Eelmisel nädalal käisid Ukraina haridustöötajad Tallinna Kraavikrõlli lasteaias õuesõppe meetoditega tutvumas. Külastus toimus arengukoostöö programmi projekti „SCALE – jätkusuutlikkus ja kriisiohjamine aktiivõppe ja keskkonnateadlikkuse abil” raames.

Projekt keskendub jätkusuutliku maailmavaate kujundamisele. Selle käigus käsitletakse keskkonnaharidust ja õuesõpet kui vahendit kriiside ohjamisel ja konfliktide lahendamisel.

Kraavikrõlli õppealajuhataja ja projekti üks eksperte Eve Külmallik on oma sõnul „peasüüdlane”, et tema lasteaed selles osaleb. Enne Kraavikrõlli tulekut töötas ta projektijuhina koolitus- ja nõustamiskeskuses HARED, kes kõnealust projekti juhib.

Kuna projekti üks teema on keskkonnaharidus ja õuesõpe, näidati lasteaias ukrainlastele õuesõppetundi teemal „Sügise sünnipäev”. Külmallik on õuesõppe pooldaja ja viimased kaks aastat, mis ta Kraavikrõlli õppealajuhatajana töötab, on lasteaias sellele süvendatult tähelepanu pööratud. „Meie õpetajad oskavad õuesõpet teha ja külalistele õuesõppetundi näidanud Lepatriinu rühma õpetajad Tatjana Kin ja Tatjana Jakobson on selle kõige suuremad entusiastid,” kiidab Külmallik. Kui muidu õpivad lapsed õues enamasti korra nädalas, siis Lepatriinu lapsed kaks-kolm korda. Lastele see meeldib ja õpetajateni on jõudnud teadmine, et lapsed õpivadki õues kergemini, neile jääb seal kõik paremini meelde.

Ukrainlastele näidatud tundi oli Külm­alliku hinnangul endalgi põnev vaadata: „Lõbus mänguline tegevus. Lapsed ise ei saanudki aru, et õpivad.” Õuesõppetundi olid integreeritud matemaatika, keel ja kõne, kunst, liikumine ja tervisekasvatus. Tund oli kompaktne, sisaldas liikumismänge, laulmist ja luuletuste lugemist, loendamist, aga ka kätepesu teemat. Laste sõber Orav oli pannud valmis kingituse – õunakorvid lastele ja külalistele. Tõstatus küsimus, kas tohib süüa pesemata kätega ja pesemata õunu. „Ka külalistel ei lubatud sel kombel õunu süüa, kuigi nii mõnigi oleks tahtnud kohe hambad õuna lüüa,” muigab Külmallik.

Ridamisi ahhaa-elamusi

Orava abiga õpiti ka eesti keelt. Lepatriinu rühm on venekeelne, puu otsas istuv orav aga ei võtnud enne kedagi kuulda, kui teda eesti keeles kõnetati. Ukrainlased naersid, et orav on eestlane. Ka osa õppetegevusi käis eesti keeles.

Mööda Lepatriinu mängurada liiguti mitmel moel: hüpati, joosti slaalomit, astuti mööda jalajälgi jne. Tund lõppes liivakastis sügisele tordi tegemisega. Kuna hommikul tuli uduvihma, olid ukrainlased hämmeldunud: kas tõesti lubatakse lastel märja liivaga mängida. Neil Ukrainas on see keelatud. „Selgitasime, et meie laste riided ja kindad on enamasti mittemärguvast materjalist. Eesti kliimas saaks liivakasti väga vähe kasutada, kui seal ainult kuiva liivaga mängida tohiks,” selgitab Külmallik.

Ukrainlaste suurim ahhaa-elamus peale liivakasti lugu oli, kui tublid õues õppijad on meie lapsed. Oli näha, et lapsed on sellega harjunud. Külalistele avaldas muljet, kuidas tund oli üles ehitatud ja kompaktseks tervikuks seotud ning et ühte õppetegevusse oli integreeritud viis õppetegevusvaldkonda.

Majas tehtud ringkäigul olid ukrainlastele üllatavad näiteks meile enesestmõistetavaks saanud kuivatuskapp ja tuleohutustekk, samuti nõudepesumasin rühmaruumis. Suurt huvi pakkusid voodite paigutamise lahendused. Ukraina lasteaias on tuba voodeid täis nagu meilgi nõuka ajal. Kraavikrõllis on igas rühmas mitut tüüpi voodid, osa käib kappi ja osa üksteise sisse, nii et imestamist olnud mitmes rühmas.

Lvivi loodi eelmise HARED-i projekti käigus väike keskus, mis koordineerib sealset keskkonnaharidust. Sinna kogutakse materjale, mida koolid ja lasteaiad saavad laenutada, nii nagu Tallinnas Lehola keskkonnahariduskeskuses. Idee ja vahendite seeme tuli Eestist. Projekti käigus on võimalik Ukrainasse uusi õppevahendeid tellida.

Palju räägitakse selles projektis ohutusest. Ka helkurvest oli eelmises samalaadses projektis ukrainlastele ­uudis. Esimesed helkurvestid Lvivi viidi Tallinnast. Ukrainlased said ka materjali, millest ise helkureid meisterdada.

Õpipoisist õpetajaks

Ukraina lasteaedades pole küll kõiki õppevahendeid, millega Eestis harjunud ollakse, aga Ukraina ja Eesti alushariduses Külmalliku sõnul põhimõtteliselt väga palju erinevust ei ole. „Oleme ühest kultuuriruumist tulnud, aga nüüd eest ära läinud. Meie õppisime senimaani soomlastelt, rootslastelt ja hollandlastelt ning nüüd on aeg, kui õpitakse meilt. Nii mõnelgi konverentsil, kus ma viimasel ajal olen viibinud ja kus on olnud välismaalt külalisi, näen, et me pole enam õpipoisi rollis,” täheldab Külmallik. „Kui 2001. aastal alustas ­HARED koolide keskkonnaharidusprojektiga „Tuulik” ja 2002. aastal lasteaedade projektiga „Aiatuulik”, oli keskkonnaharidus Eestis alles lapsekingades. Esimesed projektid keskendusid sellele, kuidas integreerida keskkonnaharidust õppekavasse ja igapäevategevustesse, kuidas teha keskkonnaülevaatust jne. Oleme jõudsalt arenenud, nüüd on aeg jagada oma oskusi ja kogemusi.”

Keskkonnahariduse puhul peab iga lasteaed ise enda prioriteedid paika panema ning oma võimalustest ja inimestest lähtuma, arvab Külmallik. „Käsu peale ei tee keegi midagi väga hea meelega. Pigem tuleb õpetajaid keskkonnaharidusliku mõtteviisiga harjutada.” Kui ta kaks aastat tagasi Kraavikrõlli lasteaias keskkonnaharidust tõsisemalt juurutama hakkas, olid igas rühmas avatud tegevused, mida tuli teha õues. Nii mõnigi õpetaja tunnistas, et tegemist on tema esimese õuesõppetunniga. „Õuesõpet oli siin ju varemgi tehtud. Oluline on viia õue läbimõeldud tegevus ja mõelda, miks õue õppima minnakse, mida seal paremini õppida saab kui toas,” selgitab Külmallik. „Õuesõppel on kaks suunda. Üks on teha õues seda, mida võiksime teha ka toas. See on hea, sest lapsed saavad värskes õhus olla ja rohkem meeli kasutada. Teine variant on minna õue midagi konkreetselt õppima sõltuvalt keskkonnast, mis meid seal ootab.”

Kui esimene aasta õuesõpet Kraavikrõllis möödas, kirjutas mõnigi õpetaja tagasisides, et pidas õuesõpet millekski keeruliseks, mida on raske ette valmistada ja tülikas läbi viia, aga selgus, et õuesõpe on väga tore. Eriti seepärast, et lastele meeldib väga õues toimetada. Muidugi oli enne õuesõppe alustamist Kraavikrõllis ridamisi koolitusi, kus räägiti, mis on õuesõpe, kuidas tegevusi üles ehitada ning läbi viia, milliseid abivahendeid õuesõppetunni ettevalmistamiseks kasutada jne.

„Väga oluline on viia lasteni teadmine, et me ei lähe lihtsalt õue, vaid midagi konkreetset ära tegema. Seda mõtteviisi peab ka harjutama,” rõhutab Külm­allik. Esimesed tunnid võivadki tema sõnul ebaõnnestuda, sest lapsed on harjunud, et õue minnakse vabalt mängima. Külmallik on aastaid õpetajaid õuesõppe teemal koolitanud ning õpetajad on temalt tihti küsinud, kuidas õues laste tähelepanu koondada. Teised rühmad mängivad kõrval, läbi lärmi on halvasti kuulda, laste tähelepanu hajub. Külmallik soovitab naaberrühmadega kokku leppida, et nad läheksid näiteks samal ajal jalutama või tuleksid pool tundi hiljem õue, et tunni ajal poleks kõrval sebimist. Või teeksid ka ise samal ajal õppetegevusi. „See on pealehakkamise ja toimiva koostöö küsimus,” julgustab Külmallik. „Ma arvan, et õpetajateni on jõudnud teadmine, et õues õppimine on oluline.”

ARENGUKOOSTÖÖ UKRAINAGA

• Arengukoostöö programmi projekt „SCALE – jätkusuutlikkus ja kriisiohjamine aktiivõppe ja keskkonnateadlikkuse abil” keskendub Lvivi ja Lvivi oblasti 38 lasteaia ja kooli keskkonnaharidusliku tegevuse edendamisele, turvalise õpikeskkonna loomisele ning kriisist tingitud pingete leevendamise metoodika tutvustamisele lastevanematele, õpetajatele ja haridusametnikele.
• Kahe aasta jooksul toimub neli haridustöötajate ja lastevanemate õpivisiiti, kokku tutvub Eesti haridusasutuste hea kogemusega ligi 50 inimest.
• Projekt kavandati kooskõlas 2013.–2015. aastal läbi viidud arengukoostöö projekti „Demokraatlik jätkusuutlik haridus” tulemustega ning arvestades Lvivi koostööpartnerite soove.
• Nii eelmist kui ka praegust projekti juhib MTÜ Koolitus- ja Nõustamiskeskus HARED, rahastab välisministeerium Eesti arengukoostöö programmi kaudu.
• 10. oktoobril saabus Eestisse rühm Ukraina haridusasutuste direktoreid ja haridusosakondade juhte, kes tutvusid Eesti haridusasutustes koostöö põhimõtete, keskkonnahariduse meetodite ja erivajadusega laste tugisüsteemiga.
• Haridustöötajad külastasid Tallinna perekeskust, Tallinna 32. keskkooli, Konstantin Pätsi vabaõhukooli, Tallinna 21. kooli ja Kraavikrõlli lasteaeda. Keila koolis kohtuti Keila linnapea Enno Felsiga, kes tutvustas kohaliku omavalitsuse ülesandeid koolipidajana. Haridusasutuste ja muuseumide koostöövõimalustega tutvuti Kumus, õppekava toetavate keskkonnahariduse programmidega Silma õpikojas.

Allikas: HARED