Renna Reisi, Alavere põhikooli direktor, õpetaja ja HEV-töö koordinaator:

Oma kogemuse põhjal pean ütlema, et mina ei ole selles osas väga optimistlik, probleemseid kohti on palju. Ideaalis on HEV-laste kaasamine tavaklassidesse õige samm, just seepärast, et nende õpitulemused on seal paremad, mida näitab ka meie kooli kogemus. Samas näeme, et tõsiste käitumis- ja psüühikahäiretega lapsed ei leia siin endale häid sõpru ja kaaslasi. Eriti need lapsed, kes võivad käituda ettearvamatult ja vägivaldselt. Ühistegevusse neid enamjaolt kaasatakse, aga sotsiaalses arengus jääb lünk sisse, miskipärast seda osa lapse arengus tihti alahinnatakse. HEV-lapsed ei ole tavakoolis õnnelikud just seetõttu, et teised lapsed ei võta neid sageli omaks. Kool teeb selgitustööd, aga see ei tähenda sõprussuhete teket. Suhete pool võibki jääda nende laste jaoks tavakoolis nõrgaks.

Teine väga oluline küsimus on õpetajate moraalne valmisolek. Näen ka oma koolis, kui killustatud on õpetajad. Meil on 83 õpilasega kool, kus on ka 15–17 õpilasega liitklassid. Neis on nii õpiraskustega kui ka keskmisest võimekamaid õpilasi, ühes liitklassis ka aktiivsus-tähelepanuhäire diagnoosiga laps. Kui sinna peaks tulema veel teistsuguse õppekava järgi õppiv laps lisaks, pole õpetaja selleks valmis. Ma ei pea õigeks LÕK-lapse või käitumisprobleemiga lapse suunamist tavaklassi. Kuigi teoreetine valmisolek õpetajatel on – oleme teinud sisekoolitusi, õpetajad on end ise täiendanud –, reaalselt nad ei jaksa, ei jõua. See on asi, millele haridusministeeriumis ega ka omavalitsustes piisavalt tähelepanu ei pöörata – kui suuteline on õpetaja jagama end normist võimekamate, keskmiste, ajutiste õpiraskustega ja HEV-õpilaste vahel. See tähendab nelja eri taseme ja vajadustega rühma õpetamist ühes õppetunnis, aga õpetaja on üksi. Tugispetsialistid: logopeed, eripedagoog, psühholoog, sotsiaalpedagoog tegelevad lapsega väljaspool õppetundi, tundi nad kaasatud pole. Kuna väikeklassi avamiseks pole meil koolis piisavalt lapsi, oleme läinud seda teed, et õpetame kõiki neid gruppe, ka võimekamaid õpilasi, nii palju kui võimalik eraldi, ning ma võin julgelt väita, et individuaaltunnid ongi kõige tulemuslikumad.

Abiõpetajate ja tugiisikute nappus on järgmine kitsaskoht. Neid lihtsalt pole kuskilt leida. Pahatihti arvatakse, et selle tööga saab igaüks hakkama. Aga ei saa! Meil on olemas kogemus, et ebakompetentne abiõpetaja toob õpetajale tunnis hoopis tööd juurde ja segab, mitte ei aita teda. HEV-laste aitamise nõrk koht on, et tugiisikuks võetakse inimesi, kes selleks ilmselgelt ei sobi, lisaks on neil väga väike palk. Tean, et meie lasteaias on tugiisiku brutopalk 484 eurot 40-tunnise töönädala eest…Paariaastane leping ülimalt tagasihoidliku palgaga ei anna tööturul mingit kindlustunnet.

Väga nõrk koht on ka lapsevanemate toetamine, kes ei suuda olla järjekindlad ega end kehtestada ning vajavad tihti kõige elementaarsemat õpetust, kuidas HEV-lapsega kodus reeglitest kinni pidada ja hakkama saada.

Praeguse surve juures haridusvõrgu kokkutõmbamisele ei saagi üks väike kool eeldada, et on võimalik inimesi juurde võtta. Järelikult peame oma sisemised ressursid üle vaatama, midagi ümber hindama, üksteist toetama, julgustama, innustama. Direktor, kolleegid, samuti mõistlikest lapsevanematest koosnev hoolekogu on see, kes peab õpetaja probleeme nägema ja talle toeks olema. Töö HEV-lastega ei saa olla õpetaja jaoks üksnes väljakutse, teda peab saama ka rahaga motiveerida. Tänu omavalitsuse mõistvale suhtumisele oleme saanud individuaaltunde rahastada, seda tuleb jätkuvalt teha ja selleks veel rohkem võimalusi leida.

Äärmiselt tähtis on, et KOV-id ja koolid oma igapäevast töökogemust avalikuks tooksid. Paraku on koole, kes teevad halva mängu juures head nägu, peaasi et kool alles jääks. Arvan, et me peame julgema probleemidest avalikult rääkida.

Marge Raja, Anija abivallavanem:

Koolieelse lasteasutuse seaduse ja PGS-iga pannakse omavalitsustele kohustus kindlustada kõik abivajavad lapsed tugispetsialistidega. Aga isegi kui me laste probleeme märkame ja raha nende aitamiseks on olemas, pole võimalik tugispetsialiste palgata, sest neid ei ole tööturul piisavalt, erivajadustega lapsi on üha rohkem. Tahaks väga, et riik kavandaks ülikoolide õppekavu sellise perspektiiviga, et tulevased lasteaia- ja klassiõpetajad saaksid baasteadmised ja oskused erivajadustega lapsega töötamiseks. Ka koolide ülepaisutatud ainekavad tuleks üle vaadata ja eluga kooskõlla viia. Kuna riik on võtnud suuna erivajadustega lapsed tavakooli kaasata, peavad selleks olema tingimused ja vajalikud spetsialistid.

Priit Pramann, Puhja vallavanem:

Puhja lasteaeda on otsitud logopeedi kaks õppeaastat, lõpuks paisus probleem nii suureks, et lapsevanemad tulid vallavalitsusse aru pärima. Gümnaasiumi ja naabervalla logopeedid on jõudumööda lasteaias abiks käinud, aga teda oleks sinna veel suurema koormusega vaja. Ma ei oska kommenteerida, miks neid spetsialiste nii vähe on, ega ka seda, miks nende järele viimasel ajal Eestis järsku nii suur vajadus on. Kipun arvama, et asi on noortes lapsevanemates, kes käivad tööl ja teenivad raha, aga lastega kodudes ei räägita, loeta ega tegelda piisavalt. Tundub, et ehk peaksime rohkem hoopis lapsevanemaid õpetama. Praegu loodetakse sellele, et laps kasvatatakse üles lasteaias ja koolis, aga need kaks asutust on selleks, et kodu toetada.