“Tänapäeva inimesed, nii täiskasvanud kui ka noored, veedavad enamiku oma elust õppides väljaspool klassiruumi – olgu need huviringid, töökoht, praktika, vabatahtlikutöö vmt, mida pakuvad ka raamatukogud ja muuseumid.” („Museums, Libraries, and 21st Century Skills” IML, 2009).

Iseküsimus on, kuidas klassiruum seostub nende mitteformaalsete õpikeskkondadega – ja mis kasu õpetajal sellest kõigest on.

Uuringud on näidanud, et muuseumite eriline roll hariduses seisneb just 21. sajandi oskuste omandamises. Eriti on esile tõstetud empaatiavõime ja kriitilise mõtlemise osaoskuste arengut. Kuigi muuseumid võivad olla väga efektiivsed konkreetsete sisuteadmiste omandamiseks või kinnitamiseks – näiteks 7. klassi ajalootunnis õpitut kinnistab väga hästi muuseumitund viikingiteteemalisel näitusel –, on nende eripära võrreldes kooliruumidega just päris asjad ja nendega kaasas käivad lood. Esemelise ajalooallikata on lugu lihtsalt lugu – see võib, aga ei pruugi tõele vastata.

Tõsi, lugusid saab jutustada ka koolis ja seda seal tehaksegi, kuid ajaloolisi esemeid, märgilise tähtsusega kunstitaieseid või muid efektseid eksponaate koolides tavaliselt ei leidu ega peagi leiduma. Üks asi on õppida 1944. aasta suurest põgenemisest õpiku, töövihiku ja karismaatilise õpetaja abiga, teine asi on lisada võrrandisse reaalne põgenikupaat. Kunagi elanud inimeste valikuid analüüsida või mõista on tunduvalt kergem keskkonnas, mis seob abstraktse mõiste (pagulus, okupatsioon) konkreetsega (paat, kohver, palveraamat). Muuseum on sobiv keskkond, kus küsida õpilastelt, kuidas oleks nemad selles olukorras käitunud, või veel parem: „Kuidas oleksid sina tema olukorras käitunud?”

Huvitav on fenomen, et head faktiteadmised ei pruugi tagada muutust käitumises (teadmine, et CO2 emissiooni peaks vähendama, ei sunni autot bussi vastu vahetama). Samuti pole kasu empaatiavõimest, kui puuduvad eelteadmised keeruliste globaalprobleemide mõtestamiseks. Sügav õppimine saab alguse süvenemisest nii teadmistesse kui ka eri osapoolte perspektiividesse. Üks terve aasta väldanud eksperiment Tšiili algkoolis näitas, et mitteformaalse õpitegevuse ja õpilastele lugude jutustamise kaudu paranes mitte ainult empaatiavõime ja kriitiline mõtlemine, vaid ka laste käitumine – koolis vähenes kiusamine ja lapsevanemate sõnul ei kakelnud õpilased kodus nii palju ka oma õdede-vendadega, sest nad said aru, mida nood võivad tunda.

Arkansase kunstimuuseumis läbi viidud uuringus selgus teinegi oluline nüanss: muuseumikülastusest võidavad kõige enam maapiirkondade ja kehva sotsiaalmajandusliku taustaga õpilased, sest tõenäosus, et kodud neile sellist stimulatsiooni pakuvad, on madal.

Pidades seega silmas 21. sajandil oluliste oskuste arendamist, ei tohiks muuseumikülastus olla mitte preemiareis, vaid tähtis osa õppetööst kogu klassile.