21. oktoobril oli Tallinnas haridustöötajate konverents „Mitmekultuuriline kool: kuidas toetada õpilasi, õpetajaid ja lapsevanemaid?”.

Mõnevõrra üllatasid konverentsil ameeriklannade Anna Marie DiPasquale’i ja Jodi Harperi ettekanded. Esiteks märkis DiPasquale, et nad ei nimeta uussisserännanute lapsi pagulasteks, vaid uuteks ameeriklasteks. Kas võiksime sellest eeskuju võtta ja kutsuda oma sisserännanute lapsi uuteks eestlasteks? Igatahes ütles Aune Valk sealsamas, et me ei tohiks ühelegi lapsele öelda, et ta ei saa olla eestlane.

Nad oskavad suahiili keelt

Teiseks üllatas, kui palju näiteid tõi DiPasquale selle kohta, kuidas sisserändajate lapsed õpetavad oma klassikaaslasi. Ehk siis, mida ameeriklased sisserännanutelt õpivad. Näiteks selline lihtne variant: Keeniast pärit õpilane kirjutab tahvlile suahiilikeelse tervituse ja õpetab seda lugema. Kohalikud lapsed on imetlenud, kui keerulist keelt Keenia lapsed oskavad. Kongost pärit õpilane on õpetanud oma kaaslasi Aafrika trumme mängima. Sedagi annab õppida. Geograafiatunnis korraldasid õpilased juba ise asjad nii, et klassi ühes nurgas oli Sudaanist, teises Nepalist, kolmandas Pakistanist ja neljandas Rwandast pärit õpilane. Need neli õpilast tutvustasid Ameerika klassikaaslastele oma sünniriigi geograafiat. Klass liikus rühmadena nurgast nurka, kuulas iga riigi esindaja tutvustuse ära ja sai selle kohta pitseri oma „välispassi”, nagu päriselt reisides. Kui küsiti, miks uued õpilased oma koduriiki tagasi ei lähe, selgitasid nood põhjusi. Nii kasvas geograafiatund üle ühiskonnaõpetuse tunniks. Uued ameeriklased on oma õpetajaidki õpetanud, selgitades neile, kust nad tulevad ja mis neile oluline on.

Niisuguste pedagoogiliste võtetega luuakse Ameerikas õhkkond, kus sisserännanute lapsed tunnevad end kohalikega võrdväärsetena ja turvaliselt.

Kiituskiri koolituleku eest

Mõni asi pani algul ka muigama. Nii antakse uutele ameeriklastele omamoodi kiituskirju koolis käimise eest. Kes suudab käia kohal vähemalt 70% nõutud ajast ning käitub ja õpib korralikult, see saab selle kohta veerandi lõpus tunnistuse. Anna Marie DiPasquale märkis, et kui laps ei oska inglise keelt, siis on tal suur kiusatus koju jääda, ja selle kiusatuse vastu aitabki tunnistus. Lapsed jälgivad hoolega, et tunnistuse tingimused oleksid täidetud. Tunnistuse kätteandmise puhul korraldatakse väike pidu, mis lastele väga meeldib. Need on mõned näited töövõtetest, mida on kasutatud uussisserändajate laste valutumaks lõimimiseks Ameerika ühiskonda. Kuid tegemist ei ole nõuete allalaskmisega. Anna Marie DiPasquale toonitas, et nende tegelik eesmärk on ambitsioonikas – uutele ameeriklasele toonitatakse, et nad peavad pääsema kõrgkooli. Asja võetaksegi tõsiselt. Nii on DiPasquale’i partnerkoolis juba 14 vaprat uut ameeriklast, kes soovivad õppida õpetajaks.

Huvitegevus on suhkur ümber mõru tableti

Teine ameeriklanna Jodi Harper esindas konverentsil pagulaslaste lõimimise klubi BRING IT!!!, mis pakub huvitegevust Manchesteri (New Hampshire) piirkonna koolidele. Selles vaeses piirkonnas saab mõnes koolis isegi 87% õpilastest tasuta koolitoitu. Ligi viiendik õpilastest on tumedanahalised, kusjuures eri riikidest. Olukord on piirkonnale täiesti uus, sest alles mõni aasta tagasi oli mustanahalisi õpilasi seal vaid kolme protsendi ringis.

Kuidas uue olukorraga toime tullakse? Jodi Herper rõhutas, et just klassiväline huvitegevus aitab uustulnukatel Ameerika kooli ja eluga kohaneda. Nii pakub nende klubi lastele võimalust mängida jalgpalli, golfi, õppida tantsu, trummimängu, harrastada sõudesporti jne. Eriti populaarne on jalgpall, milles on klubil koguni viis võistkonda. Jalgpalli pidas Harper väga heaks mänguks, sest see annab pagulaste lastele võimaluse kuuluda meeskonda, mis on neile väga tähtis. Teiseks pole jalgpalli mängimiseks vaja osata perfektselt inglise keelt ja noored tunnevad end vabamalt. Kuid BRING IT!!! pakub huvilistele ka võimalust osaleda õpilaste teaduslaboris, tüdrukute usaldusrühmas, kus saab arutada, kuidas on olla Aafrikast pärit neiu Ameerikas, jms.

BRING IT!!!  on suur klubi, kus käib 400 õpilast. Noortega tegeleb aasta jooksul 50 vabatahtlikku, kusjuures vabatahtlikeks käib ka professoreid. Kohalikud ettevõtjad toetavad klubi. Jäätisetootja on toonud kõigile lastele jäätist, jalatsitootja spordijalatseid, elektroonikafirma omanik materjali robootikaringile jne. Pagulasperede lapsed annavad tänutäheks neile eksootilisi kontserte.

Aga selleski klubis rõhutatakse, et pagulaslaps peab lõpetama keskkooli, et minna kõrgkooli. Muidu nad tasuvat tööd ei saa. Selle suure eesmärgi saavutamiseks on loodud kodutööde klubi, mis on väga populaarne. Sisse on seatud õpilaste vastastikune tuutorlus. Siingi mõtlevad pagulaste lapsed oma tulevasele erialale. Nii koosneb õendusrühm väga paljude rahvuste esindajatest. Rühm külastab muuhulgas ka meditsiiniasutusi. On ka suuhügieeni rühm, õenduse informaatikarühm jmt.

Muide, selles klubis käiakse pärast kooli lõpetamist edasi – näiteks jalgpalli mängimas. Noortele BRING IT!! meeldib. „Huvitegevus on nagu suhkur ümber mõru kohanemistableti,” ütles Jodi Harper piltlikult.

Descartesi kooli kogemus

Eestiski on nupukaid õpetajaid küllalt, selgus Tartu Descartesi kooli sotsiaalpedagoogi Iiri Saare ettekandest. Ta märkis, et nende koolis õpib roma, leedu, soome, vene, süüria päritolu õpilasi. Esimesena tulid romad ja neid natuke kardeti – ikkagi suulise kultuuri esindajad jne. Kuid neile tehti individuaalsed õppekavad ja asi hakkas toimima. Järgmised „uued eestlased” enam nii väga ei hirmutanud. Tänu romadele sai kool ühe tugispetsialisti juurde.

Et eesti lapsed uustulnukatest paremini aru saaksid, on loetud noorematele klassidele ette Aino Perviku lastejuttu „Draakonid võõrsil” ja selle üle arutletud. Tulemused on olnud head. Eriti on lastele meeldinud improviseeritud näidendid, kus räägitakse väljamõeldud keeles ja üksteisest peab aru saama hääletooni ja kehakeele järgi. Mäng meeldib väga ka uussisserännanute lastele, sest selles on nad eesti lastega keeles täpselt võrdsed. Selliseid nutikaid töövõtteid oli Iiri Saarel rohkesti.

Konverentsi korraldasid Eesti Pagulasabi ja TÜ eetikakeskus.

 

---

KONVERENTSI ETTEKANNETE KOKKUVÕTTED

 

Mitmekultuurilisus koolis. Sotsiaalpedagoogi vaatenurk

Iiri Saar, Tartu Descartes’i kool

Lae alla Powerpointi slaidiesitlus

 

 

I have a dream: „Mitmekultuuriline kool Eestis”

Aune Valk, Haridus- ja Teadusministeeriumi analüüsiosakonna juhataja

Mul on unistus. Ma unistan, et eri rahvusest ja erineva koduse keelega lapsed võiksid õppida Eestis koos sellises koolis, kus igaühe päritolukultuuri ja -keelt austatakse ja seda oleks võimalik heal tasemel omandada ning kus lapsed kasvaksid Eesti ja Euroopa kodanikeks. Selliseid koole Eestis on, kuid siiski õpib eesti keelest erineva koduse keelega lastest eestikeelses põhikoolis koos eesti lastega vaid väike osa – alla 10% .

Viimane Integratsiooni Monitooring (2015) näitas, et selline unistus on ka paljudel teistel. Eestikeelset põhiharidust eelistab oma lastele või lastelastele kolmandik (32%) vene emakeelega vastajatest ning see on sama populaarne valik, kui venekeelne õpe (29%), keelekümblust eelistab 17% [1]. Vaid 5% mõlemast rahvusest vastajatest ei poolda üldse mitmekeelset ja – kultuurilist klassi ning nende osakaal on viimastel aastatel vähenenud. Eestlased eelistavad enam (44%) sellist varianti, kus klassis on mõned üksikud mitte-eesti emakeelega lapsed, venelased pigem (50%) sellist varianti, kus umbes pooled on mitte-eesti emakeelega.

Eesti keeleliselt segregeeritud koolisüsteem ei ole ei eesti keele õppimise ega eri rahvustest pärit noorte kontaktide loomise ning laiemalt ühiskonna lõimumise seisukohalt mõistlik lahendus. Senistes lõimumiskavades on enam rõhutatud muu koduse keelega inimeste eesti keele õpet, omavaheliste suhete (laiemalt sotsiaalse kapitali) ning ühise identiteedi ja vähemusgruppide positiivse kaksikidentiteedi kujunemine on saanud oluliselt vähem tähelepanu. Lõimumist nähakse Eestis eri osapoolte seas erinevalt (eestlased rõhutavad keeleõpet, venelased võrdset kohtlemist), kuid laiemalt tähendab see suhete, kultuuride ja identiteetide vastastikust muutumist.

• Suhete tasandil on seniste uuringute põhjal suurim takistaja eestlaste vähene avatus, mida on kindlasti kõige kergem muuta võimalikult varaste suhtlemisvõimaluste loomisega.
• Kultuurimuutuse peamiseks sisuks on eesti keele õpe, aga ka Eesti kultuuris oluliste vähemusrahvuste esindajate parem esile toomine e nö enam maa- ja vähem etnosepõhine Eesti kultuuri esitlus. Mh võiks see tähendada vähemuskultuuride ja nende ajaloo õpet (nii eestlastest kui teistest rahvustest õpilastele).
• Kõige keerukam ja samas kõige kesksem ning paljude muude aspektidega seotud on identiteedimuutus. Ühelt poolt peaks muutuma Eesti riigiidentiteet avatumaks ja vähem etniliste eestlaste keskseks. See tähendaks ühiskonnaõpetuse, aga vahest ka ajalooõpetuse mõnede aspektide üle vaatamist.  Teisalt peaks muutuma siinsete vähemuste identiteet selgemaks ja positiivsemaks mitmikidentiteediks. Vaja oleks luua alus positiivsele eesti-vene (eesti-ukraina jne) identiteedile. Viimase juures tuleb selgelt rõhutada, et nii inimeste psühholoogilise heaolu (mille üheks aluseks on päritolukultuuri tunnustamine) kui riikliku lõimumisprotsessi seisukohalt tervikuna on rõhutada kultuuride paljusust ning mitte jääda eesti – vene vastanduse juurde [2]. Eesti vene keskkoolinoorte jaoks on kurvastavalt vähetähtis Eesti kodanikuks olemine, vaid 42% pidas seda tähtsaks, Läti vene noortest väärtustas Läti kodanikuks olemist 62%, võrdluseks oma riigi kodanikuks olemist väärtustas Eesti eestlastest 83% ja Läti lätlastest 91% (Valk jt 2013) [3].

Rahvussuhetele keskendunud psühholoogilistes uuringutes on laias laastus 3 tõestatud teooriat, mis selgitavad head suhete kujunemist. Lühidalt väidavad need, et:

• kui indiviidid ja ühiskonnad on kindlad ega tunneta ohtu oma kultuurilisele identiteedile ning oma kohale laiemas ühiskonnas, siis on tagajärjeks positiivsemad vastastikused hoiakud, kui identiteedid on ohustatud, on tagajärjeks vaenulikkus (mitmekultuurilisuse hüpotees, Berry jt)
• nii indiviidide kui ühiskondade psühholoogiline ja sotsiaalne heaolu on kõrgem kui järgitakse strateegiaid ja poliitikaid, mis toetavad kakskultuurilisust (nii päritolu kui riikliku kultuuri) (integratsiooni hüpotees,  Berry jt)
• tihedamad kontaktid erinevate gruppide vahel viivad vastastikuste suhete paranemisele. Allport tõi seejuures välja 4 tingimust, mis juhul kontaktid on eriti kasulikud: kontakt toimub võrdsetel alustel, on võimude, seaduste või kommete poolt toetatud, osapooltel on ühised eesmärgid ning suhted on mitteformaalsed. Hilisemad töö on näidanud, et abiks on ka muudel tingimustel toimuvad kontaktid  (kontakti hüpotees, Allport)

Üheks lahenduseks eeltoodud küsimustele ja võimaluseks nimetatud hüpoteesides esile toodud printsiipe järgida oleks eri rahvustest laste koos õppimine koolis, mis arendaks laste emakeelt, annaks hea eesti keele oskuse, looks võimaluse ühiseks suhtlemiseks ja vastastikku kultuuride tundma õppimiseks. Oluline on seejuures igaühe kultuuri ja identiteedi tunnustamine ja samas võimalus kakskultuurilise identiteedi arenemiseks. Kindlasti tuleks mitmekultuurilisemaks (sh Eesti vähemuste kultuuri käsitlevaks) muuta ka eesti laste õpet kõigis koolides.

Sellise mitmekultuurilise kooli eesmärk on kasvatada vabalt 2-3 keelt valdavaid, kultuuriliselt avatud ja ühiskondlikult teadlikke noori, kes on kindlad oma kultuurilises kuuluvuses ning kel on sõpru eri kultuuridest. Need koolid peaksid olema suunatud võrdselt kõigile Eesti õpilastele, aga ka siia pikemalt elama tulnud välismaalastele. Koole võiksid iseloomustada järgmised tunnused:

• Tegemist on põhikoolidega või integreeritud põhikooli ja gümnaasiumiga. Et mitte piirata noorte erialavalikuid, siis võiks mitmekultuuriline suunitlus (enam keele, kultuuri, ühiskonna ja suhtlemise õpet) olla vaid/ennekõike põhikooli tasandil. Põhikoolijärgsed valikud (kutsekool või mõne aine süvendatud õppimine gümnaasiumis) võiksid neid ette valmistada siiski juba edasiseks erialavalikuks.
• Kooli loomine peaks toimuma proaktiivselt, et valmis oleksid nii õpetajad, lapsevanemad kui õppematerjalid (vt all täpsemalt), sellisele koolitüübile tuleks luua positiivne kuvand (analoogselt Hea Algusega ning Avatud Algus vms). Koolidel peab olema väga selge strateegia mitmekultuurilisuse- ja mitmekeelsuse arendamiseks, sh ka õpilaste värbamiseks nt printsiibil, et eesti emakeelega laste osakaal poleks väiksem kui 50% ja mitte suurem kui 80%.
• Õppetöö põhikeel on eesti keel. Lapsed, kelle kodune või lasteaia keel pole eesti keel, võiksid vajadusel saada alguses täiendavad eesti keele tunde. Eesmärk on, et lapsed omandaksid võimalikult kiirelt suhtluskeele.
• Teiste keelte õppimine toimub eri tasemel, oluline on võimalusel pakkuda süvendatult emakeele õpet, mis vajadusel võib toimuda ka nt liitklassides vm viisil. Lisaks õpitakse 1-2 ainet nendes keeltes, alustades võimalikult vara. Seda teevad ka eesti lapsed.
• Kooli suunitluseks võiks olla ka suhete loomine naaberriikide (mitmekultuuriliste) koolidega, rahvusvaheline suhtlus. Eraldi eesmärgiks võiks olla ka Euroopa kodanikuks kasvatamine, Euroopa identiteedi areng.
• Nooremates klassides võiksid olla mängulised suhtlemistunnid, mis õpetaksid last panema end teise inimene olukorda, käituma, kui ei oska end hästi väljendada jne, hilisemates klassides kultuuridevahelise suhtlemise tunnid.
• Oluline, et mõnedes võtmeainetes (ajalugu, kirjandus, ühiskonnaõpetus) oleks võimalik valida ka nn mitmeperspektiivset õpikut, mis pööraks tähelepanu mitmekultuurilisusele ja vähemuskultuuridele. Nt ühiskonnaõpetuse õpikus tuleks rääkida mitmekultuurilisuse plussidest ja miinustest. Kriitiline on ajaloo-õpikute vaatenurga(nurkade) küsimus. Kirjanduses tuleks kindlasti tutvustada Eesti-vene (või Eestis elanud vene) autoreid (nt S. Dovlatov, A. Ivanov), samuti teoseid, mis räägivad emigratsiooni-immigratsiooni, mitmekultuurilisusega seotud küsimustest.
• Oluline, et kõik õpetajad oleksid kultuuriliselt teadlikud ja avatud ning mh valmis toetama noorte identiteedivalikuid, mis mitmes kultuuris kasvavate noorte puhul vajab tähelepanu [4]. Algklassiõpetajad võiksid olla kakskeelsed, et toetada laste sisseelamist ja lahendada võimalikke probleeme.

Unistus pole vaid unistus. 2015. aastal algatati Haridus- ja Teadusministeeriumis mitmekultuurilise kooli kontseptsiooni loomine, mille käigus kaardistatakse Eestis olevad mitmekultuurilised koolid (ehk koolid, kus õpib koos palju erineva keele- ja kultuuritaustaga õpilasi); kirjeldatakse kvaliteedikriteeriume, mis tagavad mitmekultuurilises koolis kõigi õpilaste mitmekülgse arengu ja heaolu ning kirjeldatakse tugiteenuste paketti, mis aitaks mitmekultuurilisel koolil nende eesmärkideni jõuda. Senine praktika eeskätt nendes eesti õppekeelega koolides, kus õpib palju vene kodukeelega õpilasi, on suunatud eesti keele õppele ja laste sulandamisele Eesti kultuuri.  Vähem tegeletakse omavaheliste suhetega e korraldatakse erinevaid ühisüritusi õpilastele. Vene keelt emakeelena vene kodukeelega õpilastele reeglina ei õpetata, minimaalselt tegeletakse vähemusrahvaste kultuuriõppega.

2016. aastal alustakse koostööd nelja mitmekultuurilise pilootkooli ja ühe lasteaiaga (Kohtla-Järve Järve G; Kunda ÜG; Kiltsi PK, Kohila Lasteaed; Juhan Liivi nim. Alatskivi KK). Pilootprojekti käigus kaardistatakse koolide praegune tegevus ja parim praktika ning aidatakse kooli probleemkohtade likvideerimisel (nt. vene keel emakeelena õppe korraldus). Pilootkoolide kogemuste tulemusel on plaanis välja arendada poliitika mitmekultuurilise õppekeskkonna toetamiseks koolides ja lasteaedades.

_______________

[1] Täpsemalt on eri variantide eelistused toodud Integratsiooni monitooringu joonisel 3.8 (lk 39): 17% venekeelsetest vastajatest eelistab oma lastele või lastelastele eesti õppekeelega kooli, 15% Eesti õppekeelega aga vene keele ja kultuuri süvaõppega kooli, kus erinevast rahvusest lapsed õpivad koos; 17% eelistab  keelekümblusklassi; 3% osalise või täielikult ingliskeelse aineõppega põhikooli; 19% venekeelset põhikooli, kus osa aineid õpetatakse eesti keeles; 10% täielikult venekeelse õppega põhikooli; 19% ei oska öelda  või ei ole neil lapsi või lapselapsi (Kirss 2015).

[2] Will Kymlicka – üks maailma tuntumaid mitmekultuurilise poliitika uurijaid on välja toonud 5 tingimust, mis aitavad kaasa sellele, et ühiskond tolereeriks kultuurilisi erinevusi. Sh on kaks tingimust, mis on Eestis problemaatilised: (1) vähemusgruppide mitte sidumine ohtudega; (2) immigrantide mitmekesisus. Eestis nähakse lõimumist rohkem Eesti – Vene poliitika vastandumisena, hoopis lihtsam oleks kui see muutuks vene, ukraina, ingeri-soome, valgevene, eesti jne kultuurigruppide suhtluse ja mitmikidentiteedi küsimuseks.

[3] Valk, Aune; Carl-Johan Ivarsson, Danute Dura, Evelin Tamm, Heidi Slotte, Juha Juntunen, Matti Rautiainen, Mare Oja (2013). Baltic Sea Region history: awareness among youth, national syllabi, and education. SA Unitas; http://projects.centralbaltic.eu/images/files/result_pdf/DNSE_result2_Research

[4] Marcia ja täpsemalt Phinney mudeli järgi läbib lapse noore identiteedi areng suletud (selge, vastanduv, läbi mõtlemata) ja/või hajusa (identiteet ebaoluline, ebaselge) ning reeglina teismeliseeas moratooriumi (otsingute-vastandamise) staadiumi. Oluline on peale moratooriumi jõuda saavutatud (läbimõeldud, positiivne, kakskultuurilises olukorras võiks integreerida eri kultuure) identiteedi staadiumini, mitte kapselduda tagasi suletud identiteeti (lõimumisvalikuna separatsioon) või jääda hajusa identiteediga (lõimumisvalikuna marginaliseerumine).