Eesti kooliseaduses seisab kena kirjeldus erivajadustega laste hariduskorralduse kohta, mis aga tegelikkuses realiseerub vaid juhtudel, kui kõik kümned või sajad detailid kogemata õigesti kokku jooksevad. Kõige libedamal jääl asuvad haridusjuhtide liigituse järgi „kergemad” erivajadustega lapsed, kelle hariduse peavad korraldama omavalitsused.

Jorgen sündis peaaegu kurdina. Tema kuuljad vanemad otsustasid õpetada poisi rääkima ja huultelt teksti lugema. Jorgen lõpetas tavakooli ja õppis edasi arhitektiks. Nii ta ise kui ka vanemad panustasid sellesse ettevõtmisse meeletult energiat. Jorgenile olid kõik koolipäevad topeltpikkusega. Ta veetis terve päeva koolis ja pärast tunde asus koos koduseks jäänud emaga kõike üle õppima. Kui Jorgen magama läks, istus ema köögilaua taha ja hakkas poja jaoks ette valmistama järgmise päeva õppematerjale. „Olin oma konspektidega koolis hästi popp, ka teised kasutasid neid, ütlesid, et see on hea materjal, kõik on nii selgelt kokku võetud,” meenutas Jorgen aastaid tagasi „Puutepunkti” telesaates.

Gümnaasiumis ja kõrgkoolis sai ta juba ise hakkama. Ainus, mida lektorid pidid jälgima, oli seista rääkides suuga tema poole. Jorgen pidi koolis ette­ütlusi kirjutama ja hiljem loenguid konspekteerima nii, et ta paberile ei vaadanud. Kui oleks vaadanud, poleks ta „kuulnud”. Jorgeni eriline vitaalsus ja andekus kombinatsioonis lähedaste pühendumisega aitasid tal pidada sammu eakaaslastega ja neist isegi ette jõuda.

Selline edulugu inspireerib ja siit vaid sammuke edasi võib tekkida tahtmine öelda: see ongi eesmärk, niisuguse lahenduse poole peakski suunduma erivajadustega laste haridus! Meil on selleks isegi sõnaühend – kaasame nad tavakooli!

Mis seal siis nii erilist on?

Kurtide liidu direktor Tiit Papp tavatseb meenutada, kuidas aastaid tagasi asuti Tallinnas likvideerima kuulmispuudega laste erikooli ja integreerima õpilasi naabruses asuvasse tavakooli. Haridusjuhid arvasid, et mis seal siis nii erilist on: võib ju panna neile tavaklassi tõlgi, kes vahepeal natuke viipleb, ja las nad aga kohanevad ning harjuvad tavalise kooliga, sellest õpivad ju hoolivust ka tavalised lapsed.

Välja tuli aga kurioosum, kus kooliaasta lõpuks langesid õpitulemused nii erivajadusega kui ka tervetel lastel. Selgus, et kuulmispuudega õpilasi on väga erinevaid ja paljud neist õpivad hoopis teistmoodi kui tavalised lapsed. Kui kurt laps näiteks tuleb viiplevast perest (viipekeel on kogu maailmas tunnustatud eraldi keel), on eesti keeles õppimine tema jaoks täiesti teistsugune keeruline kommunikatsioon. Osa sellest, mida tavakooli õpetaja räägib, pole viipekeelsele inimesele üldse arusaadav. Talle ajalugu või füüsikat õpetades tuleks tegelda ka keelearendusega ja mitmeid asju seletada hoopis teisiti. Kõik see on aga ebavajalik tavalistele õpilastele, viib nende jaoks töötempo alla ja segab aine omandamist. Kirik keset küla osutus halvaks lahenduseks mõlemale poolele. Kurtide liit teadis kõike seda juba enne katsetuse algust.

Eestis on võetud plaani, et üle 90 protsendi hariduslike erivajadustega lastest peab saama õpitud kodulähedastes tavakoolides. Seadus kirjeldab, kuidas seal tuleb luua selleks vajalikud tingimused. Tavakoolid peaksid õpetama lihtsustatud õppel olevaid intellektipuudega lapsi, hüperaktiivseid ja autistlikke lapsi, mitmesuguste õpiraskustega lapsi ja muidugi kõige kergemaid ehk kehapuuetega õpilasi, kes vajavad ju üksnes ligipääsetavust. Riigikoolid lubavad edaspidi appi tulla vaid paarile tuhandele raske puude ja liitpuudega lapsele, kes vajavad õpetamise eritingimusi, millega tavakoolid hakkama ei saa.

Eesmärk on ühtlustamine

Lugesin hiljuti ülevaadet USA-s tegutsevate erivajadusega õpilaste erakoolide edetabeli viiekümnest parimast. Nende seas oli nii päeva- kui ka internaatkoole, õppemaksud algasid tuhandest dollarist kuus (miinimumpalk on USA-s kahe tuhande dollari kandis) ja ulatusid kümne tuhandeni. Koolide tutvustustest jäi silma, et need on õpilastele, kellel on raskusi lugemise-kirjutamise või arvutamise, eneseväljendamise, keskendumise ja suhtlemisega, kellel on autismidiagnoos või ka keerulised haigused ja liitpuuded. Osa koole on väikestele, osa tegeleb kuni 21-aastaste noortega, pakkudes üleminekuprogramme ka kolledžisse astumiseks või tööturule suundumiseks. Koolidesse võib jääda aastaks-paariks või ka kauemaks.

Jutt käis erinevatele lastele sobivate õpiviiside leidmisest ja tavakoolides pakutavaga võrreldes suurema mahuga individuaalsest tööst. Olgu siinkohal öeldud, et Ameerikas on erivajadusega õppijate haridus seadusega hästi toestatud ka tavakoolides, kuid teatud juhtudel rahastavad haridusosakonnad lapse saatmist veelgi tõhusamalt töötavasse erikooli, sealhulgas eraerikoolidesse. Vanematel on alati võimalus valida ka ise erakool, kus nad saavad juurde maksta oma lapse erivajadusi (ka erilist andekust) arvestavale hariduse tavatasemele.

Eestis käib klaperjaht nii eliit- kui nüüd ka erakoolidele, millest suurem osa ongi paraku loodud standardist erinevate laste jaoks. Selle asemel et voolida seadust nii, et see eraalgatusel tegutsevate koolide rolli ja kohustusi täpsustaks ning täidaks veelgi enam auke ja maandaks haavatavate õppijate riske haridussüsteemis, manipuleeritakse numbritega, et õhutada klassiviha ja idealiseerida standardiseerimist. Kui aga erivajadustega laste hariduskorralduse ülimaks eesmärgiks on seatud võimalikult paljude ühtlustamine tavakoolis toimuvaga sobitumise tasemele, on meil haridusteoreetiliselt jäänud midagi väga olulist kahe silma vahele.

Standardseid lahendusi pole

Kõikide laste erivajadused pole kaugeltki nii lihtsad, kui loo alguses kirjeldatud Jorgenil. Igasuguse puudega on lihtne toime tulla, kui lapsel on helge mõistus, tugev vaimne tervis ja hooliv kodu. Mida aga teha õpilasega, kes ei suuda terve päeva õppetöös osaleda, sest hommikul sõitis talle kooliteel vastu kolm kollast autot? Mida teha lapsega, kes ei suuda enam kooli tulla, sest koolimaja lähedase ristmiku asemele rajati ühtäkki ringtee, mis lõi kogu maailmapildi sassi? Või kuidas õpetada seaduse nõudel väikekooli tavaklassis intellektipuudega last, kelle eripära pole mitte selles, et ta õpib ainet vähemas mahus, vaid selles, et ta õpib teisi asju, vajab teistmoodi rõhke ja visualiseerimist, omaenese häält kui õppimise abivahendit ning tavapärasest täiesti erinevat töö- ja lõõgastuse rütmi?

Erivajadustega laste hariduse põhisisu on mõista, et inimesed omandavad teadmisi väga erineval moel. Idee sellest, et erivajadustega lapsi ja nende õpetajaid tavakoolides tuleb Rajaleidja keskuste, omavalitsuse tugiteenuste või ka lihtsalt koolijuhtide hea tahtega vaid pisut toetada-nõustada – ja õppimine saabki teoks, on pehmelt öeldes äärmuseni lihtsustatud pilt tegelikkusest. Kindlasti sobib see lahendus kellelegi, aga jätab teised räästa alla. Maha magatud, mõnel juhul ka maha piineldud aega on kasvueas ilmakodanike puhul aga väga raske ja sageli võimatu järele võtta.

Praegu jäävad Eesti haridussüsteemis väga paljud erivajadustega lapsed (ja nende pered) rataste vahele. Ka minuni jõuab katkematult murekirju ja -kõnesid vanematelt, kel pole õnnestunud närida läbi oma lapse haridusvõimaluste otsingutest ka siis, kui on kasutatud ära kõik võimalused, mida loetleb seadus. Sageli jooksevad need kõik liiva teadmiste, tahtmise ja reaalsete võimaluste puudumise tõttu.

Erivajadustega laste hariduse küsimus ongi lõputult kompleksne ja vastupidiselt haridusjuhtide unenäole standardsete lahendusteta. Vähim, mida saaksime teha, on leppida kokku, et erivajadustega laste hariduse nimel teevad kõik asjaosalised lisaks sellele, mida seadus lubab, alati ka kõike seda, mida ta otse ei keela. Igal juhul peaks ministeerium lõpetama haridusentusiastide kottimise ja laskma inimestel, kes vähegi suudavad ja oskavad, laste nimel tegutseda.

Ühegi seadusega ei saa keelata kolmel kollasel autol järjestikku sõita või ristmikku ringteeks muuta, aga luua eeldused paindliku ja turvalise, õppijate eripärasid arvestava ja individuaalsusel põhineva hariduse tekkeks kõikide teemaga seotud asjaosaliste koostöös saab hea tahtmise korral seadusega küll.