Käitumis-, tundeelu- ning psüühikahäiretega lapsi õpetav Tartu Herbert Masingu kool andis õppeaasta lõpul toimunud orienteerumispäevaga märku, et õpilaste kasvanud hulga tõttu ei mahuta enam praegusse majja ja vajadus uue kodu järele on väga suur.

Ajamasingu nime kandnud orienteerumismäng algas Kalevi tänavalt, kus kooli tegevus aastakümnete eest alguse sai, tollal veel somaatiliste terviseprobleemidega (näiteks liikumispuuded ja südamehäired) lapsi õpetades. Üksteist aastat on kool asunud pisut lahedamates oludes Vanemuise tänava õppehoones, aga õpilaste arv on üha kasvanud, diagnoosid ning sellest tulenevalt ka õpetamine ja ruumivajadus muutunud.

„Meie kooli fenomeniks võib pidada, et püüame ajaga kaasas käia,” märkis direktor Tiina Kallavus. „Kui teistel erikoolidel on kontingent natuke väiksemaks jäänud, kuna nad on jäänud oma niši juurde, siis meil tekib igal aastal lapsi juurde uute, enamasti psüühiliste probleemidega, mis takistavad nende arengut.”

Kuigi kooli töötajad on end palju koolitanud, ka välismaiste ekspertide käe all, on kõige tähtsam õpik neile olnud laps ise. Õpitakse koos lapsega ja üritatakse teha igale lapsele „rätsepakostüüm” selga.

Praegu asub kool ühiselamust renoveeritud ruumides. Kallavuse sõnul on ajutisel pinnal seni küll hakkama saadud, aga lapsed paiknevad majas väga tihedalt. Ruumi on vaja erivajadustega lastele vajalike alternatiivsete tegevuste jaoks ja teistest eraldumise võimaluse loomiseks.

„Meie laste seas leidub selliseidki, kellele sobib õppida nii, et nad koolimajja ei tulegi,” rääkis Kallavus. „Lisaks oleme üheteist aastaga Vanemuise tänaval aru saanud, millised on HEV-laste kooli ruumivajadused. Teame, millist õpikeskkonda vajavad autistilikud lapsed ja mida on vaja näiteks eriti energilistele, või siis neile, kellel emotsioonid käivad üle pea. Kahjuks pole neid seadustes kirjeldatud. Oleme tegutsedes kasvanud teadmiseni, milline peab uus kool olema.”

Eskiisplaan on, raha pole

Masingu koolile on Tartu linn lubanud krundi, kuhu võiks kooli rajada, ja olemas on väliseestlase Peeter Umbleja poolt heategevas korras tellitud eskiisprojekt. Inseneriharidusega mees sattus 2012. aastal Masingu kooli ja oli vaimustatud selle tegemistest. Suure südamega mees on toetanud lastekodusid ja teinud tänaval sotsiaaltööd.

Tartu linnavalitsuse haridusosakonna juhataja Riho Raave, kes tuli ka Ajamasingu orienteerumismängu ühte kontrollpunkti Raekoja platsil, lausus, et linnal pole praegu võimalik uut koolimaja ehitada. Suurim väljakutse on kehvas seisus põhikoolid korda teha. Ei ole avatud ka ühtegi rahastusallikat, kust saaks uue koolihoone ehituseks toetust taotleda. On vaid plaan, kuhu võiks tulla kaasava hariduse keskus.

Raave märkis, et omaette teema on erikoolide rahastamine. Jätkub omavalitsuste vaidlus riigiga selle üle, kelle ülesanne erivajadustega laste koolide rahastamine siis ikkagi on.

„Oleme olukorras, kus palju raha kulub erivajadustega laste koolidele. See võiks olla riigi kohustus ja seaduse järgi ongi. See ei tähenda, et kool peaks olema riigi oma, riik võiks tellida sealt kohti. Kõik arvavad, et omavalitsustel on palju raha, aga see pole nii,” lausus Raave.

Tiina Kallavus ütles, et kool on tänulik Tartu linnale toetuse eest, kuid on mõistetav, et omavalitsusel on raske sellist üha arenevat ja kasvavat ning ka teisi omavalitsusi aitavat kooli pidada. Umbes veerand lastest tuleb Masingusse mujalt. Ka Tallinnast ja Harjumaalt. Inimesed kolivadki Tartusse selle kooli pärast.

„See on nii rõõm kui ka mure, meie koormus on üha suurem,” ütles Kallavus ja tuletas meelde, et Masingu ajaloos on olnud aeg, mil linnal läks keerukaks kooli pidada ja sõlmitud isegi kokkulepped muutuda riigikooliks.

„See tundus mõistlik, suhteliselt sarnane Pätsi vabaõhukool on ju riigikool,” sõnas Kallavus. „Aga nagu ikka, vahetuvad ministrid, töö jäi seisma. Linnavalitsus on korduvalt pöördunud ministeeriumi poole ja tuletanud meelde, et lastele tuleb võrdsed võimalused luua.”

Masingu kool on aastate jooksul kasvanud keskuseks, kust saavad nõu ja abi erivajadustega lastega tegelemiseks ka tavakoolid, lastevanemad, samuti haridus- ja teadusministeerium.

„Tavakoolid võivad erivajadustega lastega ju kuigivõrd hakkama saada, aga meie kool näitab oma tegemistega, et selliseid koole, kus neile lähenetakse erilisemalt, on vaja,” rõhutas Kallavus. „Oleme läinud üle perekesksele tööle. Pakume pikaajalist rehabilitatsiooniteenust. Meie roll on mõelda, mis neist lastest edasi saab. Kui mõned kaasava hariduse jüngrid kardavad, et äkki pärast erikooli ei saa lapsed hakkama, siis mina arvan, et seda tuleb alati vaadata juhtumipõhiselt.”

On palju erivajadustega lapsi, kes saavadki tavakoolis hakkama, aga nagu näitab ka teiste maade kogemus: kõigi probleemidega siiski ei saada, osa lapsi vajab väga erilist tähelepanu ja kohtlemist. Seega tuleb valida, kas lähtume sellest, mida laps tegelikult vajab, või deklareerime, et saadame 100% lapsi tavakooli.

Kallavuse sõnul on mitmed väliseksperdidki öelnud, et ulmeliste programmide juurest tagasitee on keeruline. Kaotatakse palju lapsi, kes lõpetavad „kaasatult” tavakooli, aga kelle vaimne tervis on selle tagajärjel nii otsas, et nad jäävad pärast kooli ikkagi koju.

Karl ­Gustav: „Olen kaitseväe asendusteenistuse ajal Masingu koolis ühe lapse tugiisikuks. Olen talle sõber ja pinginaaber, aitan õppida. Kõige raskem on motiveerida teda õppima. Üks ülesandeid on mul klassis ka vaikust ja distsipliini hoida. Õpetajatöö on selles koolis väga raske, tunduvalt raskem kui tavakoolis. Pool aastat olen siin veel.”