Kui ma viiekümnendate keskel Pärnus kooliteed alustasin, olid õpetajad enamasti alles verivärskelt õpetajaks saanud. Minu esimesele õpetajale oli meie klass samuti kõige esimene. Ta oli väga kena naine. Mina olin temasse täielikult armunud, ja mitte ainult mina.

Meie, laste armastus väljendus näiteks selles, et kui läksime klassiga koolimajast välja, siis püüdsime kõik üksteise võidu trügida, et saaks tema kõrval jalutada ja tal käest kinni hoida. Käest kinni hoidmine oli väga oluline. Ka võimlemistunnis üritati tema lähedale pääseda. Mul on silme ees pilt, kuidas kõik olid ringis käpakil ja nihkusid vaikselt õpetaja poole. Kes talle kõige lähemal olid, olid kõige õnnelikumad.

Mina ei olnud lasteaias käinud ning minu jaoks oli kool nii püha asi, et püüdsin olla nii viks ja hea õpilane kui võimalik. Mäletan, et kui kõige esimesel koolipäeval pärast vahetundi klassi tagasi läksime, ronis üks Olev pingi peale püsti ja upitas aknast vaadata, kas õpetaja juba tuleb. Nii kui õpetaja klassi astus, tõstsin mina käe: „Õpetaja, see poiss seisis püsti!” Õpetaja vastas, et noh-jah, aga tead – ei ole ilus niimoodi teise peale kaevata. See oli mul ka esimene ja viimane kaebamine.

Mõtlesin, et koolis peab kõik olema hästi triksis-traksis ja mitte mingeid vigu ei tohi teha. Olin puhas viieline. Aga ega see kõige tublima põli mul kaua kestnud. Esimeses ja teises klassis olin oivik, kolmandas tulid juba esimesed neljad ja neljandas hakkasid ka kolmed tulema. Samal ajal läksid mul ka päevikud punaseks. Pea iga päev oli märkus: „Vaatas tunnis ringi”, „Ei jälgi tundi”, „Vaatas aknast välja”, „Segas tundi” … Seesama armas õpetaja kirjutas mulle neid asju – otse punase tindi potti kastetud sulega, sest pastakaid tol ajal polnud.

Jüri Vlassovi meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi.