Erakoole pole vaja munitsipaalkoolidele vastandada. Erakoolid on juba praegu KOV-koolide partnerid ja see koostöö tugevdab ilmselgelt just KOV-koole.

18 aastat tagasi lõid aktiivsed lapsevanemad ja õpetajad Taani vabakoolidest inspireerituna ka Pärnusse Eesti esimese vabakooli. Nüüd, kui 16 õpilasega alustanud Pärnu vabakoolist on kasvanud 132 õpilasega tugev kogukonnakool, soovib Eesti riik muuta haridusmaastikul suunda.

Haridus- ja teadusministeeriumi kavandatav seadusemuudatus võtab eraalgatuslikelt kogukonnakoolidelt kindlustunde ning lükkab nad kohalike poliitiliste tuulte kätte.

Seni arvasin, eriti Reformierakonna valimisplatvormi lugedes, et ettevõtlikkus ja vastutus oma laste hariduse eest on meie riigis soositud. Ka oma lapsi Pärnu vabakoolis oleme kasvatanud põhimõtte järgi: julge mõelda, tegutseda ja vastutada. Loeme end ju Põhjamaa riigiks ja ma ei tea tõepoolest ühtegi Põhjala riiki, kus oleks riigi haridussüsteemis jäetud kohalike omavalitsuste otsustada, kas maksta erakoolidele toetust või mitte.

Eriti uhked on oma erakoolide (vabakoolide) traditsiooni ja koolivaliku otsustusvabaduse üle taanlased.

Rahvaliikumise tulemus

Vabakoole on Taanis palju, nad on üle kogu riigi laiali ning kõik nad on oma inimeste – õpetajate, õpilaste, lapsevanemate ‒ nägu ja paljud neist ei ole mingi kindla pedagoogilise suuna või usulise veendumusega.

Koolikogukonda seovad tavaliselt ühised väärtushinnangud ja soov kaasa rääkida ning vastutada oma laste koolitee eest.Vanimad vabakoolid on asutatud pea kaks sajandit tagasi, 1832. aastal.

Kui Eestis tekkisid esimesed erakoolid meie esimesel iseseisvusajal, siis Taanis tekkis ärksate lapsevanemate protestiliikumine tolleaegse karmi kooli vastu 1830. aastatel, mil õpetajad püüdsid hirmu ja tihti ka kehalise karistusega lastele õppeaineid õpetada. Grupp ärksamaid lapsevanemaid arvas, et sellised meetodid võtavad lastelt ära õpi- ja uudishimu, rõõmu olla laps. Niimoodi õpitakse vajalikud tekstid küll pähe, kuid mõistmata, millest on jutt.

Et vanemad julgesid võtta vastutuse oma laste õpetamise eest neile sobivatel meetoditel, on kindlasti rahvaliikumise tulemus. See andis vanematele julguse iseseisvalt mõelda ja toimivale koolisüsteemile vastu hakata, valides oma lapsi õpetama õpetajad, keda nad usaldasid ja kes mõtlesid vanematega ühtemoodi. Uut kooli nimetati vabakooliks (taani k Friskole).
1933. aastal oli Taanis aktuaalne samasugune konflikt nagu Eestis praegu: kas anda vabakoolide rahastamine KOV-ide otsustada või jätta vabakoolide suhtluspartneriks riik, et tagada kõikidele vabakoolidele võrdne kohtlemine, sõltumata kohalikest poliitilistest ja isikulistest soosingutest või ebasoosingutest. Alates 1933. aastast saavad vabakoolid toetuse otse riigilt ja taotlevad ka kooli asutamise luba otse riigilt.

Õnnelikud õpilased

Praegu on Taani vabakooli seaduse järgi tegutsevad koolid koondunud viide erakoolide ühingusse: vabakoolide liitu, erakoolide liitu, kristlike põhikoolide liitu; saksa vähemusrahvuse koolide liitu ja eragümnaasiumide liitu.

Taanis ollakse senini veendunud, et vanemate vabadus valida oma lapsele oma pere väärtushinnangutele sobiv kool tagab rõõmsad ja õpihimulised lapsed. Teadagi, laste koolirõõmu testides on taanlased kõvasti eestlastest eespool. Õnnelikest lastest kasvavad aga õnnelikud täiskasvanud – 158 riigi heaolu analüüsinud ÜRO egiidi all tegutseva Sustainable Development Solutions Network’i tänavu avaldatud raporti kohaselt on Taani üks neist kolmest riigist, kus elavad maailma kõige õnnelikumad inimesed. Ja vabakoolidel on selles oluline roll.

Vabakoolide süsteem oma tugevuses ja lihtsuses on Taani munitsipaalkoole tugevalt ja mõjutanud. Kogu Taani koolisüsteem on liikunud inimlikkuse suunas just tänu vabakoolidele ning tänapäeval ei olegi enam vabakoolidel ja munitsipaalkoolidel nii suurt vahet kui aastakümneid tagasi.

Taani vabakoolides järeleproovitu on enamasti saanud aastate möödudes ka munitsipaalkoolidele omaseks ning vabakoole peetakse senini uuenduste arendajateks ja läbitöötajateks.

Sarnaselt Taaniga on ka Eesti eraalgatuslikud kogukonnakoolid olnud ajast ees, olgu siis arenguvestlusi tehes, kujundavalt hinnates või nagu meil Pärnu vabakoolis − hinneteta koolina igapäevaselt aktiivõppemeetodeid kasutades.

Meil käib minitsipaalkoolidest palju külalisi tutvumas meie hindamis- ja õpetamismetoodikatega. Räägime ausalt oma õnnestumistest ja muredest ning oleme rõõmsad, kui meie kogemused jõuavad ka munitsipaalkoolidesse.

Raha haridusse

Vabakoole tuleb Taanis järjest juurde. Praegu õpib neis üle 14 protsendi kogu Taani õpilastest. Vabakoole tekib Taanis juurde just suletavate omavalitsuskoolide asemele, lausa samadesse koolimajadesse.

Kohalik omavalitsus ei pea enam maju ülal pidama, lapsed jäävad oma kodukohta ja vanemad võtavad vastutuse kooli käekäigu eest. Püsima jääb kohalik kogukond. Nii võidavad kõik, eriti lapsed.

Taani riik on ammu aru saanud, et erakooli on odavam pidada kui munitsipaalkooli. Usun, et ka Eesti riik seda varsti mõistab, sest erakoolide lapsevanemad lisavad meilgi haridusse oma raha ja tööpanuse, makstes isiklikust, tihti väga napist eelarvest kinni oma laste kooli kulusid. Samal ajal osalevad nad solidaarselt oma maksude kaudu kõigi Eesti koolide kulude katmises.

Praegu annabTaani riik vabakoolidele õpilase pearaha, mis on 73 protsenti munitsipaalkoolide õpilaste pearahast. Lisandub iga lapsega kaasas käiv tegevustoetus ja koolipõhine investeeringukomponent, mis sõltub õpilaste arvust. Sellele lisaks saavad vabakoolid taotleda riigilt lisasummasid õpetajate täiendkoolituseks, kursusetasudeks, asendustundideks, eripedagoogide töötasuks ja koolibussi kuludeks.

Mitte ratsa rikkaks
Oma tegevusaja algusaastatel Pärnu vabakoolis oleme sõna otseses mõttes virelenud, et ots otsaga kokku tulla. Et meie koolimaja oleks soe, on meid tegevuskulude katmisel toetanud nii Taani haridusministeerium kui ka mitmed Taani erafirmad, eraisikud ja fondid, kes on võtnud mütsi maha meie töökuse ja siira soovi ees teha oma lastele head kooli.

Pärnu linnale oleme tänulikud toetuse eest kõikidel meie tegevusaastatel, mis loomulikult saigi olla vaid osa sellest, mis munitsipaalkoolidele kulus. Kõik oma eri aegadel kasutuses olnud majad oleme sõna otseses mõttes lapsevanemate kätega remontinud, sest remondiraha on alati nappinud.

Seadus, mille kohaselt tuleb edaspidi sarnaselt kohalike omavalitsuse koolidega ka erakoolide tegevuskulud katta maksumaksja raha eest, andis lapsevanematele usu, et kodanikualgatust on märgatud ja me ei pea enam vana koolimööblit ja muud kooliks vajalikku Taanist kohale tassima. Uskusime, et on tekkimas stabiilsus ja saame hakata mõtlema pikemate investeeringute peale.

Pärnu vabakooli õppemaks on 539 eurot aastas. Kuna paljudel peredel käib meie koolis mitu last, on teise lapse õppemaks 25 ja kolmanda lapse puhul 50 protsenti väiksem ning neljas ja viies laps saavad õppida tasuta.

Õppemaksu oleme hoidnud madalal ka sellega, et kõik pered teevad aastas kokkulepitud arvu töötunde kooli heaks. Emad ja isad teevad ehitus-, elektri-, toru- ja õmblustöid. Kõik, mis vähegi võimalik, teeme oma kätega.

Eelarvele teenitakse lisa linnas suurüritusi korraldades. Soov laps meie kooli panna ja lapsevanemana vastutaja roll võtta on perede teadlik valik ja selle nimel on pere tihti korralikult kokku hoidnud.

Seetõttu on HTM-i demagoogia juures kõige valusam, et levitatakse arvamust, justkui õpiksid erakoolides varakate inimeste lapsed, kes muudkui maksku. Suur osa erakoole on aga just väikesed koolid, mida peavad ülal MTÜ-d.

Seadusemuudatuse jõustumisel on Pärnu linnavalitsus lubanud meid toetada. Ümbruskonna valdade otsuseid me aga ei tea. Kui osa valdu kooli ei toeta või kui Pärnu toetus mingil põhjusel kaob, oleme väga raskes olukorras, kuna meie pered ei ole jõukad. Enamikul ei ole võimalik tasuda lisaks õppemaksule ka tegevuskulu 91 eurot kuus või veel rohkem töötunde teha.

HTM-i plaan näeb ette, et vanemate panus suureneb veelgi, aga lisaks ebaõiglusele käib see paljudele üle jõu. Me lihtsalt ei suuda rohkem maksta ja töötunde teha.

Loodan, et Eesti riik ei pööra selga kõikidele nendele ettevõtlikele inimestele, kes heas usus Eestimaa eri paigus on ehitanud oma lastele kooli, tehes lõputu hulga töötunde ja investeerides Eesti haridussüsteemi lisaks oma õppemaksu ning ettevõtlikkusega.

Enesestmõistetav õigus

Taani kodanik peab enesestmõistetavaks, et ta võib vabalt valida oma lapsele kooli ning koolide valik on seal tõepoolest väga lai. Veelgi enam, kui vanem valib vabakooli, mille õppemaks käib talle üle jõu, siis ei pöörita inimesed silmi ega soovita last omavalitsuse tasuta kooli panna, vaid lapsevanemal on alati võimalus küsida riigilt abi õppemaksu tasumisel. Selleks tuleb vanemal teha igal aastal taotlus ning riik kompenseerib osa õppemaksust sõltuvalt vanema sissetulekutest.

Taani põhiseadusest lähtuvalt on kõikidel vanematel võrdne õigus valida oma lapsele kool, olenemata, mis omavalitsuses nad elavad. Siit on näha, et Taani riik usaldab oma kodanikku ja usub, et lapsevanem teab, milline kool on tema lapsele hea. Tähelepanuväärne, et riik annab küll erakoolidele asutamisloa ja raha, kuid kontrollivariantide vahel valib kool.

Nii nagu on erinevad isiksused meie tuntud poliitikud, nii on seda ka meie lapsed ja pered. Leian, et tänapäeva Eestis on vägivaldne võtta vanematelt ära vabadus oma lapsele tema eripära ja pere väärtushinnangute järgi kooli valida. Praegune seaduseelnõu jätab selle võimaluse vaid väga vähestele lastele. Iga Eesti laps on aga õnnelikku kooliaega väärt just sellises koolis, mis talle sobib!