkus, ei taha me arusaamatul kombel uurida Eesti riigi pidamiseks vajaliku rikkuse allikaid. Küsimus seega selles, kui tark meie riik on. Oluline on, et teadlased räägiksid sama keelt otsustajatega. Et tekiks ühine infoväli. Tarmo Soomere kinnitab, et teaduste akadeemia on üks vähestest institutsioonidest, kes julgeb öelda, et ta ühte või teist asja ei tea – ja siis saadetakse n-ö eesliinile uurijaprofessorid. Sest kui adekvaatne informatsioon jääb lünklikuks, täidab lüngad populism.

Soomere sõnul ei ole maavara enam lihtsalt maa sees vedelev väärtus – see on pigem keerukas kompleks, kus ristuvad majanduspoliitilised ja välispoliitilised huvid: sh fosforväetiste hind 20 aasta pärast; põhjavesi meie ühe kõige suurema rikkusena ja praegu peaaegu tasuta väärtusena, võitlus ressursside pärast … Komplekssed nähtused vajavad kompleksset lähenemist ja raamidest väljumist, parima uue teabe ja tehnoloogia rakendamist. Küsimus on selles, kust võtta neid sädelevaid ja kompetentseid eksperte? Noored teevad tarku valikuid – kui geoloogia on ühiskonnas paaria seisundis, siis seda ei õpita.

Niisiis – kas Eestis on võimalik teadmistele tuginev maavarapoliitika?

Tarmo Soomere: „Teoreetiliselt kindlasti. Maavarade küsimus on meie meeli erutanud juba rohkem kui ühe põlvkonna vältel, sellest ajast, kui nn fosforiidisõda tuli meie teadvusesse, tekitades teatava kindla suhtumise. Seda peegeldav not in my backyard, lühendatult nimby-positsioon – kaevandatagu kus tahes, aga mitte minu tagaõues – ei ole Eestile ainuomane. See on üle maailma levinud.

On mõistetav, et kui läheme maa kallale, maa sügavustesse, siis kaotab keegi oma kodu, kaob olematusse üks põld, mis meid toidab, kaob üks lüli või vähemalt ruumiline koht sealses ökosüsteemis ja asendub teise, kunstliku süsteemiga. Tekib akuutne oht põhjaveele, atmosfäärile ja ümbritsevale pinnasele. Nende ohtude alahindamisest või väärkäsitlusest on see nimby-seisukoht alati tuge saanud. Meil on ikkagi valus kogemus Ida-Virumaaga, kus võime küll ilusasti taastada loodust, aga taastatud loodusel läheb aastakümneid, kuni ta meile omaseks saab, ja veel kauem, enne kui sinna uus põld tekib. Tegelikult me ikkagi ei tea, kuidas hakkab põhjaveerežiim toimima, nii et neid küsimärke on palju ka korralikult rekultiveeritud karjääride puhul. Mõnest karjäärist võib muidugi saada kena supluskoht, aga see on suhteliselt nõrk ja väga lokaalne argument.”

Võimalus saavutada konsensus

TS: „Õieti esimest korda ilmnes võimalus ühe laua taga kaevandamise küsimuses konsensus saavutada 26. aprillil maapõuestrateegia konverentsil. Siis oli õhus arusaam, et ei pea kaevandama lihtsalt selleks, et maavarade müügist raha saada – aga kui on mingigi võimalus, et suudame kaevandamise kaudu Eesti ühiskonda üles ehitada ja viia oma riik globaalses väärtusahelas aste või kaks kõrgemale, oleksid paljud nõus riskima. Siis on võimalik saavutada konsensus. Matrossovi tüüpi käitumine ei ole ju inimestele võõras. Kui saab ikka väga selgeks, et sellest võidab kogu ühiskond, riik, on paljud nõus ühise hüve nimel ka oma kodutalu ja koduse metsasalu n-ö kaalule panema. Ka kohalikud omavalitsused muutuvad siis paindlikumaks. Punane joon on siin selge: kui põhiosa kaevandamisest saadavast kasust lõikavad vahendajad ja raha voolab Eestist välja, siis ei tule seda teha, aga kui suudame nüüd teha imet ja selle abil tõusta maailmas paremale kohale, siis on mõtet riskida.

Pean ütlema, et mul ei ole väga suurt usku, et teadmiste- ja teadusepõhine suhtumine siin võidab. Aga praegu on asjad juba niikaugel, et pole välistatud, et võidab. Eesti ühiskonnas on toimumas pööre teadmiste- ja teaduspõhisuse suunas.“

Inimressurss, suurim lünk

TS: „Maapõue uurimises oleme suurusjärkudes paremas seisus kui näiteks kliimauuringute alal. Meil on väga tugev geoloogia koolkond, kellest mitmed n-ö mastimännid on veel tegusad. Me oleme seda koolkonda sõna otseses mõttes tuuseldanud mitmel moel, sinnani välja, et peaaegu riigi tasandil on kuulutatud geoloogilised uuringud pahadeks-pahadeks. Tulemus on ka selgelt näha – möödunud aastal astus, kui õigesti mäletan, Tartu ülikooli geoloogiat õppima umbes 20 kohale kaks inimest. Geoloogid on otsinud endale muud tööd, näiteks Tartu ülikooli rektori ja prorektori ametikohal. Nõnda ei ole meie tippgeoloogid enam geoloogias, vaid ülikooli juhtkonnas. See on alarmeeriv fakt, et unikaalne kompetentsus on loobumas geoloogiast n-ö professionaalidena, et tegelda väga edukalt mujal. Küsimus on, kas suudame seda protsessi tagasi pöörata. Meie praegune potentsiaal geoloogias lisab siiski veendumust, et teoreetiliselt on võimalik saavutada seda, et maapõuevarade strateegia luuakse teaduspõhiselt ja et maavarasid hakatakse teaduspõhiselt ka kasutama.”

POOLT JA VASTU

Nn Fosforiidisõda-3 on tasakaalustatud meedia puudumise tulemus: kuna ainult „poolt”- ja „vastu”-hoiak müüb, siis valitakse tendentslikult „poolt”-hoiak, „vastu”-hoiak või pannakse „poolt” ja „vastu” tunniks ajaks kokku, tulemuseks on veel suurem segadus. Teadlased on muudetud hüpiknukkudeks, keda vastavalt vajadusele paigutatakse siia- ja sinnapoole tegelikult olematut rindejoont. (Erik Puura, 26.04)