Taasiseseisvumise 25. aastapäev ärgitas poliitikuid oma panuse suurust esile tooma.
Aga millisena mäletab koolirahvas aega, mil suvevaheajale mindi ühes, aga uus õppeaasta tuli juba teises, päris oma riigis?
Ajalootundideks arhiivistki ainest
Tõnu Tannberg,
akadeemik (1991. a Puka keskkooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja):
Ei mäleta, et oleksin 1991. aasta septembris ainetundides ja -käsitluses mingeid muudatusi teinud. Loomulikult rõhutasin Eesti iseseisvumise olulisust ning hea oli võrrelda taasiseseisvumist arenguga, mis leidis aset lagunevas Vene impeeriumis ning meie ajaloo seisukohast vaadatuna päädis Eesti Vabariigi väljakuulutamisega 1918. aasta veebruaris. 1991. aasta sügisel ei olnud aga vaja ajaloo- ja ühiskonnaõpetuses suurt midagi muuta, sest olin senigi õpetanud oma tahtmist mööda.
Vanu õpikuid ma ei kasutanud ja uusi (kui mitte arvestada mitmesugust abimaterjali) ei olnud veel kirjutatud. Seega õpetasin oma konspekti alusel. Seda tuli pidevalt täiendada, kuna iga päev ilmus ajakirjanduses uut infot ajaloo valgete laikude kohta. Osa teemade puhul käisin ise arhiivis uurimistööd tegemas. Õpetajal olid vabad käed, kuid ühtlasi oli see suur vastutus. Ja kui korralikud õpikud kooli jõudsid (1991. aastal ilmus 11. klassi Eesti ajaloo õpik ja järgmisel aastal jõudis koolidesse 10. klassi üldajaloo õpik), siis oli see õpetajale oluline kergendus. Õigupoolest hakkasin ka õpikute koostamisel kaasa lööma just seetõttu, et ainult oma konspekti järgi õpetamine tüütas ära.
Kooli juhtkonnalt mingeid soovitusi ei tulnud, küll oli direktori ja teiste õpetajatega üsna sageli juttu ajaloo teemadel. Kuid ei mäleta, et oleksime tollal Valgamaa ajalooõpetajate ainesektsioonis ühiselt arutanud õpetamise sisu muutmise vajadust. Küll mäletan selliseid arutelusid varasemast ajast, oma õpetajaameti esimestel aastatest, mil oli päevakorral eelkõige 20. sajandi ajaloo sõlmküsimuste tõlgendamine.
Loomulikult oldi rõõmsad ja küllap oleks olukord olnud pisut teine, kui Eesti iseseisvus oleks taastatud õppetöö ajal. 1991. aasta 1. septembriks oli olukord juba selginenud, emotsioonid taltunud ning õppeaasta algas üsna tavapäraselt. Minu jaoks oli hoopis põnevam aeg koolis aastad 1987–1988, mil kartust ja ebalust oli rohkem kui 1991. aastal.
Õpetajaameti kõrvalt olin väikese koormusega tööl ka Tartu ülikoolis ning 1991. aasta augustis viisin läbi ajalootudengite arhiivinduse praktikat Eesti ajalooarhiivis. Kuna ise elasin Pukas, pidin varahommikuse rongiga Tartusse sõitma. Ka 19. augustil läksin varahommikul rongile, teadmata midagi Moskva sündmustest. Ja alles õppetöö vaheajal sain arhiivis healt kolleegilt Mart Siirojalt teada, et Moskvas on riiki pöörama hakatud. Mäletan selgelt, kuidas arutasime loengu vaheajal fuajees, mis saama hakkab. Mõistagi ei saanud sel päeval ka õppetöö enam rutiinset rada pidi edasi minna.
Vabadus viis Rootsi külla
Jaan Reinson,
Tartu Descartes’i kooli direktor (1991. a Tartu 15. keskkooli direktor):
Kooli kroonikas on 1991/1992. õppeaasta kohta kirjas vaid üks lause: „Esimene õppeaasta taasiseseisvunud Eestis tõi kaasa muudatusi koolielus, õppesisus ja korralduses.” Tegelikult oli päris palju asju muutunud juba 1988. aastast. Selgelt on meeles, et siis oli lõpuaktusel sinimustvalge esimest korda väljas. Algasid aktiivsed ajad: muinsuskaitse, rahvarinne, aktiivsed õpilased, kes aitasid 1990. aasta 24. veebruaril läbi viia Eesti Komitee valimisi. Sõjaline algõpe lõppes juba enne 1991. a.
Kuna pöördelised sündmused toimusid enne kooliaasta algust, siis väga suuri muudatusi kohe teha ei jõudnud ja osaliselt olid need ära tehtud juba eelmistel õppeaastatel. Augustiputši ajal olime Eesti koolijuhtide ühendusega Läänemaal. Kui hakkasime laiali sõitma, jõudis meieni kumu, et vabariik on välja kuulutatud.
Meie koolil olid aktiivsed suhted Rootsiga, septembris oligi esimene külaskäik sinna. Pidin hankima laevapiletid, varahommikul Estline’i kassasse elavasse järjekorda minema, sõitsime juba öösel Tallinna.
1991. aasta algul oli meie koolis Kanadast väliseesti külalisõpetaja, kes pärast kirjutas: „Elu oli sel talvel keeruline, oli külm ja Venemaa oli piiranud kütuse sisseveo. Siseruumid olid jahedad, õpilased ja mina riietusime välisriietesse. Kauplustes oli toiduainete puudus. Klassides tunti puudust igasugustest vahenditest: õpikud, kriidid, tahvlipuhastajad. Kasutasin selleks tükikest meesterahva särgiriiet. Töö noortega oli aga äärmiselt huvitav.”
Tagasi Kanadas, hakkas ta meile abi organiseerima ja sügisel jõudsid kooli piiritusega koopiamasinad, neid toodi ka Rootsist.
1992. aasta algus on mul märksa eredamalt meeles: hüperinflatsiooniga olid palgad suveks kümme korda tõusnud ja bensiini sai ostetud Leningradi liinibusside juhtidelt. Mis põles, läks paaki.
Koolielus muutus sel õppeaastal kindlasti rohkem kui eelmiste aastatega, aga mõnes mõttes oli see üleminekuaasta. Noore Eesti Vabariigi tingimustes tehti nii palju kui võimalik ja rohkemgi. Aga kõik, nii õppematerjalide uuendamine kui ka muu, võttis aega. 1995. aastaks saabus tunne: nüüd on jalad põhjas.
Vastuoluline Ida-Virumaa
Vallo Reimaa tagareas vasakult esimene). Foto: erakogu
Vallo Reimaa,
Tartu Tamme kooli direktor
(1991. a Ida-Viru maavalitsuse liige Jõhvi linna taastamise alal):
Kuna olin olnud viis aastat Kohtla koolis õppealajuhataja, siis vahetud muljed pärinevad sealt. Vähemalt Kohtla koolis toimusid põhilised murrangulised muutused aastatel 1988–1989. Nii mõndagi isegi 1987, näiteks esmakordne jõulude tähistamine.
1991. aasta otsus oli ju kauaoodatu vormistamine, mis saigi võimalikuks tänu hoiakute juba varem toimunud muutusele. Näiteks 1990. aastal toimunud Alutaguse päevad (millest aasta hiljem kasvasid välja Virumaa päevad) olid rahvuslikult palju aatelisemad, vaimustatumad ja sinisilmsemad kui hilisemad 1990. aastate samalaadsed üritused. Kõike seda toetas toonane Ida-Viru maavalitsus (tookordse nimega Kohtla-Järve rajoon). Kohtla-Järve linnavalitsus oli samal ajal tagurlik ja asus 1991. aastal koheselt putšistide poolele.
Koolides toimunud muutustest rääkides tuleb eristada nn eesti ja vene omavalitsusi. Isegi linnaosad jagunesid sama printsiibi alusel. Kohtla-Järve Kohtla-Nõmme linnaosas olid muutused toimunud juba ammu, Jõhvi eesti keskkoolis 1989/90. õppeaasta paiku, samuti hilisemas Järve gümnaasiumis, keda linnavalitsus selle tõttu räigelt taga kiusas.
Enamikus Kohtla-Järve koolides valitses aga linnavalitsuse toel veel pikka aega suurem või väiksem venemeelsus. Mitmed neist olid otseselt interrinde võitluskantsid. Neis ei muutunud 1991. aastal midagi. Isegi Jõhvi vene keskkooli interrinde taustaga mässasime veel aastaid, hoolimata sellest, et taastatud linnavalitsus ise oli eestimeelne. Mõnes Kohtla-Järve koolis ja enamikus Sillamäe koolides ei olnud sisemised hoiakud muutunud isegi 2007. aastaks, mil nad osalesid aktiivselt aprillisündmustes. Näiteks Sillamäe koolid tähistasid 2007. aastal demonstratiivselt 9. maid, kus õpilased (täielikus pioneerikoonduse vaimus) andsid Punaarmee mälestussamba juures lilli veteranidele, räägiti Eesti „vabastamisest” ja selle nimel valatud verest, lehvisid punalipud jne.
Kaksikmoraal, mida meie, eestlased, Nõukogude ajal nii hästi valdasime, oli selleks ajaks ka Ida-Virumaa venekeelsele kogukonnale suurepäraselt selgeks saanud.
See oli põnev ja vastuoluline aeg ning maakond.
Lenini teosed prügikasti
Riina Voltri,
Tartu Hansa kooli ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja (1991. a Põltsamaa keskkooli õpetaja):
Olin vist aineõpetuses üsna omapäi. Ei tule küll ette, et juhtkond või ainesektsioon mingeid juhiseid oleksid andnud. Muutused ajalooõpetuses algasid juba varem ning nõukaaegsed õpikud olid kõrvale jäänud (just 20. sajandi osas). Mitu aastat õpetasin õpikuteta.
Lihtsalt üks meenutuskild sellest ajast: samal päeval, kui vene tankid Tallinna poole sõitsid, jalutasin oma lastega koolimaja juures ja raamatukogus tehti suurpuhastust. Äraviskamisele läksid parajasti Lenini teosed. Raamatukogutädi arvas, et tulgu mis tuleb, aga tema nad ära viskab. Oli nagu tema poolt julgustükk ja meeleavaldus sellel segasel päeval.
Põnev ja hariv aeg
Kersti Aan,
Tartu Tamme kooli muusikaõpetaja
(1991. a Tartu 5. keskkooli klassivälise töö organisaator):
Nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks läksid piirid valla. Sai alguse meie kooli ja Saksamaa Warburgi gümnaasiumi pikaajaline sõprus. Sõbrunesime Lüneburgi reaalkooliga ja käisime üksteisel pikka aega külas. Paljudel õpetajatel on kontaktid siiani. Bornholmi saarelt sain mõtte asutada oma kooli juurde Tammelinna noorte huvikeskus, mis töötas väga edukalt üle kümne aasta. Paljud meie õpetajad olid ka õpetajate liidu taasasutamise juures. Põnevad ja harivad aastad!
Kaks kooliaastat vabas Eestis –
humanitaarainetes täielik vabadus
Heiki Raudla,
Õpetajate Lehe peatoimetaja
(1991. a Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi õpilane):
Kui riigivõim vahetus, oli mul keskkoolis käia veel kaks klassi. Nii et peale punase kaelaräti on mul ka vaba Eesti kooli kogemus. Siis ei olnud üldse mingit kaelarätti – läikivaks kulunud koolivormide asemele tuli täiesti vaba vorm.
Muutused ei toimunud üleöö. Üleöö oleks vast toimunud muutused teises suunas – kui vanameelsed võitnuks. Tegelikult muutus koolielu juba Balti keti ja laulva revolutsiooni ajal.
Ma ei kahetse, et mul oli võimalus käia koolis sellisel üleminekuajal, see oli ilmselt üks ideoloogiliselt vabamaid aegu Eesti ajaloos – täielik vabadus, vaakum. Tsensuur oli kadunud, sunnitud isamaalisus ei olnud jõudnud veel tekkida ja poliitkorrektsust ei osanud aimatagi. Üks pluss üks oli endiselt kaks ja jooksurajal võitis see, kes esimesena finišijoone ületas, aga humanitaarainetes sõltus palju õpetaja silmaringist, tahtmisest ja meelestatusest. Küllap oli see õpetajatele keeruline aeg, sest internetti veel ei olnud ja riiulid olid täis Glavliti kontrollitud kirjandust.
Mäletan keskkooli ajalooõpetajat, kes oli meeldiv ja intelligentne arenenud kriitikameelega vanahärra, ta andis meile ühiskonnaõpetuse tunnis ülevaate filosoofia ajaloost. Kirjandusõpetaja rääkis palju modernismist. Ilmselt tulenes sellest vabaduse ajast ka minu suur huvi sotsiaal- ja humanitaarteaduste vastu.
Teisalt oli väga naljakas näha, kuidas „kommudest” said eestimeelsed – üks pioneerijuht kinnitas endale üleöö sinimustvalge pääsukesemärgi rinda ja pühendas terve tunni Eesti Vabariigi kiitmisele. Varem oli ta rõhutanud, et Eesti Vabariik ei ole demograafilisest ja majanduslikust aspektist vaadatuna üldse võimalik. Ilmselt kiidaks ta praegu samas vaimus EL-i integratsioonipoliitikat.
Perestroika ja glasnosti ajal räägiti massiivsest ja otstarbetust nõukogude bürokraatiast. Mäletan, kui meie klassijuhataja mainis repliigi korras, et Prantsusmaal pidi veel hullem bürokraatia olema. Kes seda juttu siis tõsiselt võttis.
Tallinnas vandaalid, Pärnus tasuta lõuna
Iseseisva Eesti Vabariigi esimese kooliaasta alguse Õpetajate Lehtedest leiab suisa kriminaalseid lugusid, aga mõnigi teema, nagu õpetajate puudus ja palk, on tänagi aktuaalne.
7. septembri Õpetajate Lehe esikaanel on Soome haridusministeeriumi tervitustelegramm kahe riigi diplomaatiliste suhete sõlmimise puhul. Loodetakse, et koostööd edendatakse ka hariduse ja kultuuri vallas.
„Kuigi äri tundub olevat praegu eestlase põhitegevus, hakkab hariduse populaarsus tõusma. Rohkem tahetakse õppida, kahjuks vähem õpetada,” tõdetakse juhtkirjas. „Õpetajaid napib – nii mõnedki koolid on sunnitud klassi ette panema alles äsja keskkooli lõpetanud noori. Ehk mõjub tasapisi õpetajate uus palgakorraldus, kuid muude elualade töötasud kihutavad pedagoogide omast nagunii mööda.”
TPedI jätkab konkursiga välja jäänud vabakuulajate „pidamist” – sel aastal juba tuhande rubla eest semestris. Sellist õppemaksu ei tihka küsida isegi meie ainuke eraülikool Eesti humanitaarinstituut.
Tartu ülikoolis avati usuteaduskond.
Tallinna 42. keskkooli koolialgust tumestas aga suve jooksul juba neljas vandaalide rüüsteretk, mille käigus purustasid noormehed, kel igav ja „netševo delatj” kangidega uksi-aknaid, hävitasid hambaravikabineti, märatsesid direktori kabinetis jm. Kahjusumma 23 000 rbl. Juhtkond viitab poliitilistele tagamaadele ja sihilikule kuritegevusele.
Ei puudu ka töökuulutused. Prangli saarele otsitakse õpetajaid, kellele pakutakse kahetoalist korterit, ja direktorit, keda ootab oma maja ja soliidse palga kõrval võimalus edukalt individuaalmajapidamist arendada. TTK Kullerkupp pakub tasuvat tööd koolieelses eas lastega, samuti võõrkeelte õpetajaile. Westholmi keskkool vajab algklassi-, tööõpetuse, vene ja inglise keele ning ajalooõpetajat, Mikitamäe põhikool direktorit, kellele pakub korterit mugavustega majas.
14. septembri lehe esikaanel kirjutab Tallinna 7. keskkooli direktor Rein Rebane: „Kui enda ümber vaadata, pole olulist muutust märgata. Ehk ainult seda, et õpetajad käivad koolis ringi rõõmsamate nägudega ja naeratavad sagedamini. Kätte on jõudnud pingsa töötegemise päevad. Laulva revolutsiooni aeg on läbi.”
Koolivõrgus on muutusi: Kolga kool kasvas keskkooliks, algkoolid avati taas Lehmjal ja Neemel, uue koolitare sai Ardu.
Pärnu toiduainete hinnatõusu kompensatsioonikomisjon võttis vastu tavatu otsuse – kuurortlinna lapsed said alates 1. oktoobrist 1991 tasuta lõunasöögi. Esialgu aasta lõpuni.
Sausti keskkooli direktor Hillar Põldoja on pannud oma artiklile piduliku pealkirja „Esimene koolipäev iseseisvas Eesti Vabariigis”. Lugu on siiski kantud murest maalasteaedade ja -koolide saatuse pärast. Majandite riigile üle antud lasteaiad on jäänud linnades riigi rajatud lasteaedadega võrreldes vaeslapse ossa, seda nii töötasu kui ka majandamissummade poolest. Osa haridusjuhte on aga teinud avaldusi, et alustataks taas väikeste maakoolide likvideerimise lainet.
Eesti koolijuhtide veteranide ühendus edastab ettepanekud pensioni- ja olmesoodustusteks, mille seas on näiteks ravituusik sanatooriumi, tasuta kommunaalteenused ja ühistransport, kõrgendatud vanaduspension.
Ära on trükitud haridusministeeriumi koolide ürituste plaan 1992. aastaks.
Pakutakse ka koolitusi: Tartu ülikooli didaktika laboratoorium korraldab kahepäevase konverentsi, ühendamaks teoreetikute ja praktikute pingutused uute õpikute loomisel. EHA organiseerib seminari „Kooliuuendus ja hariduskorraldus Eestis”.
21. septembri leht toob fookusse palgateema. Tartu 7. keskkooli õpetaja Anneli Lukason kritiseerib uut palgajuhendit ja õpetaja jätmist koolijuhi meelevalda. Tõstetakse koormusnorme ja kaotatakse lisatasusid. Vaheaegadel tohib nüüd õpetajaid rakendada mis tahes tööle. Õpetajate palga alammäär on 450 rbl, elatusmiinimum aga 550 rbl, tõdeb autor ja teeb mitmeid ettepanekuid. Teema jätkub järgmistes lehtedes.
Sirje Pärismaa
Lisa kommentaar