Me oskame väga hästi rääkida õpetaja probleemidest õpetajatele endile, kuid tundub, et mitte nii hästi haridusest kaugemal seisjatele. Selline mõte tekkis Eesti kultuuri koja hariduskonverentsil, mida peeti eelmisel reedel ja laupäeval Tartus ­ERM-i uues hoones.

Vähemalt mulle endale jäi mulje, et rääkisin õpetajateemalises vestlusringis liiga üldsõnaliselt. Kui küsiti, kes kujundab õpetaja mainet, siis vastasin, et õpetaja enda professionaalsus. Aga mida ütleb see inimesele, kes tänapäeva õpetajaga kokku ei puutu? Võib-olla oleks tulnud rääkida pigem bioloogiaõpetajast, kelle õpilased kodus oma vanematele bioloogiatunde ümber jutustavad, nii et vanemad ütlevad õpetajaga kohtudes, et nemadki on bioloogias uue taseme saavutanud.

Teiseks küsiti, mis on õpetaja olemuslik tunnus. Pakkusin taas üldsõnaliselt, et õpetaja on eelkõige innustaja, kuid koolikaugematele inimestele oleks pidanud rääkima pigem mõnest konkreetsest õpetajast. Näiteks omal ajal teadsid Tartus kõik õpilased, et 8. keskkoolis on kirjandus ülipopp. Kõik Tartu õpilased teadsid ka õpetaja Vello Saage nime. Tuttav 8. keskkooli poiss rääkis mulle, et Saage oli pannud teda koos veel kahe õpilasega kirjandusklassi luku taha ja lasknud nad välja alles pärast seda, kui neil oli kaastöö kooli almanahhi jaoks valmis.

Kuidas suhtute hariduses toimuvasse „muutuste tornaadosse”? Vastasin taas üldsõnaliselt, et minu arvates on need muutused teinud meie kooli paremaks. Aga näited! Oleksin ju võinud märkida, et kool on nüüd sõbralikum, sest seal tegutsevad TORE, KiVa, lilla karu jt. Oleks võinud lisada, et koolis on nüüd põnevam, sest muusikatunnis kasutatakse Orffi meetodit, kirjanduses Popperi väitlusformaati, keeleõppes keelekümblust jne. Kuid mida ütleb näiteks „keelekümblus” koolikaugele inimesele? Mis piltlikke näiteid siin saaks tuua?

Lõpuks küsiti, kes vastutab õpetajate järelkasvu eest. Pakkusin, et kool võiks ise ka vastutada, näiteks õpilastele pedagoogika valik­ainet pakkudes. Siin olin õnneks natuke konkreetsem, märkides, et pedagoogika valikaines võiksid õpilased vaadata selliseid filme nagu „Surnud poeetide klubi”, „Vaatame, mida toob esmaspäev”, „Superlapsehoidjad” jt. Lisaks võiksid õpilased vaadata meisterõpetajate tundide videosalvestusi. Nad võiksid anda noorematele õpilastele järeleaitamistunde, olla mõnes klassis abiõpetajad jne.

Mida ma tahan öelda? On aeg õppida rääkima haridusest konkreetselt ja piltlikult, et meid mõistaksid ka need, kes tänast kooli hästi ei tunne.