Lapsed tunnevad kohe ära, kui õpetajale ei meeldi koolis, ütleb Melliste algkooli-lasteaia õpetaja Pille Saan ega suuda mõista, miks mossis pedagoogid oma kohast kinni hoiavad.
Kui sporditüdruk Pille Saan Tartu Raatuse gümnaasiumi lõpetas, plaanis ta minna kehalise kasvatuse õpetajaks õppima. Lauatennise treeneri paberid olid juba taskus ja töö lastega sobis. Kuid läks siiski nii, et tema ees avanes hoopis klassiõpetaja eriala uks. Õpingud andsid kinnitust, et valik oli õige. Vahepeal, tõsi küll, tekkis kriis, ja Saan oli aasta Austraalias põllutöödel. Elu- ja keelekogemuse ning uute sõprade saamise kõrval jõudis noorele naisele aga kohale, et ta on natuke nutikam, kui paprikate rohimiseks vaja, ja et ajab õiget asja just Eestis.
„Tulin tagasi, lõpetasin hooga ülikooli ära ja sain tööle Mellistesse,” lausub Saan. „Ise ka ei tea, miks, aga juba keskkooli ajal teadsin, et tahan siia tööle tulla. Olen väga õnnelik ja rahul.”
Tartust veerandtunnise autosõidu kaugusel asuv väike Melliste algkool-lasteaed meelitabki üha enam noori tööle, õpetajate põua üle seal ei kurdeta.
Saan alustas kolme aasta eest pikapäevarühma ja käsitööõpetajana. „Pikapäevarühm tekitas hirmu,” meenutab ta. Seal olid eri vanuses õpilased, kuid õpetaja ei osanud oodatagi, et nad ei oska iseseisvalt mängida. Igaks hetkeks pidi õpetajal tegevus taskust võtta olema.
„Eeldasin, et laps teeb oma asju, ilma et õpetaja teda kogu aeg tagant torgiks,” räägib Saan. „Esimesel kuul olin päris õnnetu. Ei suutnud ka korda luua rühmas, kus mõnikord oli 30 last, teinekord pea terve kool koos.”
Julges küsida
Noor õpetaja sai palju tuge oma mentorilt Aile Kilgilt, kes toona oli õppealajuhataja ja praegu on direktoriametis. Mentor julgustas, et pole rumalaid küsimusi. Abistasid ka kolleegid. „Julgesin küsida ja sain aru, et peangi mõtlema kogu aeg välja huvitavat tegevust, mis sobiks kõigile. Iga päev midagi uut,” lausub Saan.
Kui elu läks huvitavaks, taltusid ka lapsed. Neil tekkis arusaam, et kuigi õpetaja on nooreke, saab ta hakkama. „Teenisin lühikese ajaga nende austuse välja,” sõnab Saan.
Mentori nõu kulus ära ka saamaks teada, kuidas kooli siseelu käib. Igas koolis on ju omad tavad. Saani sõnul jääbki noore õpetaja ja mentori suhe kogu tööteeks eriliseks.
Algusest peale on Saan ka huvijuhi tööd teinud. Selleks ametiks on tal tagataskus hulk enda kooliaegset kogemust õpilasesinduses. „Olen kõigega hakkama saanud, sest olen hea ajaplaneerija,” räägib Saan. Näiteks on mõttekas korraldada üritusi ajal, mil lapsed on pikapäevarühmas. Nad aitavad heal meelel lava dekoreerida, joonistada ja õpetaja lasebki neil kõiges palju kaasa lüüa.
Esimene esimene
Klassiõpetaja sai Saanist eelmisel õppeaastal. Siis anti talle ka elu kõige esimene esimene klass. „Mul on oma õpilastega vedanud, nad on õpihimulised, tahavad palju teada,” kiidab Saan. „Nad olid meil ka eelkoolis. Panime juba siis klassis olemise ja käitumise põhireeglid paika. Näiteks, et tuleb kätt tõsta ja oodata, kui tahad midagi öelda. Tosin last on piisav arv. Pole vähe ega palju, õpetaja jõuab igaüheni.”
Tihe side on Saanil ka vanematega. Nad on kahe käega kõige poolt, mis õpetaja ette võtab, ja aitavad. Õpetaja hoiab vanemaid kursis nii lapse edusammude kui ka muredega. Helistab või saadab sõnumi ka siis, kui tahab kedagi kiita.
Esimesel aastal anti Saanile veel kunstiõpetuse tunnid. Kunstnikuperes kasvanuna läheneb Saan joonistamisele omamoodi ja annab teistsuguseid juhtnööre kui teised õpetajad. „Lapsed on harjunud väga ilusti kõike tegema. Täna joonistasime puukoort ja ma siis seletasin, et seda ei saa vaid „ilusasti” ja ühe värviga teha,” ütleb Saan.
Noorel õpetajal on tundide ettevalmistamiseks oma kindel süsteem. Nädalavahetusel valmistab ta ette kogu järgneva nädala tunnid. Hea ajaplaneerija lööb Saanis välja ka selle tegevuse juures. Sõltuvalt teemast on kolme tunniga kõik tehtud. „Mul on kolleegidega vedanud, jagame üksteisele materjale,” ütleb Saan. „Tean, kelle käest mida saab. Keegi pole kadekops! Ka internetist leiab palju lisamaterjali.”
Melliste koolis korraldatakse ainenädalaid ja õpetajad arutavad kolleegidega läbi oma plaanid.
Ülikoolist korralik pagas
Palju kasu oli ülikooliaegsest praktikast. Et saaks kindlust juurde, võttis Saan täiendavaid praktikatunde ja proovis suurele linnakoolile lisaks ka maakoolis töötada.
Praktikal tehtud tunnikavad on kõik töös kasutust leidnud. Õpingutest sai palju nippe, mida teha käitumisraskustega lastega. „Hea, et klassiõpetaja õpe kestab viis aastat, saad rahulikult keskenduda,” sõnab Saan. Ülikoolikaaslastega on senini tihe side, kolmveerand kursusest töötab koolis. Saadakse kokku, aga suheldakse ka Facebookis loodud grupis, et arutleda pedagoogilistel teemadel, jagada materjale ning kogemusi.
Kolleegid on sõbrad
Väikse maakooli suureks eeliseks peab Saan tõsiasja, et kõik õpetajad ajavad terve kooli, mitte ainult oma klassi asja. Probleeme saab lahendada kohe pärast nende tekkimist. Ja kolleegidega on väga lähedased, sõbrasuhted. Suures koolis ei saa õpetajad pärast tööd omavahel kokkugi, aga väikekoolis teatakse üksteise kohta peaaegu kõike.
„Mina ei kurda palga ega õpetajaameti maine üle, see töö teeb mind nii õnnelikuks,” kinnitab Saan. „Mul pole kordagi olnud tunnet, et miks pean tööle minema või ületunde tegema. Kellele koolis ei meeldi, mingu ära. Lapsed tunnevad kohe ära, kui sa ei taha olla õpetaja ja oled muudkui mossis. Põhjus, miks ma lastele meeldin, ongi see, et mul on hea huumorimeel. Ma laulan, tantsin ja mängin trummi, kui vaja. Ehk jääb neile midagi rohkem meelde, kui teen trilli ja tralli. Lapsed naljatavad vastu. Lähevad koju ja räägivad vanematele, et koolis on tore.”
Saan rõhutab ka, et õpetaja jaoks on tähtis olla aus ja öelda välja, kuidas asjad päriselus on, ninnu-nännutamata.
Viie aasta pärast näeb Saan end ikka tööl Mellistes. „Selle aja peale võiks endal ka juba laps olla, praegu oskan kasvatamise teemal ainult teoreetiliselt arutleda,” muheleb ta.
PILLE SAANI CV
Sündinud 15. juunil 1989 Tartus.
Haridus
- 2008–2014 Tartu ülikool, klassiõpetaja eriala (lisaerialad I ja II astme inglise keele õpetaja; põhikooli käsitöö, kodunduse ja kunstiõpetuse õpetaja)
- 1996–2008 Tartu Raatuse gümnaasium
Töö
- • 2014 – … Melliste algkool-lasteaed
Kolm asja, mida lapsed on mulle õpetanud
Ajafaktori enda kasuks pööramine. Olen alati olnud kiire elutempoga inimene, kes tahab kõik ruttu ja ilusti ära teha. Õpilastega töötades ei lähe alati kõik nii, nagu oma peas olen planeerinud. Lastega koos olen õppinud, et kiiret pole kuhugi. Tuleb võtta aega kõikide tegemiste jaoks, ükskõik, kas see on õppimine, koristamine, lugemine vms.
Olulised on väikesed asjad. Olen õppinud rõõmu tundma väikestest asjadest. Ääretult õnnelikuks teevad mind laste laused, nt „Õpetaja, sa ei ole maailma parim õpetaja, sa olen universumi parim õpetaja.” Sellised liigutavad komplimendid annavad kinnitust, et olen valinud enda jaoks õige eriala.
Otsekohesus ja kriitika vastuvõtmine. Laste ausus on piiritu. Varem võtsin alati kõike hinge ja võin väita, et ei osanud kriitikaga toime tulla. Tänu laste otsekohestele ja ausatele kommentaaridele olen õppinud kriitikat paremini vastu võtma ja analüüsima. Mõnikord lähevad asjad vussi ja lapsed ütlevad seda kohe. Just laste sõnad on aidanud mul saada paremaks õpetajaks.
Võin öelda, et lapsed õpivad minult ja mina nendelt täpselt sama palju.
Pille Saan
KOMMENTAAR
Aile Kilgi, mentor, Melliste algkooli-lasteaia direktori kt:
Pille juhendamine on olnud suur rõõm, ta kohanes kiiresti, õppis tundma kollektiivi ning tööks vajalikke dokumente. Julge, tähelepanelik, uudishimulik ja õpihimuline nagu äsja kooli tulnud õpilane. Alati valmis kuulama ja analüüsima ning huvitub tagasisidest. Ta katsetas ja proovis antud soovitusi. Nautis õnnestumisi ja analüüsis vajakajäämisi pead norgu laskmata. Algus on ikka raske, noorel õpetajal on küll ülikoolist kaasas tugev teoreetiline baas, aga õpilastest ja erisustest klassis ei tea ta veel midagi ega oska esimesi tunde plaanides ja andes ka sellega arvestada.
Kõige tähtsam on, et noorel õpetajal tekiks arusaam õpilasest – tema oskustest, võimetest ja sellest, kuidas ta sind õpetajana tajub ja sinust aru saab. Ka seda, kuidas õppida, tuleb õpetada. Mis täna töötab, ei pruugi homme enam sama tulemust anda, õpetajal peab igaks tunniks olema varu tagataskus, et vajadusel ümber otsustada või lisaülesandeid jagada.
Pille on kohusetundlik, aktiivne ja töökas õpetaja, õpilasi innustav, tunnustav ja julgustav.
Lisa kommentaar