ELU (erialasid lõimiv uuendus) on TLÜ uus üleülikooliline õppeaine, mille eesmärk on anda üliõpilastele tähendusrikas erialadevaheline koostöökogemus. Kõigile I ja II astme üliõpilastele kohustusliku projektõppe kursuse raames tegutsevad eri erialade tudengid ühiselt eluliste projektide kallal.

ELU projekti rühma moodustab 6–8 vähemalt kolme eriala üliõpilast, kes saavad kokku huvipakkuva idee alusel. Kuna iga ELU projekti rühma kuuluvad üliõpilased eri valdkondadest ja õppeastmetelt, on õige projekti idee ja meeskonna leidmine kõige keerulisem ja aeganõudvam ülesanne. Erinevalt tavapärasest ainekursusest tuleb üliõpilastel ELU ettevalmistamisega alustada semestril enne projekti teostamist. Sobivaid ideid pakuvad välja õppejõud, kes on tudengeid toetava juhendaja rollis, üliõpilased ise või partnerid väljastpoolt ülikooli. Meie eesmärk on luua õppeaine, milles nii üliõpilased kui ka õppejõud saavad tegelda just nende ideede või teemadega, mis neid huvitavad, ja ise valida sobilikud meetodid oma ideede teostamiseks.

Miks on ELU vajalik?

ELU toetab õpingute läbimiseks vajalike laiemate teadmiste/oskuste omandamist ning annab erialateadmisi täiendava interdistsiplinaarse kogemuse. On loomulik, et praegustel tudengitel tuleb tulevases tööelus tegelda ideede ja probleemidega, mis ületavad ülikoolis omandatud eriala piire. Seega tuleb kasuks, kui tunnustame – ja parem, kui ka mõistame – teistes valdkondades toimuvat. ELU projektides saavad tudengid koostöös teiste valdkondade inimestega luua ja katsetada ambitsioonikaid lahendusi, arendada olulisi oskusi, mis annavad tööturul konkurentsieelise, ja midagi reaalselt korda saata. Võib ka juhtuda, et leitakse ELU kaaslased kogu eluks.

Üliõpilased on ELU väga hästi vastu võtnud, kuna see loob õppijakesksed tingimused: õppetöö toimub väikestes rühmades, tudengid saavad õppimises aktiivselt kaasa lüüa ja protsessi kujundada ning projektis saab omandatud teadmisi loovalt kasutada. Taoliste ettevõtmistega juba tegelevad aktiivsed tudengid saavad nüüd oma kogemused ainepunktideks teisendada. Neile, kes ise hackathon’ile ei läheks, annab ELU tõuke meeskonnatööd vähemalt proovida.

ELU mudelid

Õppejõu roll ELU-s sõltub sellest, kust teostamisele tulev idee pärineb ja missugune on tudengite rühma valmisolek protsessi juhtida. ELU läbiviimise kirjeldamiseks oleme välja töötanud kaks mudelit: ELU 1.0 ehk projekti juhivad õppejõud ning ELU 2.0, mille puhul projektijuht on üliõpilane. ELU 1.0 puhul on projekti algatajaks üks või mitu õppejõudu, kes pakuvad välja idee, on abiks sobiva rühma moodustamisel ja suunavad üliõpilasi soovitud eesmärgi saavutamisel. Lisaks juhendajale või kaasjuhendajatele saavad ELU rühmad küsida sisendit vajaliku valdkonna spetsialistidelt.

ELU 2.0 mudelis on kogu vastutus projekti planeerimisel, teostamisel ja kaitsmisel üliõpilastel. Projekti hakkab juhtima üliõpilane, kes suure tõenäosusega on ise idee autor. Kui ELU 1.0 puhul on juhendaja rühma liige, siis tudengikeskses mudelis ei kuulu õppejõud ELU meeskonda. Samas on igal ELU 2.0 rühmal mentor-õppejõud, kes annab tagasisidet ja soovitusi. Üliõpilaste vastutusel põhinev mudel annab erakordse võimaluse enda ideed edasi arendada ja toetav meeskond leida.

Milliseid projekte ELU-s tehakse?

Üks võimalus ELU projektide kategoriseerimiseks on kolme suunda jagamine: 1) uurimuslik suund ehk projektid, mille tulemiks on interdistsiplinaarsele probleemile keskenduv akadeemiline uurimistöö; 2) kliendikeskne suund, mille alla kuuluvad „tellimustöö” projektid (st sisend ja lahendatav probleem tulevad väljastpoolt ülikooli ning projekti tulemust on tellijal võimalik kas täielikult või osaliselt kasutada); 3) kodanikualgatuslik suund, mille alla kuuluvad projektid on seadnud eesmärgiks konkreetse probleemi teadvustamise, sellele lahenduste otsimise ja nende proovimise kaasates ja informeerides huvigruppe või laiemat avalikkust.

Kuidas on läinud ELU proov?

ELU pilootperiood tähendab, et alustasime esimeste projektidega. Pilootprojektide puhul on tegemist ennekõike juhendajate pakutud ideedega. Küll aga on suurem osa ideesid pigem katusteemad, millega liitunud üliõpilased otsustasid projekti eesmärgi ja soovitud tulemi ise.

Piloodi avapauk oli 16. septembril toimunud ideelaat, kus juhendajad tutvustasid stendide ja vaba diskussiooni vormis ELU pilootprojektide ideesid. Planeeritud kümne projekti asemel oli laadal 26 ideed, sh kaks tudengite pakutud. Projektidesse registreerimine kestis kümme päeva ja selle lühikese aja jooksul leidsid sobiva meeskonna 134 üliõpilast, kellest moodustus 23 projekti rühma. Praeguseks on toimunud esimesed kohtumised ja rühmade põhiline ülesanne on koostada projekti kavand, milles on kindaks määratud eesmärk, tegevus, tööjaotus, ajakava ja oodatav tulem.

Taoline õppimisvorm on enamikus uus nii juhendajatele kui üliõpilastele. On rõõmustav, et esimesed emotsioonid on olnud positiivsed mõlemale poolele. Juhendajad hindavad loomingulist lähenemist, üliõpilaste entusiasmi ja nende huvitavaid mõtteid. Sama oluline on ainekursuse väljatöötamisega tekkinud eri valdkondade akadeemikuid liitev võrgustik, mille tulemusena on leitud uusi koostöövõimalusi ka väljaspool õppetööd. Tudengid saavad aru, et ELU-s on neil suurem vabadus, aga see tähendab ka suuremat vastutust.

NÄITEID PILOOTPROJEKTIDEST

Pilootperioodil läks käiku tudengi pakutud idee, mille sisu on Eestisse elama asunud välismaalastele suunatud digitaalse infojuhi loomine. Idee tuli autori kogemusest, töötades töötukassas, kus on järjest rohkem kliente, kelle emakeel pole eesti, vene ega inglise keel. Kolmandatest riikidest pärit uussisserändajatel on raske Eesti seadustes, ametkondades, toetavate organisatsioonide rägastikus orienteeruda, kuna puudub ühtne ülevaade pakutud teenustest. ELU projektis soovivad üliõpilased panna kirja olulised partnerid ja luua praktiliste küsimustele keskenduv esialgne infokogum.

Katusteema näide: „Ühe koha lood”. Üliõpilased valivad esmalt piirkonna, millega nad tegelda soovivad, ning seejärel konkreetse uurimisküsimuse (võib keskenduda muutustele piirkonna looduses, elanikkonnas või inimeste kogemustele ja tunnetele kohaga seoses). Projekti juhendaja Tiina Elvisto leiab, et koha tundmine võimaldab seda väärtustada, teeb võimalikuks selle rikkuste hoidmise ning loob aluse mõistlike muutuste teostamiseks. Üliõpilased püüavad leida vastust küsimusele: mil viisil saab kogukond kujundada ühe koha tulevikku? Ühe koha lugusid kajastatakse kirjasõnas, jutustatud loona, väljendatakse muusikas ja jäädvustatakse videona.