Keset pakaselist jaanuari sai Peetri lasteaed-põhikool kutse Türgis toimuvale 23. aprilli festivalile. Koolipere võttis kutse rõõmuga vastu ning asus ettevalmistusi tegema. Paar kuud tegutsemist ja oligi käes aeg asuda Türgi poole teele. Kahjuks ei ole maailm praegu turvaline paik ja nii mõnelgi olid tekkinud kõhklused, kas minna Türki või mitte. Otsustasime ikkagi minna.

Antalya lennujaamas oli meil vastas grupp inimesi Türgi rahvusringhäälingust, kes oli ürituse peaorganiseerija. Kõiki saabuvaid riikide esindajaid pildistati ja tehti videolõik, kus meil paluti tervitada türgi, seejärel eesti keeles. Türklased filmisid meid, hoolimata sellest, et kell oli 2 öösel.

Pärast foto- ja videosessiooni sõitsime kooli juurde, kus ootasid meid külalislahked türgi pered.

Kocademir Ortaokulus võeti meid vastu lillesülemitega. Direktor hõikas välja eesti laste nimed, anti üle lilled, esimene arglik kallistus, pildistamine. Korduvalt rõhutati, et oleme nüüdsest õed ja vennad, ning paluti kooli, kus emad olid meile katnud laua ‒ kell oli 4 öösel. Laulame selgeks õpitud türgikeelset laulu, mis tundub neile väga meeldivat.

Teise päeva hommikul olime tagasi kooli juures. Nii mõnigi laps oli poetanud koduigatsusest öösel esimese pisara ja polnud vist kunagi olnud õpetajat nähes nii õnnelik kui sellel hommikul. Kuna kohaliku kooli lapsed olid meie omad suurest uudishimust põhjalikult ümber piiranud, pidi sealse kooli direktor nad selleks laiali ajama, et me pääseksime oma lasteni.

Koolis tutvustati meile igapäevast koolielu: näidati klassiruume, tutvustati õpetajaid, räägiti kommetest ja reeglitest. Külastasime tunde ja vestlesime Türgi haridussüsteemist ja kõigest koolielu puudutavast.

Peagi saabus buss, mis viis meid koos türgi lastega kaunisse Antalya vanalinna. Nautisime ilusat ilma ning ühist jalutuskäiku, mis lõppes sadamas, kus saime maitsta sinimerekarpe ja kohalikku jäätist.

Järgmisel päeval selgus , et öösel tuleb sõita Ankarasse. Pidime helistama Eestisse, et saada vanematelt luba sõita lastega öösel Türgi teise otsa. Õhtul asusimegi lastega teele. Sõitnud Antalyast umbes 15 kilomeetrit, keeras buss suurelt teelt ära: 31 riiki said „nurgatagusel platsil” kokku. Meid ootasid 11 suurt bussi, meeletult palju politseinikke, kiirabid, turvamehed, giidid. Nii jätkus reis Ankara poole uues bussis, mida jagasime namiiblaste ja iraanlastega.

Lõpp hea, kõik hea: pikad sõidutunnid tasusid end ära ning nägime kõiki neid väga tähtsaid inimesi. Tervitasime valitsuse liikmeid laval, andsime üle kingitused, naersime ja naeratasime ning andsime intervjuusid kohalikele telekanalitele. Püüdsime väsimust mitte välja näidata ja olime nii viisakad, kui suutsime ja oskasime. Päeva tipphetk oli presidendipalee külastamine. Sajad inimesed jätsid oma asjad bussi ning suundusid kümnete turvameeste saatel paleesse. Kõik inimesed valgustati läbi ja paluti üüratult suurde saali. Igast riigist  kaks last aga õue koos presidendi ja esileediga puud istutama. Kõik toimunu oli otse eetris ja meile, ülejäänud külalistele, saalist näha.

Presidendi kõne oli üllatavalt lastesõbralik , siiras ja soe. Lõpetuseks nägime südantsoojendavat videoklippi nende maast ja sõjast väga ilusa laulu saatel. Saalis istudes tajusime video vahendusel väga reaalselt nende sõjalist olukorda ja muret tuleviku pärast. Oli igati liigutav ja mõtlema panev hetk.

Osa meie lastest sai presidendilt sooja käepigistuse ja patsutuse osaliseks. Väsitav ja turvatud öine sõit oli seda erakordset kogemust väärt.

Õhtute jooksul tutvustasime ka oma giidile meie maad, kombeid, kultuuri ja traditsioone. Rääkisime pikalt ja põhjalikult laulupidude traditsioonist, näitasime erinevaid videoklippe rongkäikudest ja laulupidudest. Giid oli väga imestunud, et me ei pea usu pärast sõdima, ning oli vapustatud ja imestusest sõnatu, kui kuulis kuidas eestlased võtsid püsside asemel kätest kinni ning laulsid end vabaks.

23.aprillil, Türgi riikliku suveräänsuse ja laste päeval, ootas meid ees vastutusrikas esinemine. Saabusime galapaika hommikul kell 10 ja lahkusime pärast suurt etteastet kohaliku telekanali otseetrist õhtul kell 19. Päev oli täis liikumisproove, heliproove, läbimängu. Lõpuks toimus kontsert. Lapsed olid kõik väga tublid ja vaprad. Keegi ei hädaldanud, et ei jaksa, rääkimata, et tahaks koju. Türklased võtsid Eesti esinemise vaimustunud vastu. Seda ilmselt sel lihtsal põhjusel, et laulsime eestlaste poolt väga armastatud laulu „Tuulevaiksel ööl” refrääni viimased kolm korda türgi keeles. Olime 31 riigist osalejate seas ainukesed, kes laulsid. Kõik ülejäänud esinesid tantsukavadega, meie jätsime tantsu aga järgmiseks päevaks.

Komplimente tuli uksest ja aknast. Mainiti ka seda, et sageli tullakse ja lauldakse neile mõnda ära õpitud türgikeelset laulu. Küll aga pole varasematel aastatel ükski riik oma armastatud laulu neile mõeldes ära tõlkinud. See puudutas kohalikke väga.

Selja taha jäi väga väsitav ja meeldejääv päev.

Ja oligi aeg asuda koduteele. Tuli jätta hüvasti. Meid, eestlasi, pisut üllatas perede ohjeldamatu nutukoor. Kõik nutsid, alustades meie lastest, lõpetades lapsevanemate ja vanavanematega. Olime kõik pisut härdas meeleolus ja lubasime omavahel sidet pidada ning saata Eestist peredele pildi lastest ja nende koolist.

Olime ja oleme südamest tänulikud kõikidele peredele nende külalislahkuse ja meie laste eest hoolitsemise eest, et meid võõrustava kooli direktor ootas meid alati kooliõues, olenemata kellaajast, et politseinik meid valvsalt valvas, bussijuht turvaliselt sõidutas.

Oleme reisiga rahul ja ootame tulevikus taaskohtumist oma õdede-vendadega.