37 aastat tagasi, kui meie perre oli oodata teist last, tuli mul minna põllumajanduses brigadirina töötava mehe ukse taha ja paluda võimalust sünnitusmajja helistada. Nüüd poja lastele sellest rääkides on neil raske mõista, et meil polnud kodus telefoni.

Paljudes kodudes ei olnud. Telefoni saamiseks oli vaja selle paigaldamise luba ning selle hankimine olenes inimese töökohast ja ametist. Kui asusin tööle haridusosakonna juhatajana, lahenes probleem kiiresti, sain koju telefoni.

Lastelastele on kogu see jutt ikkagi üsna mõistetamatu.

Füüsis teeb muret

Tänapäeva laps on kasvanud infotehnoloogiaseadmete keskel. Nutitelefon ja tahvelarvuti on tema kaaslased. Huvitavad ja põnevad kaaslased küll, aga nende kasutamisel läheb meelest kõik muu. Selline huvi rõõmustab, sest IT-teadmiste ja -oskusteta tänapäeval ja veel enam tulevikus hakkama ei saa. Ettevaatlikuks teeb aga, et tihti unustatakse muu vajalik tegevus. Sageli ka tavapärane suhtlemine kaaslastega ja mänguline tegevus värskes õhus.

Nutivahendite ja arvuti liigkasutamine teeb lastevanemad murelikuks. Lisaks vähesele liikumisele, jääb lühikeseks ka laste uneaeg. Sageli võetakse kasutusele mitmesugused piirangud, kuid lahenduseks pole seegi.

Arstide hinnangul on järjest rohkem ülekaalulisi lapsi. Selle põhjuseks peetakse lapsele nii vajaliku liikumise olulist vähenemist ning vale toitumist. Käeline tegevus ja koordinatsioon teevad vähikäiku. Ligi kolmandiku kaitseväkke kutsutud noormeeste füüsiline seisund ei võimalda neil ajateenistust läbida.

Kuidas panna lapsed füüsilisest tegevusest osa saama? Mida teha, et õpilased rohkem liiguksid, oleksid terved, erksad ja rõõmsad? Kuidas säilitada tervelt elatud elu pikkadeks aastateks? Küsimusi on, neile tuleb leida vastused.

Üks tund nädalas

Tehnika areng on muutnud meie eluviisi väheliikuvaks. Seda kahjuks ka lastel. Suured muudatused on toimunud laste mängukeskkonnas. Varem veetsid lapsed suure osa ajast õues mängides. Vähestes kodudes oli televiisor, rääkimata autost. Sõna otseses mõttes – siis KÄISID lapsed koolis. Kuidas nimetada kooliminekut või kooliskäimist tänapäeval? Kas kooli sõidutamiseks?

Kooliskäimise ajal oli kooliprogrammis kaks kehalise kasvatuse tundi nädalas. Aastakümneid hiljem, kui meie elukorraldus on tundmatuseni muutunud ja riikki teine, on õppekavas ikka kaks kehalise kasvatuse nädalatundi. Ja seda ajal, mil kehalist tegevust ja liikumist on jäänud järjest vähemaks ning kasvanud on pinged ja stress. Rohkem liigutakse autoga kui jalgsi. See pole öeldud halvustavalt, sest see on tänane maailm ja selline on progressi hind.

Võimalused spordiga tegelda on paranenud, on ehitatud palju uusi spordirajatisi. Vajadus tegelda rohkem spordiga ja selleks loodud võimalused ei ole saanud määravaks ega mõjutanud haridusjuhte suurendama kehalise kasvatuse tundide arvu õppekavas. Või tuleks hoopis rõõmustada, et needki tunnid on?

See pole irooniaga öeldud. Toon näite kodumaakonnast, kus kahe aasta pärast alustab maakonnakeskuses Raplas tööd riigigümnaasium. Kool ilma võimla ja muude spordirajatisteta. Minnakse tagasi eelmise sajandi seitsmekümnendatesse, kui käidi võimaluse korral tunnis ligi kilomeetri kaugusel asuvas spordikooli võimlas. Võimaluse puudumisel toimusid tunnid koridoris. Kõik sõltub otsustajatest, nende mõttelaadist ja suhtumisest liikumisse ja sporti ning selle vajalikkusesse nii noore kui ka riigi arengus.

Või järgmine näide. Tundub uskumatu, kuid kehtivas riiklikus õppekavas on gümnaasiumiklassile nähtud ette üks nädalatund kehalist kasvatust. Ja seda ajal, kui päevakorras on riigi kaitsevõime tugevdamine. Siin on mõtlemise ja otsustamise koht.

Õnneks on neid, kelle arvamus liigub teises suunas − tuleks suurendada kehalise kasvatuse tundide arvu kõikides klassides. Eesti olümpiakomitee presidendi Urmas Sõõrumaa üks prioriteetne töövaldkond, kus ta plaanib teha ümberkorraldusi, on koolisport. EOK president soovib, et koolis omandaksid teadmisi terved ja tugevad lapsed, kes valdaksid ka lemmikspordialaga tegelemiseks vajalikke oskusi. Vahendina pakub president välja kehalise kasvatuse tundide arvu suurendamise kolme nädalatunnini. Eesmärk on ajale vastav.

Rohkem rõõmu!

Meie rahvastik väheneb ja vananeb. Palju on räägitud perepoliitikast ja sündimuse suurendamisest. Laste tervise heaks on üht-teist tehtud ja seda tuleb tunnustada. Hea näide on õpilaste koolilõuna osaline tasustamine ja tähelepanu osutamine tervislikule toitumisele. Paljudes koolides saavad õpilased ka tasuta hommikuputru.

Õpilaste igapäevane liikumine, spordiga tegelemine ja värskes õhus viibimine on jäetud kodude hooleks. Praktika kinnitab, et see ei toimi. Põhjuseid on mitmeid. Huvipuudus, puudub logistiline ja materiaalne võimalus panna laps spordiringi, aga ka aeg ja õpilase huvid, sest tegemist tahavad teisedki ettevõtmised.

Suurendada koolis kehalise kasvatuse tundide arvu on kõige odavam ja kindlam viis kõikide õpilaste kehalise tegevuse tõhustamiseks ja liikumisrõõmu saamiseks. Just kõikide õpilaste. See on üks võimalus meie laste tervise eest hoolitseda. Usun, et mõtteviis ja pakutud lahendus on vastuvõetav koolidele ja enamikule lastevanematele. Seda ootavad õpilased.

Spordiga tegelemine hoiab värskena nii vaimu kui ka keha ja pakub palju rõõmu. Viimast pidavatki meie koolides vähe olema.