Veel mõni aasta tagasi käisin sageli pildistamas Alam-Pedja looduskaitsealal, aga viimasel ajal liigub seal liiga palju rahvast ja hetki, mil saab looduses segamatult üksi olla, on jäänud üsna väheks. Talvel näiteks nägin Emajõe ääres kopraid, jõel oli jääkaas juba peal, roomasin vaikselt mööda jääd lähemale ja jälgisin neid kaks ja pool tundi. Just siis, kui tekkis sobiv hetk pilti teha, ilmus vastaskaldale suusataja, märkas mind, hõikas: „Hei, keda teie seal pildistate?”, ja see hetk oligi läinud. Mitu tundi passimist ja külmetamist oli asjata. Kuna sellised seigad muutusid Alam-Pedja kandis tavaliseks, võtsin kaardi ette ja otsisin uue koha, mis poleks kodust liiga kaugel. Et üht paika ja seal elavaid liike tundma õppida, tuleb seal tihti käia.

Ühel õhtul eelmise aasta veebruaris, kui päike oli juba loojumas, mõtlesin, et lähen vaatan paar metsasihti ja lagendikku üle. Äkki nägin autoaknast vilksamisi ilveseid. Pidasin auto kinni mõttega, et see pole võimalik. Aga oligi kaks ilvest. Vaatepilt oli võimas, jõudsin neid kümmekond minutit jälgida ja isegi filmida, aga meie vahemaa oli 40–50 meetrit, mis jäi pildi tegemiseks liiga kaugeks. Kuna valgust ka enam polnud, sõitsin ära koju. Emotsioonid olid laes, sest ilvesega kohtuda on iseenesest sündmus, rääkimata sellest, kui peaks õnnestuma ta pildile saada. Õhtul oli mu viimane mõte, et hommikul lähen sinna tagasi, ehk on nad veel seal, aga juhtus nii, et lapsed jäid haigeks ja pidin nendega kodus olema. Aga kohe, kui elukaaslane lõuna paiku koju jõudis, läksin.

Ilm polnud sel päeval pildistamiseks üldse sobiv, puhus korralik tuul, sadas lume- ja lörtsisegust ollust. Jõudsin kohale – vaikus, kedagi pole näha. Parkisin auto eemale ja hakkasin samasse kohta minema, aga lähenesin ringiga teiselt poolt. Vaatasin läbi kaamera objektiivi, mis on ühtlasi binokli eest, ja silmasin ühe künka taga ilvese peanuppu. Liikusin kükakil kõndides, lumi oli üsna sügav, ulatus kummikutel üle poole sääre, lume peal aga oli kõva koorik, nii et iga samm tekitas müra. Püüdsin astuda võimalikult vaikselt, aeg-ajalt ajasin end püsti ja piilusin, kas ilvese pea ikka paistab. Nägin ainult pead seepärast, et loom ei istunud mäeharjal, vaid oli selle taga peidus. Kui olin sobivasse kaugusesse jõudnud, kükitasin maha, seadsin kaamera valmis ja piiksusin nagu hiir. Lootsin, et ilves tuleb selle peale künkaharjale, see oleks olnud vinge pilt. Ootasin, ootasin, aga ei midagi. Kui ma end uuesti püsti ajasin, ilvest enam ei olnud. Otsustasin ikkagi lähemale hiilida, et jälgede järgi näha, kuhu ta võis minna. Äkki märkasin, et ta oli endiselt seal, aga end pikali visanud ja tema kõrval on ka teine ilves, kes teda keelega limpsib. Tõstsin kaamera silme ette, süda puperdas, hingeauru tuli nii palju, et pildiotsija muutus uduseks. Kuna ma ei näinud midagi, pidin seda puhastama, ise kartes, et kohe on see hetk möödas. Lõpuks kui päästikule vajutasin, märkas üks ilves mind ja ajas end istukile, selle peale kohe ka teine, ja just see hetk jäigi pildile.

Alles kuu aega hiljem avastasin selle paiga lähedalt suure kuuse alt söödud metskitse. See oligi põhjus, miks ilvesed seal olid.

Mu lemmikteema ongi loomad ja linnud. Kõige rohkem pakuvad huvi neljajalgsed, aga neid on raskem tabada. Seetõttu olen pildistanud rohkem linde, edasi tulevad neljajalgsed, samuti ka maastikud ja detailid, kuhu kuuluvad ka taimed, lilled, seened.

Praegu, kevadel on tihe pildistamishooaeg, mis tähendab, et käin looduses esmaspäevast reedeni, vahel ka nädalavahetustel. Viimastel nädalatel olen püüdnud tabada mäkra, aga ta mängib mulle mäkra – kas ei anna ennast üldse näole või tuleb välja alles pärast kella üheksat, kui head pilti enam ei saa. Praegu pildistan jäälinde, keda tuleb varjes teinekord kaheksa-üheksa tundi jälgida. Eelmisel aastal õnnestus teha foto, kus isane jäälind on toonud emasele kala ja selle talle parasjagu üle annab. Tahaks teha uue parema taustaga pildi, päris ideaalset, kus kõik klapib, mul veel ei ole. Lähipäevil peaksid kodukaku pojad pesast välja ronima, see on üürike aeg, kaks-kolm päeva, kui nad on madalamatel okstel, varsti ronivad nad latva ja sealt enam pilti ei saa.

Ka rebasekutsikatest on võimalik pilti teha ainult poolteist-kaks nädalat. Kõigepealt jälgin neid eemalt binokliga, ootan, kuni tuleb ema, toidab nad ära ja alles siis, kui ema on lahkunud, lähenen väga vaikselt ja olen seal mitte kauem kui pool tundi, et end mitte reeta. Kui ma rebaseemale vahele jään, viib ta pojad teise kohta. Seni on mul õnnestunud märkamatuks jääda ning rebane on mitu aastat järjest pesitsenud samas kohas.

Kõige meelsamini pildistangi oma kodukandis Tartumaal, sest tean ja tunnen seda kõige paremini. Vahelduseks on põnev käia ka rannikualal, seal on hoopis teised liigid, keda siin sisemaal ei näegi. Õnneks on Eesti nii väike, et kõik biotoobid – mets, raba, rannik, niidud – on käe-jala juures.

Loodusesse lähen eelkõige elamust saama, pilt on boonus. Kuigi ei ole kindel, kas ma ilma fotoaparaadita seal nii tihti käiksin. Pildisoov on ikka ka, aga kui pilti ei tule, pole ka midagi katki, elamus on siiski number üks.