Eesti haridussüsteemi üks tõsisemaid probleeme on suure pildi puudumine. Me täiendame üksikuid väikseid nurki, jättes leidmata ja parandamata suured süsteemsed puudujäägid.

Näib, et tänases Eestis on raha küsimus kõige põletavam ühiskondlik teema. Ei ole saladus, et erinevalt hariduse sisu küsimustest saab sellest aru enamik. Ka suurem osa lähiajaloos tehtud vastuolulistest haridusotsustest on toimunud raha, mitte tõeliste muutuste ootuses.

Päris algusest – alusharidusest

Ühest küljest oleme uhked oma hästi ettevalmistatud ja täiendkoolitatud tööjõu üle alushariduses. Lapsevanemad usaldavad lasteaiaõpetajaid, 2014. aastal käis 94,3% 2–6-aastastest lastest lasteaias.

Meie alushariduse murekoht on aga raha pidev kokkuhoid. Vaid aasta eest menetles riigikogu kultuurikomisjon eelnõu, mille eesmärk oli järjekordselt kokkuhoid, ja seda kõige väiksemate arvelt. Lasteaiarühmas, kus varem pidi olema kolmest täiskasvanust vähemalt kaks haritud õpetajat, aitab nüüd kahest õpetaja abist ja ühest õpetajast.

Muudatus ei teeks võib-olla nii muret, kui abiõpetaja oleks meil määratletud, täiendkoolitatud ja palgasüsteemis garanteeritud tasemega. Piltlikult võib öelda, et taolise käiguga tehti toolist taburet. Kui tuua näiteks veel hirmutav suund – muusikaõpetaja ja liikumispedagoogide asendamine lasteaias vaid rühmaõpetajate tegevusega –, võib öelda, et raha kokkuhoid on juba ohtlik.

Endiselt oleme ummikus varajase märkamise süsteemi rakendamisega. Erivajadusega lapsed on meie haridussüsteemis aina enam märgatud, aga alushariduses on nad endiselt õpetajate ja lapsevanemate probleem ning südametunnistuse asi. Samas teame, et vaid varajase ja väga varajase sekkumise ning toega on võimalik anda lapsele tuge, mis võimaldab tal ka tavalises koolis alustada ning hakkama saada.

Logopeedide, eripedagoogide ning teiste tugistruktuuride puudus on eriti valus alushariduses. Õpetajate palga probleem on siinkohal oluline märksõna. Igasuguse liialduseta võib väita, et meie alushariduse pedagoogide palgad erinevad ligikaudu kaks korda.

Koolide sulgemine välisekspertide abiga

Koolihariduse viimaste aastate kõige murelikumaid teemasid on koolide sulgemine. Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi on nüüdseks juba pea aasta rääkinud koolivõrgu õpilaste arvuga vastavusse viimisest, nentides, et väiksed koolid ei ole Eestis jätkusuutlikud ega taga õpilastele pikas perspektiivis ühtlast kvaliteeti.

Tõsi, kui vaadata haridust ja koolivõrku ainult numbrites, võib sellest ka nii aru saada. Haridus ei ole aga ainult koolivõrk ja kõike ei saa mõista pelgalt kuluefektiivse süsteemina, taandades vastused rahaks.

OECD viimane raport tõi välja, et 2006. aastaga võrreldes on Eestis õpilaste arv vähenenud tervelt 22 protsenti ja seetõttu peab koole aktiivselt sulgema. Puhtalt numbrite järgi otsustades tuleks iga neljas kool Eestis sulgeda. Kui meenutada muudatusi alates 1990. aastate teisest poolest, on numbrid veelgi nukramad. Piltlikult öeldes oleks koolide sulgemise tagajärg järgmine: hakkad piirilt tulema ja esimene kool on Valgas ning järgmine Tartus. Kas paar kooli maakonna kohta annab meie lastele tõesti parima võimaluse haridusteed alustada?

Väikeste koolide kaotamise tagajärjel hakkab aga veerema pall, millega kiirendame maapiirkondade tühjenemist. Kool ja lasteaed on praegu ka seal, kus postkontorit ja poodi ei pruugi enam olla. Olen veendunud, et koolivõrk tuleb korraldada ümber nii, et maapiirkondades saaksid lapsed ka edaspidi vähemalt põhihariduse omandada kodu lähedal, seeläbi on meil võimalik säilitada elu maal.

Poliitilised otsused keskhariduses

Keskhariduses on esimene silmatorkav probleem hariduse sisu arvelt tehtavad poliitilised otsused. Üks kurvemaid näiteid taolistest poliitilistest otsustest on näiteks omavalitsustele riiklike investeeringute võimaldamine juhul, kui nad tulevad kaasa riigigümnaasiumide plaaniga.

Läbipaistva maakondliku investeeringute süsteemi asemele toodi poliitiline otsus: kui soovid koolihoonet remontida, nõustu riigigümnaasiumi rajamisega. Kui lisada siia veel pearaha muudatus, kus kõik munitsipaalgümnaasiumid raha kaotavad, on omavalitsused põhimõttelise küsimuse ees. Kui ei jaksa kooli ise rahastada, tuleb see riigile üle anda.

Riigigümnaasiumide puhul on suur murekoht ka eelisrahastamine olukorras, kus seda kokku lepitud pole. Kellegi eelistamine teise arvelt ei ole võrdsuse loomine.

Keskhariduse puhul tuleb mainida riigieksamite ümber toimuvat segadust. Riigieksamite ümber toimuvat võitlust juhitakse poliitiliselt ning eriarvamusi ei taheta kuulda võtta. Segaduses kannatavad aga ennekõike praegused kooliõpilased.

Suurim tüliõun on palk

Arusaadav, et õpetaja töötasu peab olema praegusest suurem. Kasutan meelega sõna „töötasu”, sest jälgin juba mitmendat aastat mustkunsti, kus riigieelarvest eraldatakse vaid osake väidetavast uuest palgatõusust. Nii teavadki kõik naabrid ja sugulased, poepidajad ning vallavanemad, et õpetajate palk on jälle terve mäe võrra kõrgem. Aga õpetajad neid summasid oma pangaarvel ei näe.

Nii kadusid kõik lisatasud, klassijuhataja- ja õppealajuhataja-tasud, tugiteenused ja palju muud koolile eraldatud raha. Suurem kisa tõusis alles siis, kui kogu raha hulka sooviti panna ka erakoolide raha. Seni pole ükski protest suutnud teerulli aeglustada.

Tegelikkuses aga ei saa õpetajate sissetulekuid nende muudatuste arvelt suurendada, vaid mängitakse ridade ümbertõstmise mängu.

Ühiskonnas ja hariduses käib vastandamine. Sellega tõmmatakse tähelepanu valitsuse tegevuselt mujale ning hariduses toimuv paneb omakorda üksteist süüdistama. Haridussüsteem aga tervikuna ainult kaotab.

Muudatused erivajadustega laste hariduses

Haridusvaldkonna kõige tundlikum sihtgrupp on erivajadustega lapsed, kelle õppes muudatuste tegemine peab olema eriti hoolikalt läbi mõeldud ning pikalt planeeritud. Kahjuks käib siin kõige suurem reform üldse. Riik kavatseb lõpetada kergema puudega lastega tegelemise ning soovib viia kõik lihtsustatud õppekava alusel või individuaalõppel olevad lapsed üle tavakoolidesse. Rakendatava süsteemi kohaselt hakkab riik tegelema vaid keskmise ja raskema puudega lastega ehk siis hooldus- ning toimetuleku õppekava lastega. Kõik teised lapsed on edaspidi kaasatud tavakoolidesse.

Alles paar aastat tagasi lõpetati tavakoolides tugiteenuste riiklik rahastamine ning kogu eripedagoogide süsteem on omavalitsuste mure. Reaalse toeta on selline suur muudatus ohtlik just nendele lastele, kes piisava toeta jäävad välja arendamata ning seetõttu ühiskonda sotsialiseerimata.

Kummaline tõsiasi, sest reformi põhjenduseks tuuakse just varajast sotsialiseerumist. Kõik asjaomased aga teavad, mis on kaasatuse alus: suur töö spetsialistide ja kodu koostöös. Ei ole ka tähtsuseta, et riiklikes koolides on õpilaskodu praegu paljudele lastele hädavajalik, mitte karistus, nagu soovitakse väita.

Olulist täiendamist vajavad erivajadustega õpilaste õppevahendid, sest endiselt kasutatakse palju õpetajate enda kohandatud materjale. Sellisel kujul pole need aga enamikus tavakoolides kasutatavad. Ka üldine teadlikkus ei ole piisaval tasemel, et laste ja nende perede peal selliseid inimkatseid teha. Plaani tagajärjed võivad olla ohtlikud nii üleviidavatele lastele kui ka kaasõpilastele.

Eelnevalt väljatoodu on vaid väike osa näidetest, kuidas hariduspoliitikat kujundatakse. Võib-olla peaksime pidevate kokkuhoiumeetmete ja poliitiliste otsuste keskel korraks peatuma ja mõtlema, kas tehtavad muutused on meie lastele kasuks või kahjuks. Kas võidab sisu või domineerib raha?