Uued kutsestandardid toetavad laiaulatuslikku projektipõhist õpet.

Projektipõhise õppe rakendamise näiteid leiab igast kutsekoolist. Paljudel koolidel on oma õppemajandid ning -aiandid, harjutusfirmad, restoranid, juuksuritöökojad, õmbluskojad jne. Neid ühendab üks: asi tehakse valmis algusest lõpuni. Paraku on projektipõhisel õppel veel arenguruumi.

Maja, mis kerkib ja kaob

Tallinna mehaanikakooli ehituserialade suures töökojas asub majake, mida pidevalt ehitatakse ja lammutatakse. Majal on vundament, sise- ja välisseinad, uksed-aknad, katus, trepike. Kõik nagu peab. Ainult et vahel on see kõik käegakatsutavalt olemas, vahel aga tükkideks lammutatult uut kerkimist ootamas. Olenevalt õppetöö vajadustest. Majake on omamoodi trenažöör, mille kasutamist kirjeldab kutseõpetaja Vidas Jonas Švabauskas järgmiselt.

„Ma tahan selle maja abil näidata, kuidas on tööd omavahel seotud. Esimesel kursusel püstitavad õpilased vundamendi, karkassi, seinad ja katuse. Teisel kursusel panevad nad ette aknad-uksed ja teevad sisetööd ning kolmandal viimistlevad fassaadi. Tööd tehakse tavaliselt meeskonnas. Mina teen õpetajana ettepaneku meeskonda juhtida konkreetsetele õpilastele, meeskonna koostavad nad aga juba ise. Majas on ka kaks tuba. Ühes harjutavad kinnisvarahooldajad koduse remondi tegemist – värvivad põrandaid ja lagesid ning panevad tapeeti. Teises harjutavad keskkonnatehnika lukksepad sanitaartehniliste süsteemide paigaldamist.”

Nii on majake õppevahend, mida ehitades saadakse valmis midagi konkreetset, harjutatakse oskust töötada ühtse meeskonnana, aga saab ka enda kui organisaatori ehk projektijuhi oskusi proovile panna.

Tööriistakapid Taanist

Hoopis teist laadi projektitööd tegid meie lõpukursuse õpilased aga Taanis. Saatsime oma noormehed sinna ühe kutseõppekeskuse õppetöös osalema. Nad valdasid kõiki vajalikke lukksepatöid ja olid igati pädevad võõras keskkonnas töötama. Oli ainult üks probleem– nad ei olnud siis veel üheski projektis osalenud.

Taanist tagasi tulid rõõmsad ning rahulolevad õpilased ja varsti pärast neid saabusid Eestisse ka nende Taanis valmistatud tööriistakapid. Korralikult tehtud, värvitud ja viimistletud. Kuidas nii? Seda ei olnud me neile ju õpetanud? Mis nipiga Taani õpetajad küll need tööriistakapid välja võlusid?

Selgus, et väga lihtsa nipiga – projektitöö mapiga. Mapp oli koostatud taani keeles, kuid nii läbimõeldult, et taani keele mitteoskamine noormeeste tegemisi mingilgi määral ei seganud. Nagu ka asjaolu, et nad ei olnud senises õppetöös nii suure projektiga varem kokku puutunud.

Lisaks taani keelele oli veel üks raskus. Õpilastele anti kätte tööjooniste mapp, milles olid kõik vajalikud joonised detailide valmistamiseks ning koostejoonised, kuid mõõdud olid antud vaid osaliselt. Kõik puuduvad mõõdud pidid õpilased ise välja arvutama, abiks mapis olevad tabelid painutusraadiuste ja -nurkade arvutamiseks. Seegi raskus pani meeskonnad proovile: kas nad suuavad leida puuduvad mõõdud. Suutsid!

Osaoskused vs. projektõpe

Osaoskusi õpetada on muidugi palju lihtsam kui projektõpet korraldada, ometi kuulub tulevik projektõppele. Tõsi, projektõppe puhul tuleb kulutada täiendavat energiat projekti kavandamiseks, dokumentatsiooni väljatöötamiseks jne. Samuti tuleb hästi läbi mõelda, kuidas on projekt seotud ühe või teise konkreetse õppekava õpiväljunditega. See kõik nõuab listööd, mis aga tasub end kuhjaga ära.

Kõigepealt kavandab õpetaja üksinda või koostöös õpilastega hästi selgelt projekti peamise eesmärgi. Midagi väga konkreetset peab valmis saama – tort tuleb valmis saada ja ära müüa, majutus korraldata, ettevõtte raamatupidamine korda teha, soeng lõigata, robot liikuma panna vms.

Tööstusega seotud õppekavade puhul on projektipõhist õpet mõnevõrra raskem kasutada, sest erialaprojektid on suuremad ja mahukamad. Teiseks on seni õpetatud peamiselt üksikuid oskusi, mitte aga valmistooteni jõudmist. Näiteks on keevituses õpetatud pikalt keevisõmbluste tehnikat, mitte koostude valmistamist. Metallilõikepinkidel töötajad on pidanud eelkõige omandama treimise või freesimise oskused eri pinkidel, kuid pole ühtki toodet valmis teinud. Autoplekksepalt on oodatud autokere plekitööde valdamist, ehitusautomaatikult ehitiste tehnosüsteemide automaatika valdamist. Nad ei ole ehitanud autosid ega maju, vaid on vallanud auto- või majaehitusega seotud osaoskusi.

Samas on uute kutsestandarditega hakatud juurutama laiaulatuslikku projektipõhist lähenemist. Näiteks keevitaja kutseeksamil ei kontrollita ainult keevitustehnikate valdamist, vaid ka koostu koostamise oskust. Metallilõikepinkidel töötaja ei näita kutseeksamil ainult oskust treida ja freesida, vaid peab algusest lõpuni valmis tegema ühe detaili või masinaosa.

Seega peame ka tööstuserialade puhul projektipõhist õpet senisest oluliselt laiemalt kasutama. Seda enam, et praktiline kogemus igapäevases õppetöös näitab, et projektipõhist õpet saab edukalt kasutada ka nendes õppekavades, kus esmapilgul tundub olevat võimatu midagi algusest lõpuni valmis teha.

Tööstuserialade puhul on ka mitmeid üllatusi. Mõned lihtsad asjad ja teemad on sageli just kõige keerulisemad. Ning vastupidi – kõrvaltvaatajale keerulised teemad ning tehnoloogiad on hoopis hästi lihtsad. Nii on Tallinna mehaanikakooli lehtmetalli töötlemise töökojas kõige keerulisem töötada tavaliste valtsidega – ehkki seadmel on ainult kaheksa nuppu, mida vajutada või pöörata. Kõige lihtsam töövahend on aga hoopis keevitusautomaat, kuigi sellel on neli juhtpulti, kaks keevituspead, kaks keevitusalaldit, kümneid meetreid ühenduskaableid, mille ühenduste arv võtab silme ees kirjuks.

Projektitöö kui õppekava selgroog

Projektipõhised teemad ja praktilised ülesanded on kutsekoolide õppekavade selgroog. Projekte pole raske ellu viia, sest vajalik materiaal-tehniline baas on kutsekoolis ju olemas. Selgitused, analüüsid ja võrdlused, mis on kõrgkooli õppekavade lahutamatu osa, on kutsekoolide õppekavades aga marginaliseeritud. Teooriat võetakse ette ainult niipalju, kui seda on vaja praktiliste ülesannete mõistmiseks.

Kokkuvõttes kolm tunnust, millele peab vastama üks hea kutseõppe projekt.

• Sisaldab nii teooriat kui ka praktikat ega ole kummalegi poole kaldu.
• Juhendmaterjalid on lihtsalt ning arusaadavalt ette valmistatud ning mõistetavad igal tasemel õppijatele.
• On organiseeritud viisil, mis võimaldab kõigil osalejatel saada edu­elamuse. Eduelamus tuleb nii meeskonnatööst, kus igaüks saab näidata oma tugevaid külgi, kuid ka sellest, et midagi päris algusest lõpuni ise valmis tehakse.