Sellest aastast alates näidatakse riigieksamite tulemuste juures ära ka see, milline on kooli panus õpilaste edenemisse.

18. oktoobril tutvustati Innove pressikonverentsil möödunud õppeaasta riigieksamite tulemusi. Uus oli asja juures see, et räägiti ka koolide panusest õpilaste edenemisse. Matemaatika, eesti keele ja eesti keele kui teise keele riigieksami tulemuste juures tuuakse nüüd välja ka kooli panus ehk see, kas õpilaste tulemused on ootuspärased, alla või üle selle. See tähendab, et tänavusi riigieksamite tulemusi võrreldakse sama kooli eelmiste aastate tulemustega ning Eesti keskmisega. Kui ootused pole täitunud, on kooli panus nõrgenenud, kui ületatud, siis suurenenud.

Pressikonverentsil hoiatati, et kooli panust on uuritud ainult matemaatikas ja eesti keeles ning selle põhjal ei saa anda hinnangut kogu koolile, kuna sama kooli panus näiteks loovus- ja loodusainetes võib olla hoopis teistsugune.

HTM-i välishindamise osakonna juhataja Kristin Hollo märkis, et üldiselt on Eesti gümnaasiumide panus ootuspärane ehk siis meil on head gümnaasiumid. Ilmsiks tuli aga ka mõningaid kasutamata võimalusi. Loomulikult on mõne kooli panus ootustest madalam ja nendega võtavad peagi kontakti Tartu ülikooli teadlased (Olev Musta töörühm), et selgitada välja ebaedu põhjused. Loomulikult hakatakse uurima ka kõrge panusega gümnaasiume, sest nendelt koolidelt on kõigil õppida.

Ühtki väga madala või kõrge panusega kooli nimeliselt välja ei toodud. Üks kõneleja ütles isegi, et ta ei tohi ühegi kooli nimetada. Põhimõte on, et inimesed vaatavad HaridusSilmast ise, mis koolide panus on suurem ja missugustel väiksem. Andmed selle kohta leiab aadressilt http://www.haridussilm.ee/?leht=tulemus_4.

 

 

Mida gümnaasiumi panuse uurimine näitas

Innove analüütik Einar Rull märkis, et koolide panuse hindamine pole maailmas enam uus nähtus, seda tehakse Kanadas, Suurbritannias, Hollandis, Taanis jm ning kõik need maad peavad selle näitaja eraldi väljatoomist kasulikuks.

Einar Rull toonitas, et ka Eestis on gümnaasiumide panuse uurimine toonud esile probleeme, mis vajavad lahendamist. Näiteks selgub, et Eestis arenevad tugevamad õpilased koolis vähem edasi kui nõrgad, sest tugevamatelt oodatakse väiksemat pingutust kui nõrgematelt. Aga just tugevatelt rohkem nõudmine on koht, kus saab kooli panust õpilase arengusse märgatavalt suurendada. „Meil on ju vaja edukaid ettevõtjaid. Me ei saa neid ometi Rootsist importida. Selleks on vaja panna korralikult pingutama ka meie andekad õpilased,” märkis Innove analüütik.

Einar Rull: „Eestis on paraku traditsioon, et just nõrgematelt oodatakse väga palju. Meil peavad kõik lävendi ületama. Selle nimel võidakse pingutada nõrgemate õpetamisega üle, võidakse neile isegi liiga teha. Samal ajal jäetakse targad õpetamata, sest nemad on õppekava juba omandanud ja nendega pole seega vaja enam nii pakiliselt tegelda.

Aga kui andekas inimene koolis üldse ei pinguta, muutub ta mõne aja pärast keskpäraseks. PISA tulemuste viitavad, et umbes pooled meie 6. sooritustaseme potentsiaalselt andekatest õpilastest on keskpäraste hulka ära kadunud.

Matemaatikas tekib mingi hulga õpilaste mahajäämus juba 4.–5. klassis. Siis ei saa nad enam aru, mis tunnis toimub. Nad võivad oma oskustes aastatega isegi tagasi minna. Mida kauem koolis istuvad, seda rumalamaks muutuvad, näitavad Kanada uuringud.

Carol Dweck on uurinud Ameerikas andekaid õpilasi, kes pole tabanud ära hetke, millal on vaja hakata pingutama. Siis hakkavad nad otsima kohti, kus oma andekust ilma pingutamata näidata. Aga neid kohti jääb järjest vähemaks, sest teised on õppinud ja läinud neist mööda. Teised on õppinud visalt tööd tegema ja teavad, et pingutades saavutab väga häid tulemusi. Iga inimene on võimeline edasi liikuma sealt kohalt, kus ta on.”

Kas just pingutamise pärast polegi meie õpilased koolis õnnetud?

Einar Rull: „Mida me õnnelikkuseks peame? Olen hetkel õnnelik, sest ma ei pea homseks õppima? Pärast kooli lõpetamist olen aga õnnetu, et oma potentsiaali ei realiseerinud. Inimese õnnelikkust on uurinud positiivse psühholoogia ja pedagoogika looja Martin Seligman. Ta on uurinud ka optimismi: kas klaas on pooltühi või pooltäis. Ta on uurinud flow-seisundit, mis on üks õnnelikkuse olulisi aspekte. Flow tekib ainult juhul, kui inimene enam-vähem oma võimete piiril pingutab, kõik oma oskused mängu paneb ja kui tal siis see asi õnnestub – siis kannab flow teda kaasa ja ta tunneb elust rõõmu. Flow tunnet ei teki aga üle- ega alapingutuse puhul. Martin Seligman märgib, et kui tahame olla õnnelikud, siis peame mugavustsoonist välja tulema ja kohanema uuel tasemel..

Õpetaja peab õpet korraldama nii, et õpilased harjuksid pingutama mõistlikes piirides ja harjuksid nägema, et klaas on pooltäis.

Üks oluline asi – optimism – on Martin Seligmani järgi õpitav. Optimismi saab harjutada. Sealt on vaid sammuke õnnelik olemiseni.

Martin Seligman on uurinud USA poliitikute optimismi indeksit, näiteks Donald Trumpi ja Hillary Clintoni optimismi ning jõudnud järeldusele, et Clintonil on optimismi rohkem, mistõttu on tõenäoline, et USA presidendiks valitakse just tema. Inimestel meeldib valida juhtideks neid, kes näevad alluvaid optimistlikumalt, usuvad oma alluvate edusse. See tähendab, et õpetajad, kes veel pole, peavad harjutama ennast optimistlikeks ja korraldama koolielu niimoodi, et õpilastelgi tekiks harjumus olla optimistlik.”

Kui palju mõjutab tulemusi kooli suurus?

Einar Rull märkis, et suures koolis ei ole eksamitulemused märkimisväärselt paremad kui väikses, kuid suur kool on õpilase arengule sotsiaalses plaanis parem.

John Hattie Uus-Meremaalt ütleb, et kooli normaalne suurus on 600–800 õpilast. Kui õpilased on andekad, võib neid olla ka 1200.

Suure kooli eelis on, et õpilane saab ennast võrrelda omasugustega. Suures koolis on ka rohkem rollimudeleid, mille hulgast endale sobivaid valida.

Kui palju mõjutab tulemusi õppija sugu?

Eestis eriti palju ei mõjuta. Tüdrukute tulemused on eesti keele eksamil neli punkti paremad. Aga see pole ilmselt parema õpetamise tulemus. Lihtsalt meie kultuuris tegelevad tüdrukud keele ja kirjandusega rohkem ning on tänu sellele poistest ees. Poisid võivad samuti olla sotsiaalselt väga osavad, kui nad on sotsiaalsete teemadega piisavalt tegelnud. Kogemus määrab palju.

Matemaatikas aga on poisid ja tüdrukud enam-vähem võrdsed. See kultuurinorm enam ei toimi, et poisid peavad olema matemaatikas tüdrukutest üle.

Stanfordi ülikooli professor Thomas Dee on USA koolitestide pikaajalise analüüsi tulemusena avastanud, et hoopis õpetaja sool on tugev mõju. Meesõpetaja mõistab poisse paremini, sest on ise poiss olnud, ja poisid saavutavad tema käe all paremaid tulemusi. Tüdrukud saavutavad paremaid tulemusi naisõpetaja käe all. Stanfordi ülikool soovitab seepärast naisõpetajatel eraldi poiste õpetamist õppida ja meesõpetajatel tüdrukute õpetamist. Siis peaks vahe vähenema.

Kuidas on mõjunud lai ja kitsas matemaatika?

Õpilased õpivad jõukohasemates rühmades ja see on hea. Tõsi, Hattie järgi võib nõrgemate rühmale jääda külge silt, et nendelt ei oodatagi eriti midagi. Eestis ei paista kitsa matemaatika õppijatel seda silti küljes olevat. Aga siin võib tekkida probleem, et rühmas on vähe ambitsioonikaid õpilasi, kes nõrgemaid pingutama innustaksid. Teine kitsaskoht on, et TTÜ tunneb suurt puudust just laia matemaatika kursuse läbinutest.

Mida teha? Oleks loomulik, kui õpilased spetsialiseeruksid gümnaasiumiastmes sellele, mida neil on edasiõppimiseks vaja. Meie praegune veidi liiga lai ja vähe sügav õppekava ei arenda piisavalt õpilaste kognitiivset võimekust. Sportlane, kes tegeleb saja spordialaga, ei ole ühelgi alal silmapaistev. Eesti ülikooli teisel kursusel õpitakse tihti asju, mis läänes on juba gümnaasiumis omandatud. Peaksime juba gümnaasiumiastmes spetsialiseeruma – vähem aineid, kuid sügavuti ja põhjalikumalt.

Ideaalne oleks, kui saaksime võrrelda kooli panust gümnaasiumide õppesuundade kaupa – millise gümnaasiumi suund annab omasuguste hulgas kõige rohkem lisandväärtust. Tekiks eluterve konkurents gümnaasiumide vahel.

Kui palju mõjutab piirkond, kus kool asub?

Teistes maades on toodud olulise tegurina välja koolipiirkonna jõukus/vaesus, tööpuudus jne. Kool saab jõukalt omavalitsuselt rohkem. Ka lapsevanemad on keskmisest jõukamad ning ühtlasi haritumad, edasipüüdlikumad. Õnneks mõjutab Eestis piirkond kooli tulemusi palju vähem kui teistes maades. See on unikaalne. Eesti koolis ei peeta tähtsaks, kust õpilane tuleb, kõigile on enam-vähem ühesugused nõudmised. Mujal maailmas nõutakse tavaliselt vaesest perest pärit lastelt vähem. Mujal maailmas, näiteks USA-s nõutaksegi tihti lastelt, kes saavad koolis tasuta lõunaid, vähem. Eestis aga suhtutakse kõigisse võrdselt ja see on ka üks meie PISA edu alus.

Kas nn õppimiskallakuga klassis läheb kõik kooli panusetagi hästi?

Jah, üllatavaltki palju määrab gümnaasiumi lõpptulemust see, missugune oli klassi keskmine tase. Kõrge tase võib matemaatikas keskmisega võrreldes juurde anda kuni 20 punkti. Hattie räägib ka, et kõigepealt on olulised õpilase enda ambitsioonid, kuid teda ümbritsevate õpilaste ambitsioonid on veel olulisemad. Kui õpilaste ambitsioonikuse tase on klassi kõrge, sunnib see ambitsioonikamaks muutuma ka ehk neid, kes muidu ei pingutaks. Ambitsioonikamad innustavad vähem ambitsioonikaid. Teiseks saab kõrge keskmise tasemega klassis kasutada hoopis efektiivsemaid õpetamismeetodeid. Seal saab tekitada flow-situatsiooni – õppimine kannab kogu klassi kaasa.

Kui palju olenevad õpilase tulemused õpetajast?

John Hattie järgi väga palju – juhul kui õpilased usaldavad oma õpetajat ja nende suhted õpetajaga on lähedased.  Seda on raske saavutada ja kerge ära rikkuda. Ka õpetaja optimistlikud ootused innustavad õpilasi.

Väga tähtsad on ka õpetaja seostatud ja selged aineteadmised. Kusjuures mitte matemaatikast üldse, nt kõrgemast matemaatikast, vaid just sellest matemaatikast, mida ta parajasti õpetab. Tõhus õpetaja kujutab hästi ette, kuidas õpetada mingit teemat, nii et see õpilastele selgeks saaks. Hea õpetaja on aastaid proovinud, mismoodi õpetamine annab kõige paremad tulemusi, ta on eksinud ja üritanud teha paremini.

Tõhus õpetaja tegutseb paljuski automaatselt. Nagu autojuht ei mõtle, kuidas autot juhitakse, ta reageerib ümbritsevale mõtlemata. Kui hea õpetaja vaatab oma tundi videosalvestusena, imestab ta ka ise, kui paljudele asjadele tunnis jõuab ta reageerida ilma sellele mõtlemata.

Kumb on olulisem – kas väike klass või hea õpetaja? Näiteks Shanghais otsivad lapsevanemad head õpetajat, mitte väikest klassi. Neil pole midagi selle vastu, kui hea õpetaja klassis on 50 õpilast. Aafrikas Malawis on ka 300 õpilast klassis ja hea õpetaja saab nendega hakkama.

Kuidas mõjub tulemuste avalikustamine?

OECD on seda uurinud. Nendes riikides, kus koolide edetabelid on tehtud avalikuks, on tulemused natuke kõrgemad. Aga peab arvestame ka iga maa kultuuritausta. Hollandis avalikustatakse koolide panus, et lapsevanemad koolidele survet avaldaksid, Taanis ollakse sellega ettevaatlikud, sest paljud taanlased hakkasid edetabeli vastu protestima.