Ujumise algõpetus puudutab Eestis igal aastal umbes 15 000 esimeses kooliastmes õppivat last. Uuringud ja analüüsid näitavad, et piisava ujumisoskuse omandab praegu alla poole lastest.

Kool peaks andma lapsele ujumisoskuse, kuid praegu ta seda ei tee, tõdeb Eesti ujumisliidu „Veega sõber” projekti juht Helen Link, kelle sõnul ei ole õppekavas ette nähtud 25 meetri läbimise nõue veel ujumisoskus. Võimalused ujumistunde läbi viia on Eesti eri piirkondades väga erinevad. Ujula on vaid 60 koolis ehk 5%-s koolidest, teistel tuleb leida ujulasse sõiduks transport ning õpetaja, kes ujumistunnid läbi viib. Koolide ühine mure on vähene rahastus. Eriti teravad on probleemid ääremaal, kus ujulad asuvad koolidest kaugel.

Õpetajad on kultuuriministeeriumi korraldatud uuringus välja toonud, et ujumistundide arv ei ole ujumisoskuse saavutamiseks piisav ning on kooliti väga erinev – on koole, kus ujumas käiakse 24 tundi, ja neid, kus tundide arv jääb alla kümne. Mõnes koolis pole ujumisõpetust üldse. Ujuma õppimisel saavad takistuseks ka liiga suured grupid, mistõttu kannatab tunni efektiivsus, samuti see, et treeneritele ja õpetajatele napib ujumiskursuste läbiviimiseks koolitusi ja metoodilisi materjale ning et ujumisoskust ei väärtustata ühiskonnas piisavalt.

Alates 2005. aastast on riik toetanud ujumise algõpetust riigieelarvest kultuuriministeeriumi kaudu 230 038 euroga ning see toetus ei ole kümne aasta jooksul kasvanud, kuigi lisarahastust on taotletud korduvalt. Praegune summa katab ujumise algõpetuse programmi kogumaksumusest 30%, 70% jääb omavalitsuste kanda, kellest paljud ei suuda neile pandud kohustust täita.

Eesmärk on viia ujumisõpe uuele tasemele

Kuna ujumisoskus on elutähtis oskus, on siseministeerium, kultuuriministeerium, haridus- ja teadusministeerium ning sotsiaalministeerium koostöös Eesti ujumisliidu ja päästeametiga seadnud eesmärgiks viia ujumise algõpetus uuele tasemele. Juba viimased kolm aastat on ujumisliidu, päästeameti ja vetelpäästeseltsi vedamisel viidud koolides läbi märgiujumist ja tutvustatud lastele veeohutusnõudeid. Välisrahastuse toel on antud välja ujumisõpik „Õpime ujuma” ning 2015. aastal valmis uus metoodiline materjal, mille järgi on praeguseks koolituse saanud 400 õpetajat ja ujumistreenerit. Haridus- ja teadusministeeriumile on üle antud uuendatud õpitulemuste kirjeldus, mille järgi saab ujumisoskust hinnata järgmise õpiväljundi kohaselt: hüppa sügavasse vette, uju 100 meetrit rinnuli asendis, too käega põhjast ära ese, püsi paigal puhates ja asendeid vahetades kolm minutit, uju seejärel 100 meetrit selili asendis ning välju veest.

Eesmärk on suurendada kohustusliku ujumisõppe tundide arvu 40-ni, kuna ka rahvusvaheline kogemus näitab, et see on piisav aeg ujuma õppimiseks. Uue metoodika järgi kujuneks algõpetuse kursuse läbiviimise maksumuseks 2 miljonit eurot aastas. Seega oleks praegusele 230 038 eurole toetusele vaja riigieelarvest oluliselt lisa.

Ujumise algõppe programmi toetamine on kinnitatud valitsusliidu koalitsioonilepingus, samuti Eesti spordipoliitika ja rahvastiku tervise arengukava valdkondlikes strateegiates. Tegemist on riiklikult tähtsa küsimusega, mille neli ministeeriumi tahavad esitada valitsuskabinetile aruteluks. Eesmärk on, et lapsed õpiksid ujuma.

Ujuma õpetamine vajab rohkem aega ja raha

Valga maakonna kõige väiksema, 48 õpilasega Hargla põhikooli õpilased käivad ujumas Valga põhikoolis, kuhu tuleb edasi-tagasi sõita 70 km. Teise klassi õpilasi, keda ujumise algõpetus puudutab, on koolis neli, kuid kehalise kasvatuse õpetaja Urve Naha võtab alati kaasa rohkem lapsi, et üheksakohaline buss oleks täis. „Vallavanem viib meid isiklikult sinna ja toob tagasi. Nii pikka sõitu pole mõtet valla raha eest tühja bussiga teha, seepärast olen võtnud kaasa ka neid, kes ei ole ujumist selgeks saanud, et nad saaksid oma oskusi täiendada. Ujumas käime kehalise kasvatuse paaristundide ajast. Õppeaasta jooksul käime 12–14 korda, lapsed on basseinis 45 minutit. See ei ole kaugeltki piisav, aga rohkemaks ei ole raha, vald maksab niigi palju peale. Tehnikat ei jõua absoluutselt õpetada, ainult vee peal püsimist.”

Mõniste kooli kehalise kasvatuse õpetaja Virve Tamm viib ujumistunde läbi 50 km kaugusel Väimela tervisekeskuse ujulas. „45 minutit ujume, aga kokku kulub kolm tundi – mineku ja tuleku peale läheb kaks tundi, mis mul tasustatud tundidena kirja ei lähe. Ujumas käime teisel veerandil, see on võimlemisveerand ja siis on lihtsam tunde ära jätta. Olen ka aineõpetajatelt tunde juurde küsinud ja pärast oma tunnid vastu andnud. Kuna mina üksi annan koolis kehalist kasvatust, on aega keeruline jagada. Olemegi ujunud ainult seitse tundi õppeaastas. Ohu olukorras toimetulekuks jääb sellest muidugi väheks. Kõik ei saa ujumist selgeks, aga umbes pooled suudavad 25 meetrit ära ujuda.

Eriti pikk sõit ujulasse tuleb ette võtta Virtsu koolil. Ujumas käiakse 70 km kaugusel Märjamaal, kokku sõidetakse maha 140 km. „Hanila vallas on kolm kooli, oleme juba aastaid Vatla põhikooli ja Kõmsi lasteaia-algkooliga koos ujumas käinud,” räägib Virtsu kooli direktor Airi Aavik. „Valla buss võtab õpilased peale, alati läheb kaasa üks vastutav õpetaja. Terve päev kulub ära, õppetunde läheb kõvasti kaotsi, aga me ei ole kordagi käimata jätnud. Et tuleks vähem sõita, hakkasime tegema topelttunde, kümne korraga saame tehtud 20 tundi. Pool neli peame tagasi olema, siis läheb koolibuss, ja see on nagu aamen kirikus. Ehk oleks suvise ujumislaagri korraldamine parem lahendus, aga suvevaheajal ei saa lapsi kohustada.”

Ujumistunde annavad ka aineõpetajad

Tartu Kivilinna koolis on ujula ning ujumistunde annavad ka mõned algklassiõpetajad, sest klasse on palju, kehalise kasvatuse õpetajaid ainult kaks. Õpetaja Liisi Täht räägib, et pärast ujumisliidu ja päästeameti korraldatud koolitust, kus nende koolist osales kuus õpetajat, tekkis tal ka julgus seda teha. „Koolitus oli väga hästi üles ehitatud. See oli loogiline ja süsteemne, andis ülevaate, kuidas tundi alustada, lõpetada, mängida ja harjutusi teha, palju kasu on olnud õpikust. Mure on see, et kuna meie bassein on väike, tuleb klass jagada pooleks, mis tähendab, et iga õpilane saab ujuda ainult 20 minutit – alguses üks grupp ja pärast teine. Rühmatundide tegemine jääb õpetajate koormuste ja muidugi raha taha.”

Noarootsi kooli matemaatikaõpetaja Kerli Toming hakkas haigestunud ujumistreenerit asendama juba eelmisel õppeaastal, sel aastal võttiski ta ujumistunnid enda peale. „Käisime 1.–5. klassi õpilastega ujumas sügisest kuni mai lõpuni igal kolmapäeval pärast 6. tundi. Kool tellis bussi, mis viis õpilased 25 km kaugusele Haapsallu ujulasse ja tuli pärast vastu. Kuna lapsed on eri vanuses, on ühe ujumistunni ajal justkui mitu trenni korraga. Enne „Õpime ujuma” koolitusel käimist oli keeruline välja mõelda harjutusi, mida nendega teha, aga nii koolituselt kui ka ujumis­õpikust sain palju häid ideid ja tund on algusest lõpuni hästi sisustatud. Uute ujumisnõuete täitmiseks tuleks trenni teha mitu korda nädalas, ühest tunnist jääb väheks.”

Ujumisõpetus tsükliõppena?

Kuressaare gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Juhan Kolk, kes on ühtlasi kooli ujumistreener ja ujula juhataja, räägib, et kuna nende koolis on ujula, on kõigil õpilastel üks kohustuslik ujumistund nädalas. „Olen nõus, et 25 meetri läbimine ei ole ujumisoskus. Oma koolis viisin sisse nõude, et kõik õpilased peavad ujumise selgeks saama, mingu selleks või terve kooliaeg. Meie ujulas käivad algõpetuse tunde tegemas ka Lääne-Saaremaa maakoolide õpilased, kel endal ujulat ei ole, juhendan neidki. Põhja-Saaremaa, Muhu ja Orissaare ümbruse lapsed õpivad Leisi keskkooli ujulas.

Kui muidu hakkasin ujumistundidega pihta jaanuaris, siis sel aastal korraldasin nende koolide tunnid mai kahel viimasel nädalal tsükliõppena, ujusime iga päev või üle päeva poolteist tundi järjest. Just seepärast, et vältida haiguste perioodi. Kui mõelda end maalapseks: koolibuss paneb su talutee otsa, kust tuleb talvel niiske nahaga läbi tuisu veel mitu kilomeetrit koju jalutada. Sa ei pruugi järgmisel päeval kooli jõudagi. Mai lõpp on jälle kiire aeg, siis on õpilastel matkad, ekskursioonid ja palju muid tegemisi. Ehk oleks lahendus koolis tegutsev huvikool, ujumisring või treeninggrupp.”

Ujumine on oskus kogu eluks

„Tamsalu spordikeskuse ujulas käib ujumas üheksa ümberkaudset kooli, mõnest kaks klassi,” räägib ujumistreener Mare Järv. „Hakkame sügisel pihta ja katsume kevadeks tunnid ära teha. Oma maakonnas oleme suutnud hoida seda 24 tunni nõuet, mis vanast ajast on jäänud. Aastaid jookseb üks ja sama tunniplaan, koolides arvestatakse sellega ja pannakse selle järgi paika koolibussi ajad. Tund on 45 minutit pikk, selle sisse on arvestatud ka kalda peal harjutuste tegemine. Vees olemiseks jääb kuskil 35 minutit ja natuke tuleb lastele vaba aega ka anda. Kuna õpetan lapsi ujuma suures basseinis, kus madalamas otsas on vesi sügav 1,25 ja sügavamas 1,85 m, alustame abivahenditega ja hakkame neid vastavalt sellele ära võtma, kui kiiresti keegi õpib. Üks kool pakkus kunagi välja, et nad tahaksid käia harvem ja teeksid kaks tundi järjest, aga sellel pole mõtet. Laps ei suuda vees nii kaua tööd teha ja tal hakkab tahes-tahtmata külm, ükskõik kui soe basseinivesi on. Kõige keerulisem on, et kuna väikeses kohas pole võimalik pidada mitut treenerit, peab üks ujumisõpetaja 20 lapsega üksinda hakkama saama. Riigi tugi laste ujuma õpetamisel peaks olema suurem. Ujumine on nii spetsiifiline ala ja kui kodu lähedal pole võimalik seda eluks vajalikku oskust omandada, peab riik õla alla panema. See on oskus kogu eluks.”

 

---

Pille Liblik: „Ujumine on osa laiemast liikumisprogrammist”

 

Pille Liblik, HTM-i üldharidusosakonna asejuhataja õppekava alal, kas ujumise algõpetuse praeguse korraldusega võib rahul olla?

Ujumise algõpetuse kohta on täpsema ülevaate koostanud kultuuriministeerium koostöös ujumisliiduga, kes on kokkulepitult võtnud selle enda kanda. Ilmselgelt võiksid Eesti lapsed rohkem ujuda ja üleüldse rohkem liikuda. Meie vaates on ujumine osa laiemast liikumisprogrammist.

Valitsusliidu tegevuskavas on võetud suund kehalise kasvatuse õppekava ümberkujundamisele. Millal arutelu õppekava muutmise üle algab ja kas on plaanis ujumistundide arvu suurendada?

Sellega on tegeldud, aga praegu veel tulemustest raporteerida ei saa. Asjad on algfaasis. Õppekava muutmine pole eesmärk omaette, vaid lähtub konkreetsest vajadusest. On tõsi, et laste ujumisoskus vajab parendamist, nagu liikumisaktiivsus üldse, ka tervise­uuringud räägivad ju meie laste ülekaalulisusest. Ei tohi unustada, et kehaline kasvatus koosneb mitmest õpitulemusest: talialad, pallimängud, kergejõustik, veealad jne. Ujumine on oluline komponent, kuid ühtki ala ei saa alahinnata. Ainekavade muutmise asemel räägiksin pigem ainekavade arendamisest, vastavalt sellele, mida tänane ja tulevikuinimene vajab. Kui soovime suurendada ujumistundide arvu, tuleb üle vaadata kogu kehalise kasvatuse ainekava. Me ei saa panna tunde juurde, ilma et midagi vähemaks võtaksime, õppekava pole kummist. Samuti peame vaatama, millised ressursid selleks on.

Ujumise algõpetus on praegu korraldatud äärmiselt erinevalt, on koole, kus õpilased käivad ujumas alla kümne korra õppeaastas või ei käi üldse. Ometi on tegu eluliselt tähtsa oskusega.

Seepärast lepitigi juba kümme aastat tagasi kokku, et ujumise algõpetust aitab rahastada riik. Teisipidi on riigi suundumus, et kohapealsed otsused langetatakse kohapeal. Koolipidamine, sealhulgas ujumisõppe korraldamine on koolipidaja ülesanne.

Siin on vastuolu: õppekava sätestab kohustusliku ujumise algõpetuse, aga kuna omavalitsuste võimalused erinevad, ei ole koolil seda lihtne teha. Õpilaste võimalused ujumist õppida erinevad.

Õppekavas on sätestatud ka, et kool peab õpetama paikkondlikku kultuuri, mida samuti ei ole lihtne teha, kas või muuseumide külastamist ei toeta keegi. Meie soov on, et ükskõik, millistest õpitulemusest me räägime, iga laps üle Eesti omandaks selle oskuse või õpitulemuse, sõltumata sellest, kas ta õpib suurlinnas või maal. See ongi ühtsuskooli põhimõte.

Nõus. Aga praegu see nii ei ole. Ujumine nõuab eritingimusi – basseini, transporti sinna sõiduks, mis pole kõigile kättesaadav.

Seetõttu ongi hästi oluline, et see oleks laiapõhjaliste läbirääkimiste küsimus, milleks meil on praegu aeg olemas. Sellele probleemile tulebki ühiselt vastuseid otsida ja oleme asunud seda tegema. Ka kehalise kasvatuse aineühendusel on päris suur sõnaõigus selles, kuidas on võimalik murekohad lahendada. Loodan, et see peagi selgub.

Praegu käiakse väikestes maakoolides ujumas koolitundide arvelt. Ehk oleks lahendus hoopis ujumislaagrid?

Sedagi on arutatud. Iseenesest ei ole ujumislaagrid midagi uut, koolid korraldavad neid huvitegevusena. Vorm polegi oluline, tähtis on, et laps õpiks ujuma. Küsimus on, kuidas tagada laagris turvalisus, ka ei saa me suvevaheajal kedagi laagrist osa võtma kohustada.

Kas olete juba kehalise kasvatuse aineühendusega neid teemasid arutanud ja saate rääkida tähtaegadest?

Meil on lähinädalatel need arutelud plaanis. Kindel tähtaeg on see, et aastaks 2019 peab vastavalt valitsuse tegevuskavale olema selge, mida hakatakse muutma. Pingutame selle nimel, et areng toimuks võimalikult kiiresti.

Tiina Vapper

 

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas olete ujumise algõpetuse korraldusega rahul?

 

Katrin Roop, Mõniste vallavanem:

Kui tahame anda sellisel tasemel ujumisõpet, et lapsed tõesti ujuma õpivad, peab panustama mitte ainult palju raha, vaid ka aega. Raha kõrval ongi praegu takistuseks aeg, ujulasse sõiduks kulub liiga palju aega, laste koolipäevad on niigi pikad. Suurepärast lahendust siin ei olegi. Suurepärane oleks, kui suudaksime endale siia ujula ehitada, aga see on liiga suur investeering, mõeldamatu, et igas vallas oleks ujula. Tundub, et intensiivsemaid ja pikemaid õppusi korraldada oleks kõige mõistlikum. Praegu käivad lapsed ujumas korra kuus, selle ajaga jõuavad nad juba eelmise korra ära unustada ja jälle vett kartma hakata. Linnas on ujumist oluliselt lihtsam korraldada kui maal, seepärast oleks haja­asustusega arvestamine raha jagamisel ääretult oluline. Ka võiks olla riigi toetus suurem ja paindlikum, et võiksime ise mõelda ja otsustada, kuidas ujumisõpetust korraldada. Näiteks ühitada selle mõnepäevaste laagritega, mis ei oleks koolitundide arvelt ja mille üks osa oleks ujumise algõpetus. Usun, et nii saaksime kõige parema tulemuse.

 

Lembit Sikk, Misso vallavanem:

Missost Võrru on 45, Väimelasse 50 kilomeetrit. Põhikulu ujumise algõpetuse juures on praegu transport, me ei ela ju Islandil, kus võimlad ja ujulad on igal pool käeulatuses.

Meie vald pole sellest hoolimata ujumisele kätt ette pannud. Leian, et kõiki elus hädavajalikke oskusi – liiklus, ujumine, majandusõpe, pere eelarve planeerimine – tuleb koolis õpetada, sest kodu ja vanemad ei pruugi seda teha.

Kuna ujumine on riiklik programm, peab riik seda toetama, õpetajate tasu peab tulema riigilt, praegu teevad õpetajad seda oma põhitöö kõrvalt. Tekib ka küsimus, kui palju kasvab laste koormus, kui tunde juurde tuleb, see on juba praegu suur. Ujumistunnid ei tohiks tulla teiste tundide arvelt.

 

Taimi Saarma, Eesti maaomavalitsuste liidu haridusnõunik:

Meil on hea meel, et teema, millest aastaid on räägitud, on tõusnud päevakorda.

Praegu jagatakse 230 038 eurot, millega riik ujumise algõpetust toetab, teises klassis käivate õpilaste arvuga, kellele on ette nähtud 20 ujumistundi. Edasi on juba omavalitsuste mure, kas ja kuidas nad suudavad selle raha eest lapsed ujuma õpetada. Mõeldes, kui väike see summa on ja kui palju kulub ainuüksi transpordile, on selge, et sellest rahast ei jätku. Omavalitsuste võimalused on erinevad, mistõttu igal pool ujulas ei käidagi. Maaomavalitsuste liit on igal aastal riigieelarvest ujumise algõpetusele raha juurde taotlenud, aga pole kordagi saanud.

On tehtud väga hea transpordikulude uuring koolide kaupa, arvestades ujula kaugust koolist, selle võikski aluseks võtta. Neli ministeeriumi on juba küsimust arutamas ja tundub, et tahe asju muuta on olemas. Treenerite koolitamisega on ujumisliit ja päästeamet algust teinud, see on võrreldes varasemaga palju paranenud. Viimati otsustas riik toetada huviharidust, loodame, et järgmises eelarvestrateegias otsustatakse toetada ujumisõpet.

 

---

 

Tasuta ujumise algõpetuse koolitused juhendajatele augustis

Eesti ujumisliit kutsub ujumise algõpetuse juhendajaid ja õpetajaid, kes on ujumistundide läbiviimisel abiks, kahepäevasele tasuta koolitusele ­(maht 18 tundi).

„Õpime ujumaˮ koolitused toimuvad:

• 22.-23.08 – Rae valla spordikeskus (Laste t 3, Jüri, Rae vald, Harjumaa). Registreerun Rae valda
• 25.-26.08 – Paide spordi- ja tervisekeskus  (Ruubassaare tee 5, Paide, Järva maakond). Registreerun Paidesse
• 25.-26.08 – Pärnu Koidula gümnaasium ja Pärnu spordikooli ujula (Metsa t 19 (ujula), Metsa 21 (kool) Pärnu). Registreerun Pärnusse
• 26.-27.08 – Narva-Jõesuu Nooruse spaa (L. Koidula t. 19, Narva-Jõesuu, Ida-Viru maakond). Registreerun Narva-Jõesuusse
• 29.-30.08 – Kuressaare gümnaasium  (Nooruse t 1, Kuressaare, Saare maakond). Registreerun Kuressaarde
• 24.-25.10 – Väimela tervisekeskus (Matussaare tee 2, Väimela alevik, Võru vald, Võru maakond). Registreerun Väimelasse
• 26.-27.10 – Tartu Kivilinna kool (Kaunase pst 71, Tartu, Tartu maakond). Registreerun Tartusse

 

Koolituse ajakava

• 1. päev – kl 9-19
• 2. päev – kl 8.30-15.30

 

Koolitus põhineb „Õpime ujumaˮ raamatul, mille iga osaleja saab tasuta kaasa. Koolitust viivad läbi Eesti ujumisliidu, Norra ujumisliidu ning seltsi Eesti Vetelpääste koostöös spetsiaalse ettevalmistuse saanud ja praktilise kogemusega juhendajad. Koolituse läbimisel saab iga osaleja Eesti ujumisliidu tunnistuse . Ujumisliit koostab „Õpime ujumaˮ koolituse läbinutest registri, mis avaldatakse Eesti ujumisliidu kodulehel www.swimming.ee

Lisainfo
Projektijuht Helen Link 508 8304,
Projektijuht Vladimir Kunitsõn 556 92569

EUL telefonil +372 603 1530
www.swimming.ee ja www.veeohutus.ee