Tartu erakooli klassiõpetaja Karen Kärtmann koges, et mõtles esimestel tööaastatel liiga pingsalt sellele, kuidas kõike õigesti teha. Vabadus ja loomerõõm saabus järgmise klassiga uuele ringile minnes.
Kui Karen Kärtmann lõpetas Võru Kreutzwaldi gümnaasiumi, mõlkus tal meeles kaks eriala: psühholoog ja klassiõpetaja. Psühholoogikarjäärist jäi teda sisseastumisel lahutama üks punkt. Ja hea oligi, sest viis aastat klassiõpetaja õpinguid andsid kinnitust, et just see valik oli õige.
Lõpetamise järel 2009. aastal kandideeris Kärtmann Tartu erakooli (TERA) ja osutus väljavalituks.
„Algul olin ikka väga hirmul,” meenutab ta. Töökogemust oli tal vaid poole aasta jagu tavakoolist, kus praktika ajal asenduskoha vastu võttis. Ta tunnetas, et erakooli on vanemad teadlikult valinud ja neil on kindlad ootused, mistõttu on ka õpetaja vastutus suurem. Lapsi on klassis vähem ja õpetaja peab igaüheni jõudma. Ka vanemad eeldavad tihedat koostööd.
„Vanemad soovivad, et lapsega tegeldaks võimalikult palju individuaalselt, nii andekamatega kui ka nendega, kes vajavad keskmisest rohkem toetust,” räägib Kärtmann. „Püüdsin nende ootustele igati vastata.”
Praegu ei kujutaks ta oma tööd teistsugusena ettegi. Ta naudib, et klassis on vaid 18 last ja õpetaja jõuab kõigile tähelepanu pöörata. Kuna nüüd on Kärtmannil endalgi lapsed, on vanematega suhtlemiseks rohkem ka julgust.
Otsis seoseid
Kärtmanni sõnul oli ülikoolist tulles mingi pagas tööks olemas. Näiteks oli hästi selge, kuidas tundi üles ehitada, ka teadis ta, et kindlasti peab 45 minutit olema vahelduv, liikumispausidega. Aga nüüd tunneb ta, et tegi algul kõike liiga kunstlikult ja mõtleski vaid sellele, kuidas üksikud elemendid tunnis paika panna.
Kui esimese klassiga sai neli aastat läbi ja Kärtmann läks teisele ringile uute lastega, oli kogemust juba rohkem. Ta teadis, mis ees ootab, ja hakkas kõike vabamalt ja loomingulisemalt võtma.
Üks asi, mis algul raskusi valmistas, oli ainete lõimimine. „Aega ja teemasid jagada oli raske,” nendib Kärtmann. „Kui mina ülikoolis õppisin, siis lõimimist eriti ei õpetatud. Nüüd põhinebki üldõpetus lõimimisel. Nii otsisingi ainete seoseid, mille peale päev või nädal üles ehitada.”
Noor õpetaja sai nõu vanematelt kolleegidelt, aga suurem osa tuli ikka endal töö käigus avastada. Omavaheline koostöö ja ainete lõimimine, mille poole püüdlemiseks tehakse paljudes koolides kõvasti tööd, on praegu Tartu erakoolis igapäevane. Õpetajad ei oskakski enam teistmoodi õpetada.
Et Kärtmanni ülikooliajal polnud praktika osakaal nii suur kui praegu, tundis ta esimestel töökuudel, et tal puudub ettekujutus õpetajatööst kui tervikust.
„Praktikal annad oma tunnid ära, see on vaid üks külg tööst, aga pead ju olema veel ürituste korraldamise juures, klassijuhataja ja paljus muus kaasa lööma,” sõnab Kärtmann.
Tahvliga või ilma
Tartu erakool on olnud Eestis esimeste koolide seas, kus tundides on IT-vahenditel suur roll.
„Hakkasime koos jalgratast leiutama, kui tahvelarvutid saabusid,” meenutab Kärtmann. Terve kooli peale oli neid algul vaid 18 ja kasutati arvuteid graafiku järgi.
„Mõtlesimegi, et kui tahvlid kätte saame, siis kasutame terve tunni, aga peagi sai selgeks, et kogu tund pole nendega midagi teha,” muigab Kärtmann. „Õpetajaile oli abiks haridustehnoloog. Aga ka endal peab huvi olema. Asja tuleb rahulikult võtta. Praegu kasutame tundides vaheldumisi tahvelarvuteid ja teisi vahendeid. Vahel avaldavad lapsed ise soovi tööraamatust ülesandeid teha.”
Lapsed võtavad digivahendeid loomulikena ja õpetaja küsib vahel nõu, kuidas mõni rakendus käib. Lapsed juhendavad ka üksteist. Selline koostöö on väärt oskus kogu eluks.
Tartu erakoolis ei kõla tunni lõpetuseks kell, vaid iga õpetaja lõpetab siis, kui on teemaga lõpule jõudnud. Tehakse ka paaristunde ja pärast seda saavad lapsed vahetunnis pikemalt õues olla.
Kogukonnakoolile omaselt on tähtis tihe side nii õpilaste vahel kui ka vanematega. Esimene klass saab omavahel tuttavaks piknikul. Esimene koolinädal ongi rohkem mäng, et lapsed tasapisi avaneksid. Kõik lapsed käivad üksteise sünnipäevadel, kuhu kutsutakse ka õpetaja. Ühiselt minnakse teatrisse-kinno ja väljasõitudele.
„Seltsielu on päris tihe, võtan ka oma lapsed kaasa,” sõnab Kärtmann ja märgib, et tänu isiklikele lastele saab ta nüüd paremini aru vanematest, kes oma lapse pärast muretsedes on valmis minema läbi tule ja vee.
„Nüüd tean ka seda, kui suur erinevus on tüdrukutel ja poistel,” ütleb kuueaastase tütre ja aastase poja ema. „Poisid on hoopis teisest puust kui tüdrukud. Ja neil juhtubki ka koolis rohkem igasugu asju. Ei tasu palju pahandada, peab rahulikult võtma.”
Igaüks omamoodi
Lapsed, nii kodus kui ka koolis, on õpetanud noorele õpetajale kannatlikkust ja mõistmist, et ühele on vaja rohkem aega ja teistmoodi lähenemist kui teisele. Samuti arusaama, et kõik on võimalik.
Näiteks olid Kärtmanni kaksikutest õpilased üle kuu aja perega Ameerikas. Et neil olid tahvelarvutid kaasas, sai kõik õpitud ja vastatud, kodumaale naastes ei pidanud higistama.
„Õpetaja elu oli siis siiski raskem, kui nad ära olid, sest valmistasin neile eraldi materjale ette,” ütleb Kärtmann. „Aga kui vaja, siis leiame igaühe jaoks aja ja teeme asja selgeks. Individuaalseid õppekavasid on meie koolis päris palju.”
Kärtmann tunneb huvi oma esimeste õpilaste käekäigu vastu ja uurib õpetajailt, kuidas neil läheb. Lapsed käivad ka ise õpetajat vaatamas.
„Nad on mulle südamesse pugenud,” ütleb Kärtmann. „Lapsed kutsuvad esimeses klassis tihti õpetajat emmeks. Olen öelnud, et koolis olengi teile nagu emme. Puhun haigele näpule peale, teen pai ja naeran koos nendega. Olen osavõtlik. Ma ei seisa klassi ees ega kamanda. Istun koos nendega põrandal ja vahel ka laua peal. Olen üks nende seast.”
Kärtmann rõhutab lastele, et õpetaja on see, kes aitab ja juhendab ega aja kellelegi tarkust puuga pähe. Õpetaja õpib koos lastega ja kaasab neid üksteist õpetama.
„Meil oli vahva koolitus: mõttemustrite muutmine. Enese sisse vaatamine, mis muudab sind seestpoolt, nii et see paistab ka väljapoole,” räägib Kärtmann.
Kunagi psühholoogiametist unistanud õpetajal on selliste koolituste vastu huvi, paraku peab neid tikutulega otsima. Õpetajaamet hoiabki pidevas muutumises. Ühes on Karen Kärtmann aga kindel: viie aasta pärast on ta ikka klassiõpetaja samas koolis.
Karen Kärtmanni CV
Sündinud 16. novembril 1985 Võrus
Haridus
- 2004 Võru Kreutzwaldi gümnaasium
- 2004–2009 Tartu ülikooli haridusteaduskond, klassiõpetaja MA
Töö
- 2009– … Tartu erakool
IKKA JUHTUB
Meie kool avas mõni aasta tagasi väikese filiaali Peedul. Sügisel plaanisingi väljasõidu sinna matkaradadele. Mul olid sellel ajal esimese klassi lapsed. Vanemad tõid lapsed hommikul rongijaama ning sõit võis alata. Uurisime üheskoos rongiplaani, et teada saada, millisele perroonile minna. Infoleti tädi veel selgitas, et rong tuleb Tallinna poolt. Asi selge, läksime läbi tunneli teisele perroonile. Juba kaugelt nägime, kuidas rong läheneb. Kõik lapsed olid elevil, sest nii mõnelegi oli see esimene rongisõit Elroni uue oranži „porgandiga”.
Rong peatus ning astusime peale. Kõik leidsid istumiseks koha. Vaatasin rongis uudistavalt ringi, kuni pilk peatus järgmistel peatustel. Mul pidi süda seisma jääma, kui avastasin, et sõiduplaani järgi oli viimane peatus Koidula ning Peedut ende seas ei olnud. Sada mõtet käis peast läbi. Kas mul on ikka kõikide lapsevanemate telefoninumbrid kaasas? Kas saan kuskil vahepeal rongilt maha? Kes meile järele tuleb? Vajutasin ruttu nupule, et uksed avaneksid, ja palusin lastel kibekiirelt rongi pealt maha astuda. Paari minuti pärast saabus teisele poole perrooni õige rong. Astusime peale, ostsime kontrolöri käest piletid ning mõnekümne minuti pärast väljusime Peedu peatuses. Naersime koos lastega ja arutasime, mis oleks võinud saada. Lõpp hea, kõik hea. Aga süda väriseb siiamaani, kui sellele mõtlen.
Karen Kärtmann
KOMMENTAAR
Marjeta Venno, Tartu erakooli õppedirektor:
Õpetaja Karen on kolleegide, õpilaste ja lapsevanemate sõnul väärt iga tähte oma nimes … ning rohkemgi veel
K – konkreetne ja kooshoidmist väärtustav, kuna talle on väga oluline oma laste ühtseks klassikollektiiviks liitmine. Selle nimel on ta valmis palju pingutama;
A – abivalmis, sest ta on alati olemas, kui on tarvis abivajajaid toetada, ühiselt midagi ette võtta või oma kogemusi teiste teralastega jagada;
R – rõõmsameelne ja reibas, lööb alati käed külge, kui millegi tegemiseks läheb, ega ürita kõrvale hiilida;
E – entusiastlik ja eeskujulik, tema läbi viidud õppetegevused on mitmekesised, loovad ja seostatud;
N – nutikas ja NUTIkas, kuna Karen on TERAs olnud üks tahvelarvutite innustunumaid kasutajaid ning õppematerjalide loojaid.
Lisa kommentaar