Kohalike omavalitsuste valimisteni on jäänud aasta ja neli kuud. Seekordsed valimised tulevad teisiti, pannes õpetajate õlule ülesande valmistada valimisteks ette ligi 25 000 noort, kes saavad 2017. aasta oktoobris esmakordselt valida. Mida ja kuidas saab kool ära teha selleks, et noored siiski läheksid valima ja teeksid teadliku ning kaalutletud otsuse?

Kuigi enne valimisea langetamise seaduse vastuvõtmist kostis Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsist selle kohta teravat kriitikat, on pedagoogid nüüdseks pigem valimisea langetamise poolt ning ühel meelel, et 16-aastased noored on valmis valimiskastide juurde astuma.

Vastupidist seisukohta kuuleb koolis pigem õpilastelt endilt. Gümnaasiumisse sisseastujatega vestelnud Miina Härma gümnaasiumi direktor Ene Tann­berg märgib, et noored ei taju ennast veel adekvaatse valiku tegijatena.

Rõngu gümnaasiumis ühiskonnaõpetust õpetavale Aleksander Tammele on jäänud mulje, et noored pole kuigi huvitatud ega motiveeritud valima minema. Samamoodi meenutab Hugo Treffneri gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja Aare Ristikivi, kuidas valimisea langetamisel kostis noorteorganisatsioonide hääl, kuid noorte laiemat survet ta ei täheldanud. Tannberg pelgab, et 16-aastased ei lähe massiliselt valima.

Teadvustamine

Ristikivi sõnutsi algab kõik teadvustamisest: „Ma arvan, et ei pea andma välja massiliselt uusi õppematerjale ega korraldama kampaaniaid. Aga õpetajad ei tohi avastada 2017. aasta sügisel, et ups, kuu aja pärast on valimised.”

Uusi valijaid peaks ette valmistama juba praegu ning õppekava taha ei tohiks asi jääda, sest ministeeriumis vastu võetud dokumendid näevad ideaalis ette õpilast, kes on võimeline 9. klassis vastutust võtma. Pigem on Ristikivi hinnangul küsimus õpetajates ning klassiruumis kasutatavas metoodikas.

Rõngu gümnaasiumi õpetaja Aleksander Tamm usub, et õppekava tuleb siiski revideerida ning ennekõike lisada põhikooli kolmandasse õppeastmesse üks lisatund ühiskonnaõpetust, et valimiste ning kohaliku omavalitsuse temaatikat põhjalikult käsitleda.

Huvi äratamine

Keskse väljakutsena nentisid mitmed pedagoogid õpilaste vähest huvi ühiskonnas ja poliitikas toimuva vastu − vähe loetakse lehti ning veel vähem ollakse kursis kohalikul tasandil toimuvaga. Ristikivi arvates on noorem generatsioon teadlik pigem globaalsetest teemadest ning võib-olla just seepärast kohalikud kemplused neid nii väga ei huvitagi.

„Kuni sa ei pea ise lahendama elulisi probleeme, oled ka vähem kursis kohalike kitsaskohtade ja nende võimalike lahendustega,” tõdes Ristikivi. Olukord pole siiski lootusetu − näiteks kaasava eelarve hääletustel saavad osaleda ja ideid välja pakkuda ka 16-aastased ning projekti on soojalt vastu võtnud nii Viljandi kui ka Tartu gümnasistid.

Maakohtades piisab, kui meenutada õpilastele, mitme häälega varasemalt volikogusse on pääsetud, et noor mõistaks, milline kaal tema häälel on. Kaasa võiksid aidata ka varasem varivalimiste kogemus ning õppekäik linna- või vallavalitsusse.

Klassiruumidest võiksid poliitikud pigem distantsi hoida või siis peaks olema esindatud kogu poliitiline spekter. Tamm suhtub eriti kriitiliselt meelelahutajast või sportlasest poliitikute esinemistesse: „Mihkel Raud võib olla hea muusik, aga see ei tähenda, et ta on hea poliitik − väiksema elukogemusega õpilased ei pruugi selliseid seoseid näha.”

Kriitiline mõtlemine

Noored on kergesti mõjutatavad ja seepärast ei tohiks neid valima lasta − see on valimisõiguse langetamise vastaste keskne argument. Ristikivi meenutab, kuidas esimese Euroopa riigina valimis­iga langetanud Austrias hakkasid pärast seda tõusma paremäärmuslike parteide reitingud. Ta hoiatab: „Noori köidavad jõud, kes julgevad öelda asju välja, kes ei hooli poliitkorrektsusest. Me peame tegema tööd selle nimel, et noor näeks loosungitest kaugemale.”

Samas on ilmne, et üha rohkem pädevuste arendamisele keskenduv haridussüsteem üritab kujundada õpilasest kriitiliselt mõtlevat inimest, selle nimel hakatakse tööle juba esimesest klassist ning kõikides õppeainetes.

Lõpptulemuseks peab olema noor, kes on harjunud oma seisukohti põhjendama ning ootab sarnast argumenteeritust ka oma vestluspartnerilt. Näiteks on Raatuse kool võtnud suunaks akadeemilise kirjaoskuse arendamise, mis tähendab, et põhikooli lõpuks peavad õpilased olema suutelised infot koguma, hindama ning selle põhjal adekvaatseid otsuseid langetama. Need on kõik drillitavad oskused, mis Raatuse kooli ajalooõpetaja Mihkel Laari kujutluses on infoühiskonnas orienteerumiseks hädavajalikud.

Populismist ja demagoogiast tulvil valimised on õpilastele aga ideaalne tuleproov, olgugi et erakonnad edastavad pastakate, õhupallide ja kellraadiotega valimiste ajal risti vastupidist sõnumit. „Kõik erakonnad ootavad ja loodavad oma kampaanias, et sa ei mõtle loogiliselt ning kriitiliselt. Tekib skisofreeniline olukord, kus õpetaja ütleb, et mine tee kalkureeritud otsus, ja teisalt kostab: ükskõik, mida sa teed, ära loogiliselt mõtle,” kirjeldab Laar olukorda, mis seab õpilased valiku ette.

Kuidas ikkagi otsustada valimistel õigesti? Üldiselt soovitavad õpetajad tutvuda erakondade seisukohtade ja varasema tegevusega ning alles seejärel konkreetsed kandidaadid välja sõeluda. Seejuures on täiesti mõistetav, kui noor teeb kaalutletud valiku ega lähegi valima.

Ristikivi julgustab noori siiski vastutust võtma, sest see on iga kodaniku jaoks oluline moment ning võimaldab järgmiseks korraks õppida ja valimisteks edaspidi paremini valmis olla.