Selle ere näide on Soome. PISA absoluutses tipus olev riik on pidanud vajalikuks oma väga hästi töötavat õppekava – muuta. Sest paigalseis tähendab tänapäeval hariduseski tagasiminekut. Tuglase seltsi juhataja Jaana Vasama selgitab, miks Soome põhikooli õppekava muudeti ja mida konkreetselt nüüd teisiti tehakse. HTM-i üldhariduse osakonna juhataja Irene Käosaar aga toob välja, kui palju on Eesti liikunud Soomega samas suunas ja mida on tehtud teisiti. Lisaks märgivad mitmed haridusinimesed, mis maade haridussüsteemidest nemad lisaks Soomele eeskuju võtaksid.

 

 

Soome uus õppekava – mis muutub?

Varasem võõrkeeleõpe, rühmadena õppimine, rohkem liikumist – need on olulisemad märksõnad Soome uuest õppekavast.

Sel sügisel võeti Soomes kasutusele uus õppekava, mille järgi hakkasid tänavu õppima 1.–6. klassi õpilased. Põhikooli kolm viimast klassi lähevad uuele õppekavale üle järgmise kolme aasta jooksul.

Soomes tehakse umbes kümneaastaste vaheaegadega õppekavas suuremaid uuendusi. Eelmine kord tehti neid 2004. aastal. Koolidel on muidugi erinev valmidus muudatuse rakendamiseks ja nii arvavad mõned, et tänavu ette võetud muudatuse läbiviimiseks võib minna 5–10 aastat.

Seekord on tegemist suuremate muudatusega, mille toel tahetakse mõnevõrra kaugeneda traditsioonilisest õpikäsitusest ja -keskkonnast. Eesmärk ei ole enam kitsalt akadeemilised oskused, vaid õpitervikud. Teiseks ei õpi lapsed enam igaüks omaette, vaid õpitav tehakse endale selgeks ühiselt, gruppides. Sisuliselt on kriteeriumiks tulevikukool ja see, milliseid oskusi õpilased eelolevatel aastatel vajavad.

Ent vaatame Soome uue õppekava muudatusi lähemalt.

Varasem võõrkeeleõpe

Rahvusvahelistumine ja digiteerimine on kindlasti üks põhjus, miks võõrkeeli hakatakse Soome põhikoolis õppima senisest varem. Esimese võõrkeele õpetamine võib alata kolmandas klassis nagu varemgi, kuid teisalt võib uue õppekava alusel seda alustada juba esimeses või teises klassis. Ma ei tea ühtki kooli, kes ei oleks sel sügisel seda teist võimalust kasutanud. Teise riigikeele (soome või rootsi) õpetamine algab seitsmenda klassi asemel nüüd kuuendas klassis.

Kohustusliku võõrkeele senisest noorematesse klassidesse toomise otsustavad koolid ja vallad/linnad ise kohapeal. Kuid uue õppekava järgi peavad vallad korraldama õpilastele ka teise võõrkeele (vabatahtlik) õpetamise A2-tasemel. Teist võõrkeelt A2-tasemel on juba aastaid koolidesse viidud haridusvalitsuse KIMMOKE-projektina ja tänu sellele on valdade ja koolide valmisolek hea.

Õpilaste koolivalmiduse uuringud näitavad, et nooremana on laps keeletundlikum ja seega tuleb varasem keeleõpetus talle kasuks.

Rohkem rühmaõpet

Rühmatöö ja draamaõppe, mängu kaudu õppimise ja uuriva lähenemisviisi kasutamine sageneb. Selle taustaks on tõenäoliselt Soome noorte kriitika kooliheaolu suhtes. Nüüd kasutatakse rohkem aktiivõppe meetodeid ning õpilased õpivad sageli rühmadena, sõbralike õpikogukondadena – ikka selleks, et neile meeldiks senisest rohkem koolis käia.

Uue õppekavaga tahetakse anda õpilasele täiendavat vabadust ja vastutust ning see on suur väljakutse nii valdadele kui ka üksikutele koolidele. Õpetaja ülesanne on mõelda, mida uus õpetamine tema õpilastele ja talle endale tähendab. Õpetaja peab katsetama vana õppesisu õpetamisel uusi õpetamise viise ja neid edasi arendama. Üks eesmärk on ka õppeainete lõimimine ning õpetajate koostöö suurendamine.

Kirjatehnika õpetamine on üks konkreetne asi, mida uues õppekavas ei ole. Õpetaja võib soovi korral traditsioonilist kirjatehnikat õpetada, kuid see ei ole enam kohustuslik. Selge käekirja poole püüeldakse nüüd trükitähtede kirjutamise ja arvutil tippimise abil.

Kehalise kasvatuse maht uues õppekavas kasvab. Selle taustaks on elanikkonna kehakaalu kasvuga seotud probleemid. Eesmärk on, et lapsed ja noored tunneksid rõõmu liikuvast eluviisist, mitte eri spordialade selgeks õppimine. Ka ühiskonnaõpetuse, väärtus- ja keskkonnakasvatuse positsiooni on uuendustega tugevdatud.

Digitaliseerimine paistab uues õppekavas välja eelkõige sellega, et programmeerimist hakatakse õpetama juba esimesest klassist matemaatika osana. See on hea, sest koolide digiteerimisel on senini keskendutud peamiselt riistvarale.

Sel sügisel on hakatud rääkima, et vahet pole, kas lastega minnakse loodusesse või õpitakse loodust tundma IPadi kaudu – peaasi, et loodus oleks õpilastele huvitav.

Istutakse pallide peal

Suurim muudatus on ilmselt see, et klassiruumidesse tulevad ergonoomilised lauad ja toolid. Mõneski koolis on toolide asemel istumispallid. Uue õppekava järgi õppivates klassides on koolipingid paigutatud väikeste rühmadena, mitte ridadena või üksteise taga. Ka koridorid on nüüd õpetamiseks kasutusele võetud. Õppetunnid on muutunud 90-minutilisteks ja vahetunnidki on pikenenud.

Kui varem esitlesid soomlased külalistele uhkusega oma arvuti- ja käsitööklasse, siis nüüd näidatakse tavalisi klassiruume, mis on kujundatud uue õppekavaga ette nähtud tegevustele vastavaks. Samas teeb muret, et mõned vallajuhid muule ei mõtlegi kui ainult klassiruumi uut moodi sisustamisele, unustades õppekava uue sisu. Aga seinad ja toolid lapsi ei õpeta, ei ole kunagi õpetanud.

Üks noor õpetaja vahetas sel sügisel kooli ja oli uude kohta kohale jõudes ehmunud – klassis ei olnud ühtegi tooli! Olid ainult istumispallid. Osaliselt on mindud tõesti äärmusse. Meil on ka introvertseid õpilasi, kes tahavad tavalist lauda ja tooli. Sageli on neil ka rühmatööd teha äärmiselt raske.

Kriitika

Õpetajatelt tulev kriitika tundub olevat suunatud peamiselt uuele hindamisjuhendile. Osa õpetajatest leiab, et hindamises on tehtud samm tagasi, kuna nüüd peavad nad algklassides hindama ka oskus- ja kunstiaineid.

Põhiõpetuse kulud õpilase kohta on umbes 7000 eurot aastas. Selle rahaga tahetakse anda igale Soomes elavale lapsele ja noorele kõigi teistega võrdväärsed võimalused ja õigused haridusele, kvaliteetsele ja tasuta õpetamisele, mis suurendab õpilase aktiivsust ja tõstab õppimise tähenduslikkust.

Eesmärk on hea Soome maksumaksja, kes osaleb Soome ühiskonna ehitamises ja arendamises.

Jaana Vasama, Tuglase seltsi juhataja

---

Eesti jälgib Soomet, aga peab silmas oma teed

Mis on hariduses oluline, see on meil Soomega väga sarnane.

Soome hariduslugu tõusis 2000-ndate esimese kümnendi piiril taevasse kui komeet. On loomulik, et jälgime nende arengut, õpime nende edulugudest ja vigadest ning valime oma tee – selle, mis meie oludes ja meie koolile kohane tundub.

Oli rõõm lugeda Jaana Vasama kirjapandut, tõdeda, et oleme oma heade naabritega paljuski ühel teel ning arusaam, mis on hariduses oluline, on meil väga sarnane.

Reformid

Eestis võib sageli kuulda hinnanguid, et koolil ei lasta rahulikult toimetada, aina toimuvad reformid. Nagu näha Soome kogemusest, on ajaga kaasaminek ja uuendused asjade loomulik kulg. Meie õppekava võeti vastu 2011. aastal ja alles nüüd hakkavad muudatused koolides juurduma – hariduses võtab kõik aega. Meile omane kärsitus tõukab meie rahulolematust tagant, ikka tahaks, et kõik rakenduks kohe või siis äärmisel juhul homme lõunaks. Samas oleme Eestis liikunud umbes sama sammuga – 1996, 2002, 2011. Praegu on õige aeg hakata uuendustele mõtlema, sest need saavad jõustuda umbes 2020. a, lisandub veel rakendamise aeg. See tähendab, et niipea kui õppekava on rakendunud, on ta juba vananemas. Suuremal või väiksemal määral vajavad uuendused pidevat planeerimist.

Õpitervikud

Meiegi Eestis usume, et üksteisega halvasti haakuvate akadeemiliste teadmiste asemele peavad tulema õpitervikud, ning liigume oma haridussüsteemis sinnapoole, et see järjest tavapärasemaks ja arusaadavamaks muutuks. Ei ole ju selles midagi väga uut. Eesti hariduses on õpitervikute süsteemi kasutatud küll – olgu see hea alguse metoodika või keelekümblus. Meil on ka mitmeid koole, kes on omal algatusel sellisel moel lähenenud – võimaldab ju meie õppekava vabalt lähenemistega mängida ja valida oma koolile see, mis kooliperele ja lastevanematele kõige vastuvõetavam on.

Aga see lähenemine tuleb meil „maha müüa” eelkõige lapsevanematele – siin on Soome ühiskond meist ees. Soomes on lapsevanemateks põlvkond, kes ka ise vabades haridusoludes kasvanud on. Kõige tugevamad veendumused kujunevad oma kogemuse kaudu. Kuna meie lapsevanemad on pärit teistsugusest koolist, arvavad nad sageli, et õppimine tähendab korralikult üksteise selja taga istumist ning korrutustabeli ja luuletuste pähetuupimist – mäng ja gruppides õppimine tundub neile sageli justkui vahepala, mida võib küll teha, aga mitte liiga kaua.

Õnneks oleme meiegi jõudnud sinnamaani, kus arutame aina enam teemal, mis see kool ikka on ja missugused on need teadmised, oskused ja hoiakud, mida laps koolist saama peab ja vajab. Mis on need baasteadmised, millele ehitatakse üles huvi aine vastu ja motivatsioon seda õppida; millistele valdkondadele peab pöörama rohkem tähelepanu kui enne? Mis on see, mis ühiskond meilt ootab ja lausa nõuab? Ning sealjuures tuleb mõelda ka sellele, et kool ja õppekava ei ole kummist. Kui sinna midagi juurde pannakse, on vaid kaks võimalust: 1) kasutada senisest tulemuslikumat metoodikat, mis aega kokku hoiab; 2) vananevana tunduv õppekavast välja võtta. Need on rasked valikud, mida tehes tuleb püüda näha vähemalt kümme aastat ette.

Arvan, et meie kool on uuendusteks valmis. Võtmetegur on lastevanemate ja kogukonnaga ühise keele ja meele leidmine ning vastastikuse usalduseni jõudmine.

Vastutus

Kuigi meil on elukestva õppe strateegia alustaladeks kolm V-d – vastutus, vajadused, võimalused –, ei ole vastutuse teema meil kuigi hästi läbi mõeldud ja rakendatud. Millisel määral ja kus võtab õpetaja vastutuse, millisel määral ja kus annab ta selle õpilasele? Õpilane peab võtma vastutuse, sest vastasel juhul ta ei õpi – kahjuks ei ole veel keegi leiutanud võimalust, kuidas kellelegi vastu tahtmist tarkust külge pookida; ikka ise peame olema ilu tegijad ja uue loojad. Õpetaja ülesanne on valmistada õpilane ette vastutust võtma. Vastutuse võtmine algab valikute tegemisest ja võimalusest otsustada õpetaja targal suunamisel.

Koostöö

Ka meie haridussüsteemis on koostööl aina kandvam roll. Oleme seadnud sihiks koostöö suurendamise ja seeläbi õppimis- ja õpetamiskoormuse vähendamise. Oleme kavandamas selgemaid sätteid selle kohta, miks on õpetajate koostöö vajalik õpilase arengu toetamiseks. Õpetajate koostöösuutlikkus on ka õpilasele eeskujuks.

Kirjatehnika

Kirjatehnika teema on meilgi üleval olnud. On inimesi, kes arvavad, et käsitsi kirjutamine on ajast ja arust ning tänapäeval peaks minema üle arvutikeelele. Eesti kool on siiski jäänud vanamoodsaks. Meie peame oluliseks, et ka digiajastul oleks inimene suuteline väljendama end selgelt ja loetavalt paberi ja kirjutusvahendi abil. Eesti kooli eesmärk on pigem loetava käekirja saavutamine kui kalligraafia omandamine. See ei tähenda, nagu eiraksime teadmist, et peame juba koolis lastele kiire ja veatu arvutiklaviatuuril kirjutamise selgeks tegema – õnneks on inimene võimeline ära õppima mitmeid keeli ning nendes ühtlaselt end väljendama nii paberil kui ka arvutis või nutivahendis kirjutades.

Rohkem liikumist

Õpilaste vähene liikumine on tänapäeval levinud mure, millega tegeldakse nii Soomes kui ka Eestis. Paljudes Eesti koolides on mõistetud, et kehaline kasvatus ei ole üksnes saavutussport, vaid pigem rõõm sooritusest ja kehalisest arengust. Saavutussport jääb mõistagi ala tippudele, kuid liikumisharrastus peab olema iga inimese õigus. See on peaaegu inimõigus, mille mõistmist tuleb koolis kujundada. Noored tegelevad meelsasti spordiga, aga mitte sellega, millega piirdub kehalise kasvatuse ainekava. Õpilaste soove on võimalik ja tuleb õppetöö korraldamisel arvestada. Koolide kogemus näitab, et liikumisvõimaluste pakkumiseks on vaja pigem tahet ja läbimõeldust kui investeeringuid ja ümberehitust. Lisaks oleme käivitanud liikumisprogrammi, mis pöörab tähelepanu liikumisele ka väljaspool kehalise kasvatuse tundi. Ka vahetundide ajal saavad lapsed liikuda, miks mitte õppida matemaatikatunniski arve neid oma kehaga järele tehes: painutades, täpitähtedena hüpates vms.

Kooliruum

Seegi teema on meil laual – näiteks on algatuse Huvitav Kool sügisene konverents pühendatud just ruumi võimalustele mitmekesise õpikeskkonna loomisel, seda kõige laiemas mõttes. Märksõnadena tuleb läbi rääkida nii füüsilise kui ka digiruumi teemad. Digivahendite kasutamise ja mittekasutamise küsimus on Eesti koolis teema. Siinkohal oleme lähtunud põhimõttest, et alati peab silme ees olema selge eesmärk, õpetaja peab teadma, mida ta ühe või teise meetodiga saavutada tahab, mis peaks olema tulemus – seejärel saab valida sobivaima viisi eesmärgi saavutamiseks. Vahel on digi asendamatu ja teinekord ilmselgelt liigne. Õpetaja peab usaldama kõhutunnet ja jääma talupojatarkuse juurde, uuenduslikkus ei tähenda automaatselt kõige eelnenu eitamist ja üle parda viskamist. Õpetaja jääb (vähemalt meile hoomatavas tulevikus) õppeprotsessi suunajaks.

Koolimeeldivus

Kooli põhiülesanne on lapse terviklik arendamine ja seda ülesannet saab täita lapse individuaalsust arvesse võttes. Vastasel juhul kaldume tagasi ühetaolisusse, millest 25 aastat tagasi vabanema asusime. Peame oluliseks, et õpikeskkonna komponendid – füüsiline, vaimne ja sotsiaalne – täiendaksid üksteist ja oleksid õpilase arengu teenistuses. Vahest peaksime rohkem rääkima emotsionaalsest õpikeskkonnast? Õpimeetodeid ja -vorme võiksid lapsed sagedamini ja rohkem ise valida. Päevad pole ju vennad ega õed ning kui ühel päeval toimib paremini grupitöö, siis teisel tahaksid õpilased võib-olla hoopis vaikselt ise oma õpiülesande kallal nokitseda.

Hindamine

Meie kehtivas õppekavas on hindamine oluline kui õpilase arengu toetamise vahend. Kindlasti vajame ka Eestis hindamispõhimõtete nüüdisajastamist. Kui Soomes muudeti seda nüüd, siis meie töötame ikka veel samade vahenditega, mis olid kasutusel Nõukogude Eestis. Õnneks on meil kirjeldatud ja nõutav kujundava hindamise rakendamine, mis peaks numbreid põhjendama. Kahjuks pole paljud õpetajad seda omaks võtnud. Hindamine on üks probleemsemaid kohti haridusreformis ja valdkond, millest ka lapsevanemad peavad aru saama.

Raha

Sellest ei tahaks väga rääkida. Mitte et ma midagi kardaksin, aga meie ja Soome palgad ei ole võrreldavad. Meie aastane kulutus õpilase kohta on laias laastus pool Soome panustatavast. Küll aga on mureks õpetajate palga osakaal tegevuskuludes – see on Eestis teiste riikidega võrreldes väike. See on koht, millele mõelda.

Kokkuvõttes, aitäh Soome kolleegile nende muudatusi kommenteerimast. Nagu näha, oleme samal teel ja mõtleme samas suunas, jäädes igaüks siiski oma aegruumi. Mis aga kõige tähtsam, keskmes on nii siin- kui ka sealpool lahte õpilane ning nägemus, milline ta võiks olla, mida peaks teadma ja oskama siis, kui lõpuaktuse lilled närtsinud on.

Irene Käosaar, HTM-i üldhariduse osakonna juhataja

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Missuguse riigi haridussüsteemi peaks Eesti endale eeskujuks võtma?

 

Natalja Mjalitsina, Innove õppekava ja metoodikakeskuse juhataja:

Eesti peaks arendama oma haridussüsteemi. Meil on maailma parim põhikooli õppekava, mis annab igale koolile võimaluse luua oma nägu. Meie kool saab pakkuda valikkursusi, kasutada kujundavat hindamist, teha uurimistöid, avada kümblusklasse jne. Võtame näiteks Peetri kooli Harjumaal. Justkui tavaline munitsipaalkool, kuid juba uksest sisse astudes näed, et see on väga omanäoline. Või näiteks Kambja põhikooli, mis on oma robootikaprogrammiga üle Eesti tuntud. Kõrgõzstanis ja Kasahstanis keelekümblusprogrammi koolitusi tehes olen tutvustanud neile Eesti õppekava. Nad on öelnud, et tahavad selle kohe üle võtta. Kaua aega on olnud meile eeskujuks Soome, aga nüüd on meil endal väga hea süsteem. Jõuaks see kõik vaid klassiruumi!

 

Olev Saluveer, Ülenurme gümnaasiumi direktor:

Kui vaataks Hiinasse? Sealt võtaksin üle kuusnurksed klassiruumid. Sellises klassis on kerge moodustada kuus töörühma ja igaühe oma nurka paigutada. Kuusnurkse ruumi põrandapinda saab kasutada palju ratsionaalsemalt kui nelinurkse klassi oma.

Norra koolis on avatud köök. Õpilassööklas tehakse toitu. Õpilased tulevad sööma ja näevad, kuidas toitu valmistatakse. Nagu moodsas restoranis.

Prantsusmaa tekitab kahetisi tundeid. Nende tsentraalset juhtimist tagasi ei taha. Aga vahel olen mõelnud, et meilgi võiks õpetajaid ja koolijuhte ühest koolist teise tõsta. Sellega liiguksid ju head ideed ja kogemused. Paraku eeldaks see, et koolidel on üüripindasid, kuhu nad saavad vahetatud õpetajaid majutada. Hea mõte, aga raske teostada. Aga see on selge, et koolijuhid ise ühest koolist teise ei lähe. Mingi mehhanism peaks neid sundima.

 

Toomas Kink, Tartu Raatuse kooli direktor:

Mitte ühegi maa süsteemi ei tohi kopeerida. Kuid üksikuid elemente võib teistelt maadelt üle võtta küll. Näiteks Soome haridussüsteemist võtaksin mõndagi üle. Mulle sümpatiseerib, et nad panevad suurt rõhku õpilaste liikumisele. Samas on asju, mis meil on paremini kui Soomes. Näiteks klassivälist huvitegevust on meil rohkem. Raatuse koolis saavad lapsed juba esimeses klassis tööõpetuses treimist ja muid masinatöid harjutada, Soome koolides seda pole.

Huvitav maa on Holland. Seal on kaks kolmandikku koolidest erakoolid. See on asi, mida tasub lähemalt uurida. Seal on ka väga palju immigrantide lapsi, kes ei oska riiki saabudes hollandi keelt. Sellest hoolimata on Holland PISA tulemuste tipus. Kuidas nad on selleni jõudnud? Kui palju on aidanud näiteks reegel, et pagulase perekonnalt võetakse kõik sotsiaaltoetused ära, kui nende lapsed koolis korralikult ei õpi? Olen näinud Amsterdamis klassi, kus üle poole õpilastest olid tumedanahalised ja kõik töötasid ilmselt tänu sellele reeglile aktiivselt kaasa. Hollandis on sümpaatne ka see, et seal ei hirmutata õpilast kutsekooliga, kui ta korralikult ei õpi. Hollandis lähevad kutsekooli ka andekad õpilased ja teenivad pärast selle lõpetamist paremat palka kui õpetaja.

Kanadas uuriksin õpetajate ettevalmistuse süsteemi, sest sealsed õpetajad on tõelised professionaalid. USA koolid on koolitulistamiste pärast ülimalt ettevaatlikud. Ilmselt on kasulik teada, kuidas nad oma koolides turvalisust tagavad. USA koolides tekib aga vahel tunne, et seal on midagi sarnast kunagise Nõukogude kooliga, samal ajal kui Eesti kool on astunud pika sammu edasi.

 

Kalle Küttis, HTM-i koolivõrgu juht:

Ma arvan, et Uus-Meremaad tasub lähemalt uurida. Seal lähevad lapsed kooli pärast seitsmeaastaseks saamist, mitte kõik ühekorraga 1. septembril. Õpetaja selgitab siis välja, mida laps juba oskab, ja hakkab teda sealt edasi õpetama. Seda seal ei ole, et kõik hakkavad üheskoos aabitsast a-tähte õppima. Igale lapsele lähenetakse individuaalselt. Esimeses klassis õpivad kõik lapsed individuaalse õppekava järgi. Et lastel ei läheks koolis igavaks. Ma ei ole ise Uus-Meremaal käinud, aga olen sellest lugenud ja nii on mulle ka räägitud. Uus-Meremaa teeb meiega koos üsna hästi PISA teste, järelikult on neil hea koolisüsteem. Soome kool meeldib mulle ka just sellepärast, et seal lähenetakse küllaltki lapsekeskselt.

 

Ilona Must, Pärnu vabakooli direktor:

Meie tunneme lähemalt Taanit. 2014. aastal olime nädal aega terve meeskonnaga Taani vabakoolis kogemusi vahetamas. Sealses vabakoolis on väga hea kontakt õpilase perekonnaga. Lapse ja õpetaja head suhted on vaatamisväärsus omaette. Väga populaarsed on ühisõppimise meetodid. Spencer Kagani raamat „Cooperative learning” on neil nagu piibel laua peal. Õuesõpe ja projektid on seal koolielu loomulik osa.

Ka Lätis oleme käinud. Seal nägime traditsioonilisi tunde, mis algasid küsitluse ja uue aine selgitamisega. Aga muljet avaldas läti õpilaste väga hea rahvatantsuoskus. Ungaris nägime samuti traditsioonilist õpet. Seevastu Soomest oleme leidnud alati oma ­uutele ideedele kinnitust.

Rootsis on meile silma jäänud personaalsele juhendamisele keskendunud koolide võrgustik.