Samblikud ja samblad on looduses üsna märkamatud. See tähendab, et tihtipeale märkame paljut nende ümber, kuid mitte neid ennast. Ja kui keegi juhtub küsima, mis on samblike ja sammalde vahe, jääme enamasti vastusega hätta.

Samblikud ja samblad on Maal elanud juba vähemalt 450 miljonit aastat ning ometigi ei tea enamik meist, kes nad tegelikult on. Lisaks omanäolisele välimusele on nad haruldaselt vastupidavad, suutes taluda ekstreemseid temperatuure, tugevat päikesekiirgust ning täielikku kuivamist. Kas teadsite, et samblikud jäävad ellu ka avakosmoses? Ning et samblad ei vaja kasvamiseks mulda?

Kuidas aga viia kogu see põnev, kuid esmapilgul samblike ja sammalde tagasihoidlikkuse taha varjatud teadmine lasteaia- ja koolilasteni? Nende vanemateni? Ja vanavanemateni? Mis muudab samblad ja samblikud laste jaoks huvitavaks? On teised ju nii „vaiksed” ja peaaegu märkamatud.

Praktilistes muuseumitundides paneme aga samblad ja samblikud mikroskoobi alla ning laste silme ees avaneb hoopistükkis teistsugune, üldsegi mitte tagasihoidlik maailm. Mustrid, tekstuur – mõni sammal näeb mikroskoobi all välja nagu Haapsalu sall! Kätt saab proovida ka ise preparaate tehes ning värvusreaktsioone määrates. Väiksemate loodusesõpradega uurime, milliseid samblaid leidub Sammalhabeme habeme sees ning millest tehakse kurikuulsat põdrasamblateed.

Muuseumide haridusfunktsioon ei piirdu kaugeltki mitte lasteaia- ja kooligruppidele tellitavate muuseumitundidega. Eelnevalt mainitut saab uurida ka „lihtsalt” perega, kas siis ema-isa, vanaema-vanaisa või vanema õe või vennaga muuseumit külastades – lisaks uutele teadmistele mitmeid interaktiivsusi sisaldav näitusesaal võimaldab seda kõike.

Lisaks käib Eesti loodusmuuseumis igal nädalal koos seitse loodusklubi, kord kuus kohtub seenioride loodusklubi. Ning nii tillukesed, väikesed kui ka noored teadlased jõuavad oma uurimisretkedega samblike ja sammalde salapärasesse maailma. Kusjuures nad kõik teavad, et samblik on seen ja sammal taim.