Täna, 3. juunil kaitseb Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritööd Mare Oja, kelle töö eesmärk on selgitada, kuidas on ajalooõpetus muutunud võrreldes nõukogude aja lõpuga. Ta toob välja, et tänapäevases ajalooõpetuses on võrreldes varasemaga toimunud murrangulise tähtsusega muutused, mis tulenevad teistsugusest ühiskonnakorrast, teisenenud õppekava suundumustest ja õppimise kontseptsioonist, samuti õpilaste muutumisest.

Oja sõnas, et kuigi õppetöö alusdokumendiks on riiklik õppekava, juhindusid õpetajad sageli pigem õppekirjandusest. „Ajaloo ainesisu muutus hoolimata õppekava põhimõtetest, mis rõhutasid õppijakeskset õpetust ja aktiivõppemeetodite kasutamist, õpetamispraktikast enam. Esmalt jäeti kõrvale ideoloogiline, NSV Liidu keskne ainesisu, täideti nn valgeid laike ajaloos (eelkõige Eesti ajaloos) ja õpiti tundma euroopalikku ajalookäsitlust,” lisas Oja. Ta selgitas, et 90-ndate keskpaigas lisandus ajalooõpetusele mitmeperspektiiviline põhimõte ja teadmiste laiendamise kõrval tõusis olulisele kohale oskuste arendamine. Selles suunas mõjutas õppetööd riigieksam, mis eeldas arutluse kirjutamist, allikate analüüsi ja kaardilugemise oskust.

Doktoritöö kannab pealkirja „Muutused üldhariduskooli ajalooõpetuses alates 1987. aastast – nõukogulikust tänapäevaseks” ja selle avalik kaitsmine toimub kell 12 Tallinna ülikooli auditooriumis M-213 (Uus-Sadama 5). Doktoritöö juhendaja on Tallinna ülikooli vanemteadur Priit Raudkivi. Täistekst on kättesaadav Tallinna ülikooli akadeemilise raamatukogu keskkonnas ETERA.