„Raamatus oli koht, kus koolibussi juht oli väga ebaviisakas. Eestlased leidsid, et ta käitus kohutavalt, aga soomerootslased mõtlesid, et nii bussijuhid ju käituvadki. Seal kirjeldati ka tüdruku ja poisi omavahelist suhtlust. Soomerootsi noored tõid välja, et araabia maades visataks selliselt käituv tüdruk kividega surnuks,” jutustab Skype’i raamatuklubi eestvedaja, Tallinna keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonna juhataja Kristel Palk.

Tallinna keskraamatukogu algatatud klubi viib Skype’i konverentskõne vahendusel üle Euroopa kokku noori, kes kirjanduslike tekstide üle arutledes üksteist paremini tundma õpivad. Kolmandat hooaega tegutsev klubi pälvis Euroopa keeltepäeval aasta parima võõrkeelealase teo tiitli.

Miks on hea mõte teha Skype’i vahendusel peetav raamatuklubi?

Mõte seda teha tuli mul Soomes Turu linnaraamatukogus. Seal korraldatud töötubade sarjas õpetati alternatiivseid viise, kuidas tuua inimesi raamatute juurde.

Osalejad olid Euroopa riikidest. Istusime grupis ja üheskoos jooksid ideed paremini. Info oli hoopis rikkalikum ja pani räägitu üle mõtlema, sest mitmest asjast saime erinevalt aru. Lõuna- või põhjaeurooplasena pead mõningaid asju iseenesestmõistetavaks. Siis kohtud kellegagi, kes neid asju üldse ei mõista. See võib olla nii ka väga lihtsate asjade puhul, nagu hommikueineks muna söömine.

Mõtlesin, kuidas tuua lugejateni inspiratsioonipuhangut, mida saad kelleltki, kes on mujalt pärit. Miks mitte Skype’iga? Sellega saab tasuta helistada teise riiki ning teha ka suure grupiga konverentskõnet.

Kuidas Eesti koolid ideega kaasa tulid?

Alguses oli raske inimesi kaasata, sest ei mõistetud, mida saavad õpilased klubist sellist, mida nad ei saa klassiruumis. Idee on ju sama – loeme teksti, arutleme selle üle, süveneme sellesse ja üritame tõlgendada. Oluline on aga nüanss, et arutletakse kellegagi teisest kultuuriruumist.

Üks esimesi õpetajaid, kellega koostööd tegime, oli Irene Artma Lilleküla gümnaasiumist. Temale ja ta õpilastele meeldis raamatuklubi nii väga, et nad on käinud meil nii esimesel kui ka teisel hooajal ja tulevad ka kolmandal.

Iga hooajaga on suhtumine muutunud avatumaks, meedias leidub infot ja tulnud on mõned auhinnad, nii et õpetajad on näinud, et asjal on sisu, mida ka hinnatakse.

Mõte, kuidas tuua noori rohkem kirjanduse juurde, arenes – kuidas tuua üksteisele lähemale eri riikide ja oma riigi rahvagruppe. See pole ainult kirjandus, vaid laiemalt kultuur, sallivus, kultuuridevaheline mõistmine.

Eelmisel hooajal oli meil korraga ühendus Tallinnas, Tartus ja Soomes. Tol korral oli mõte kaasata ka rahvusvähemused, tuua välja mitte ainult riikide, vaid ka riigi sees asuvate inimgruppide erinevused teksti tõlgendamisel. Tallinnas osalesid eesti, Tartus vene ning Soomes rootsi noored. Uuel hooajal tahaksime seda veel proovida. Koos välismaa noortega tahaksime arutellu kaasata ka Eestis elavaid vähemusgruppe. Ei pea tingimata olema vene kool, Läänemaalt leiame ehk rootsi kooli, Lõuna-Eestist võrokesed ja setod.

Millistest riikidest osalejad veel pärit on ja kuidas te nad leiate?

Alguses küsisin kolleegidelt, kas nad tunnevad välismaa raamatukogudes kedagi. Kontakt ei pruukinud tähendada, et inimene on valmis sellega edasi minema, aga temalt võis tulla järgmine kontakt. Kasutasin internetiotsingut, uurisin, kas eri riikides on katusorganisatsioone raamatukogudele, ja võtsin nendega ühendust. Osalejate leidmine oli pikk ja raske töö. Teine hooaeg oli tunduvalt lihtsam, sest kontaktid olid juba loodud.

Kuna asi toimub reaalajas, siis me Hiina koolidega seda teha ei saa – üks grupp peaks öösel üleval olema. Võib-olla õnnestub ajajoont pidi lõuna poole liikuda, kas või Aafrikasse, kuid seal ei pruugi leiduda vajalikku tehnikat. Seni on osalenud Euroopa riigid: Leedu, Läti, Soome, Suurbritannia ja Venemaa. Saksamaaga on kohtumine kokku lepitud äsja alanud kolmandaks hooajaks.

Riik on lihtsalt asukoht, osalevad noored ei pruugi olla soomlased Soomes või sakslased Saksamaal. Seal on mitmeid vähemusi, sealne noortegrupp on palju värvilisem ja põnevam, ning sealt tuleb rikkam arutelu ja vaatenurgad, mida meie iga päev ei näe.

Mis teid kohtumistel üllatanud on?

Noorte loovus. Mulle tundub, et kui neile anda natuke vabamad käed kohtumiseks valmistumisel, siis on tulemus parem. Noortel on väga huvitavaid ideid, kas või see, kuidas tutvustada oma kodulinna või kooli. Kui neilt võtta entusiasm ära, öeldes näiteks, et teeme lihtsalt PowerPointi esitluse, keeravad nad enda loovuse lukku. Nad tunnevad, et seda neilt ei oodata.

Oleme väga ilusaid asju näinud, näiteks Soome rootsi kooli puhul. Nende tekstianalüüs lõi pahviks. Oli nii ilus, kuidas nad ridadesse sisse läksid, milliseid ühiskondlikke ja kultuuriajaloolisi sidemeid leidsid ja mil moel need meile mõistetavaks tegid piltide, videote ja teiste vahendite abil.

Mis huvitav tekst see oli?

Soomerootsi autori Malin Klingenbergi tekst. Palusime noortel lugeda tema lasteraamatute fragmente ja arutleda, kuidas nad nendest aru saavad, ning kas nad saaksid kuidagi teisiti aru, kui nad poleks soomerootslased või eestlased. Ja laiemalt, kuidas võivad eri kultuuridest inimesed mõista kirjeldatud situatsioone ja miks; mille poolest nende arvates eri riikide lastekirjandus erineb ja miks.

Näiteks oli raamatus koht, kus koolibussi juht oli väga ebaviisakas. Eestlased leidsid, et ta käitus kohutavalt, aga soomerootslased mõtlesid, et nii bussijuhid ju käituvadki. Samas raamatulõigus kirjeldati ka tüdruku ja poisi omavahelist suhtlust. Soomerootsi noored tõid välja, et araabiamaades visataks selliselt käituv tüdruk kividega surnuks. Nad suutsid lastekirjanduse tekstist minna poliitikasse ja väga tõsisesse teemasse, millest tekkis omakorda arutelu naiste õiguste üle. Küpsus, millega nad arutlesid, üllatas. See, et naiste õiguste küsimus ei ole vaid araabiamaade teema, tuli ka loomulikult jutuks. See on üks näide, kuidas kohtumised üllatavad ja kuidas ühest asjast võib kasvada järgmine.

Iga kohtumine kinnitab, et kõik ei ole mustvalge. Kas või sõna „punane” võib ühes luuletuses tähendada palju erinevaid asju, olenevalt lugejast. Sellega arvestan nüüd rohkem ka igapäevaelus. Kui tekib konflikt, mõtlen, et teine ei pruugi näha asja nii nagu mina. Siis seletan ja kõik läheb hästi. See teeb paremaks inimeseks.

Mis põhimõttel te tekste valite?

Soovime, et grupid saaksid teksti lugeda oma emakeeles. Tekst peab seega olema saadaval mõlemas keeles. Üritan leida eesti autori teksti, et tutvustada eesti kirjandust. Eesti kirjanikud kirjutavad väga häid asju.

Kuna tahame, et noored süveneksid igasse lausesse ja sõnasse, valime lühikese teksti: miniatuuri, luuletuse või ka katkendi. Näiteks võtsime mõned leheküljed Kivirähki raamatust „Mees, kes teadis ussisõnu”.

Kunagi ei tea, milleni lugedes jõutakse, aga teksti valides vaatan, kas seal leidub sõnu, mis võiksid suunata mõtlema natuke kaugemale.

Mida õpetaja teeb, kui õpilased arutlevad?

Õpetaja roll piirdub peamiselt ettevalmistusega. Kohtumise alguses palun mõlemal grupil ennast tutvustada – kes nad on, kust linnast, kust koolist ja kust riigist. Mitte pikalt, kogu riigi ajalugu ei pea ära rääkima. Teiseks peavad noored valmistama ette grupitöö teksti kohta – mis mõtted neil teksti lugedes tekkisid. Kuidas nad seda vormistavad ja esitavad, on nende ja õpetaja valida. Õpetaja annab noortele tekstid ja ülesande, tagab, et nad on kohtumiseks valmistunud, ja toob nad kohale. Edasi on põhiroll vestluse juhil.

Kes kutsutakse vestluse juhiks?

Kui tekst on keskendunud näiteks noorteprobleemidele, siis on käinud inimesi noortekeskustest, kui juttu on muusikast, siis muusikaga seotud inimene. Kuna enamik kohtumisi on inglise keeles, peab juht seda valdama.

Kahel korral on kohtumist juhtinud teksti autorid – Jan Kaus ja Malin Klingenberg. Kohtumise lõpuks oli Klingenbergil suur patakas täiskirjutatud lehti, sest ta sai palju uusi mõtteid nii raamatusarja jätkamiseks kui ka sellest, mida tema tekstidest veel võib välja lugeda peale selle, mida autor mõtles.

Kuidas Eesti noored aruteluga kaasa tulevad?

Üldiselt ollakse alguses vaiksemad ja vahel peab õpetaja hõikama, et kuule, Tobias, ütle nüüd midagi. Tobias ei taha aga midagi öelda. Igas grupis leidub aremaid ja sõnakamaid. Hiljem, kui vestlus läheb väga põnevaks, tõmmatakse ka vaiksemad kaasa, sest vahel tahaks ju hirmsasti midagi öelda – kuidas teised ometi selle peale ei tule, et … Tavaliselt oleme arvestanud kohtumiseks poolteist tundi. Selle aja sees peaks iga soovija jõudma sõna sekka öelda.

Aga kui noored tahavad väga edasi rääkida?

Sel juhul on grupid omavahel kontakt­andmeid jaganud, üksteist külla kutsunud või jätkanud suhtlust internetis. Tore lugu juhtus, kui moderaatoriks käis Jan Kaus ja analüüsisime tema miniatuure. Üritasime mõistatada, mis linnadest need räägivad. Kohtumise lõpus otsustasid noored, et kirjutavad ka ise miniatuurid oma kodulinnast ja saadavad need härra Kausile, kes oli lahkelt nõus lood läbi lugema ja tagasi­sidet andma. Nagu kuulsin, läks härra Kaus pärast nende miniatuuride lugemist Eesti kooli tundi ja seal nad rääkisid veel edasi.

Kui noortega midagi toredat edasi juhtub, jääb meile teadmine, et siit see algas. Kes teab, võib-olla kutsume mõne noore miniatuuride kirjutaja kümne aasta pärast vestlust juhtima. Ehk sai ta just meie juurest kirjutamispisiku.

Kas neist kohtumistest selguvad ka eesti ja välismaa noorte lugemis­eelistused?

Oleme seda kohtumistel küsinud. Soomlastel on kohustusliku kirjandusega natuke vabamad käed. Neil on rohkem võimalust lugeda seda, mida ise valivad. Eestlaste puhul on see rangem. Eesti noored on tihti öelnud, et nad loevad küll hea meelega kohustuslikku kirjandust, mis on tore ja hariv, ning neil on väga hea meel, et kooli lõppedes on kõik need suurepärased raamatud loetud, aga kuna neil on väga palju tegemisi – õppimine pluss kooliväline tegevus – siis vabal ajal loevad nad ise valitud kirjandust pigem vähem. Aega lihtsalt pole.

Üldiselt on eri riikide noorte lugemiseelistused samad. Trendid muutuvad, aga noori köidavad ikka fantaasia, ulme, armastus ja põnevus. Samuti koomiksid. Selles pole midagi taunimisväärset. Koomiksid võivad olla väga kvaliteetsed ja sisukad teosed, mida peetakse juba aastakümneid klassikaks.

Tihti oodatakse, et noor võtab kohe Dostojevski kogutud teosed kätte, aga päris nii see ei käi. Las ta loeb alguses lihtsat teksti. Kui tal tekib tunne, et lugeda on mõnus, tuleb aeg, kus ta võtab ette keerulisema raamatu. Kui küsida lapselt või noorelt, miks ta seda jama loeb, siis ei loe ta lõpuks üldse. Oluline on aga, et laps ja noor loeks.

Mida sellises klubis osalemine noorele annab? Võõrkeeleoskust, eneseväljendusoskust, arutlemisoskust, tolerantsust …

Kindlasti ka silmaringi laienemise, armastuse kirjanduse vastu ja võib-olla ka huvi vaadata asjadesse sügavamalt. Mitte võtta asju nii, nagu nad esialgu paistavad, vaid süveneda. Seda võiksid teha ka täiskasvanud. Nähes ajalehes või internetifoorumis mõnda fotot või kommentaari, võiks võtta hetke mõtlemiseks, selle asemel et tormata kommentaariumisse ja kirjutada suurte tähtedega, mida sellest arvatakse. Üritame teha nii, et siit läbi käivatest noortest saaksid mõtlevad inimesed, mõistlikud tulevased lugejad.