Kirjastuselt Valgus on ilmunud raamat, millega tutvumist tahaks soovitada eelkõige põhikooliõpetajatele ja nende kasvandikele. Süüria-saksa kirjaniku Rafik Schami noorsooraamatut „Peotäis tähti” on praeguseks tõlgitud juba 28 keelde.

Päeviku vormis kirja pandud tegevustik viib lugeja tagasi kolmekümne aasta tagusesse Süüriasse, täpsemini Damaskuse äärelinna savimajadega ääristatud tänavasse. Seal elab koos oma pagarist isa, ema ja väikese õega poiss, kelle igapäevaelu ja arenemislugu moodustabki raamatu telje. Kirjanik loob ülimalt tõetruu pildi Bag­dadi tollasest agulielust, tavalistest inimestest, kelle ellu paratamatult sekkub riigi heitlik poliitika, sagedased putšid ja võimuvõitlus ning vastaspoole tagakiusamine ja jälitamine.

Päevikupidaja on neljateistaastane koolipoiss, kelle unistus on saada ajakirjanikuks, et mitte veeta kogu elu isa pagaritöökojas. Päeviku sissekanded on mõnusalt humoorikad ja noortepärases keeles. Saame teada, kes on ta kallim, sõbrad, koolikaaslased ja õpetajad, aga ka majanaabrid, sest selles ühiskonnas elatakse sageli väga lähestikku. Koolilaste elust on esile toodud mitmeid lustakaid episoode, mis kohati ei jää alla meie kirjanduse Tootsi lugudele. Tasakaaluka eaka inimese vaatenurga lisab onu Salim, kes oskab vastuseks poisi küsimustele jutustada alati mõne asjakohase tõestisündinud või mõistuloo.

Aga ka laste elu tollal veel suhteliselt rahulikus riigis põrkub paratamatult ühiskonna valupunktidega. Kirgliku loomuga noored on valmis ühiskonna parandamisse panustama ja leiavad oma sõnumi edastamiseks mitmeid originaalseid viise, nagu „sokileht” ja õhupalliga levitatavad tekstiribad.

Kõige selle taustal saab lugeja aimu meie euroopalikest väärtustest kohati vägagi erinevatest põhimõtetest ja hoiakutest, kas või suhtumisest naiste ja tüdrukute õigustesse. Meie tänapäeva lapsed ei kujutaks ettegi, et nende koolivaliku või elukutse määraks perekonnas üksnes isa tahe, eriti kui tegu on tütarlapsega.

Toredaid näiteid on inimeste suhtlusest siseõuel, turul hinna üle tingimise oskusest, kokkupuutest välisturistidega ja muust. Selline sissevaade meie omast nii erineva ühiskonna ellu avardab laste silmaringi ning aitab kujundada suhtumist ka Eestisse jõudvatesse Süüria sõjapõgenikest eakaaslastesse, kellele meie tavad ja väärtused võivad olla samavõrd raskesti mõistetavad ja omaks võetavad. Ehk saame sel viisil empaatiat kasvatades pisutki leevendada nende laste hingetraumasid, kes on pidanud põgenema oma vaenuvägede võitluse tallermaaks muutunud kodumaalt.