Aasta põhikooli õpetaja nominendi, Saaremaa ühisgümnaasiumi bioloogiaõpetaja Inge Vahteri õpilased on aastakümneid edukalt uurimistööde võistlustel kaasa löönud. Vähese loodushuviga laste jaoks kasutab Vahter kavalust: võtab loodusest klassiruumi kaasa kõike, mida tohib ja saab.
„Seega seljakott selga ja metsa, niimoodi võivad neist hiljem saada suured loodusesõbrad,” ütleb Vahter. „Äpiajastul võib looduse õpetamine tunduda raske, kuid seda saab teha ja peab tegema. Kui õpilane ei lähe loodusesse, peab looduse tooma õpilaseni.”
1978. aastal Tartu ülikooli lõpetanud Inge Vahter on Saaremaa ühisgümnaasiumis töötanud 35 aastat. Tema õpilaste seas on väga palju nii Saaremaal kui ka kaugemal elavaid-töötavaid tuntud loodusteadlasi. Vahteri koolkonnas on ülikoolide, keskkonnaameti ja muude asutuste juures töötavaid spetsialiste, loodusainete õpetajaid, arste jt.
„Suurt rõõmu teeb, et paljud ei ole unustanud oma kodukooli ja õpetajaid ning käivad aeg-ajalt oma tegemistest ülevaadet andmas,” rõõmustab Vahter. „Eriti meeldiv on saada oma kunagistelt tublidelt loodushuvilistelt lastelt nende doktoritöid ja väljavõtteid teadusajakirjadest. See teeb südame soojaks.”
Üks õpilane ütles kunagi õpetajale, et kuigi temast ei saa loodusteadlast, tahaks ta metsas käies oma lapsele öelda, mis lill õitseb ja milline lind laulab.
„Hindan väga sellist mõtlemisviisi, see näitab mõistlikku suhtumist looduse õppimisse,” kiidab Vahter.
„Looduses tuleks käia nii palju kui vähegi võimalik. Oleme suutnud korraldada koostöös mitmete õpetajatega looduslaagreid, välipraktikume. Mul on väga hea meel, et olen oma klassiga igal aastal osalenud „Teeme ära” talgutel Sõrve linnujaamas. Korrastustööde käigus on õpilased mõistnud, kui oluline on loodust hoida, loodusobjekte korrastada. Lisaks koristustöödele õpime alati taimi, linnulaulu. Käib töö ja õpe koos! Ka nutitelefon aitab tänapäeval loodust tundma õppida.”
Uurimistöödeks on üsna raske teemasid leida. Hea teema peaks olema konkreetne, aktuaalne, huvitav nii õpilasele kui ka õpetajale. Aga kõige tähtsam – õpilasele jõukohane. Õpetaja ei peagi alati innustama: nooremad saavad innustust vanemate õpilaste käest. Kui nooremad näevad, kui põnevaid uurimistöid on tehtud, kui innustunult neist räägitakse, tekib neil huvi ka ise midagi uurima hakata.
„Arvan, et ma ei juhendakski uurimistöid, kui ise ahhaa-elamust ei kogeks,” lausub Vahter. „Saaremaa loodus pakub palju avastamisrõõmu. Ja kui palju me tegelikult ei tea! Ainult selline süvitsi uurimine annab endale väga palju uusi teadmisi juurde, mida siis omakorda on võimalik õppetundides kasutada.”
Lisa kommentaar