Meie ülikooliaegses ühikas ehk Päntris, nagu teda Tartus Pälsoni tänavas paiknemise järgi kutsusime, polnud erilisi mugavusi. Vetsud haisesid ja olid tihti umbes. Hommikul ja õhtul uhasime end suures ühises pesuruumis külma kraaniveega, sest dušid ei töötanud.

Ühel päeval kadus aga seegi luksus, sest midagi juhtus veesurvega ja ühikarahvas rivistus nagu üks mees (õigemini naine, sest filoloogiateaduskonna ühiselamus oli vast 90% naisi) keldrikorrusel asuva ühe kraani taha. Seisime järjekorras nii hommikul kui ka õhtul.

Lõpuks kutsus ametiühing kokku koosoleku ja dekaani aru andma.

„Mille poolest naised end rohkem pesema peaksid kui mehed?” kostis pahur dekaan enesekaitseks, kui ametiühingu esinaine teda ründas.

Mõne nädalaga taastus veeühendus ka kõrgematel korrustel ja kulus vist aasta, kui korda said (loe: tööle hakkasid) ka duširuumid. Igal korrusel umbes kolme-nelja dušiga sadakonna elaniku kohta.

See mälestuspilt ei pärine sugugi sõjajärgsest ajast, nagu arvaks noorem lugeja, vaid 1970-ndate lõpust, „õitsva” sotsialismi ajast.

Kentsakas lugu meenus nüüd, kui kogusin maakonna- ja linnavalitsustest andmeid suuremate kooliremonditööde kohta ja sain mitmestki kohast vastuseks, et korda tehakse tualette ning võimlate riietus- ja pesuruume. Tõepoolest oligi juba ammu aeg! Sest päris paljudes koolides on just need ruumid väga kehvas seisus. Olen seda oma silmaga näinud ja tõdenud, et justkui aastakümnete tagusesse Päntrisse oleks sattunud!

Olen kuulnud ka lapsi rääkimas, et pärast kehalise kasvatuse tundi pole tahtmist räpases ruumis pesema minna. Nii nad siis tormavadki higistena tundidesse.

Revolutsioon Eesti kempsumajanduses algas pärast üht kõnekat seika. Nimelt kutsus Lennart Meri 1997. aastal pärast oma Jaapani-visiiti ajakirjanikud pressikonverentsile lennujaama tualetti. Et juhtida tähelepanu haisvale ja räpasele nõukaaegsele ruumile Eesti väravas. Eelmise nädala Eesti Ekspress meenutas, et selle etteaste peale eraldas valitsus 10 miljonit krooni lennujaamale nende ruumide korda tegemiseks ja üle Eesti hakati avalikke tualettruume korrastama. Üleüldse hakkas toona meie olme ulmelise kiirusega paranema ja põhjamaade sarnaseks muutuma.

Koolidele selliseid sihteraldisi paraku tehtud pole ja koolipidajad omavalitsused kaaluvad igal aastal hoolega, milliseid hädalisi esmajärjekorras aidata. Tore, et tilkuvate katuste kõrval raha ka väiksemate, kuid mitte vähem tähtsate hädade tõrjumiseks leitakse!