Tartu kutseharidus­keskuses lõpetab novembris esimene lend töökohapõhises õppes õppinud müüjaid-klienditeenindajaid ja nüüd on paras aeg uudistada, kuidas uus õppevorm end õigustanud on.

Tartu kutsehariduskeskuse töökohapõhise õppe koordinaator Sigrid Ester Tani sõnul on koolis praegu 77 töökohapõhises õppes õppijat. Arvestades, et kokku on koolis üle 3000 tasemeõppija, on see arv tagasihoidlik, kuid iga uue õppimisvõimaluse lisandumine on suur samm edasi. Lisaks müüjatele-klienditeenindajatele osalevad töökohapõhises õppes veel autokeretehnikud, CNC-pingi operaatorid, turvasüsteemide tehnikud, arhiivikorrastajad ja müügikorraldajad.

„Õppijate seas on mehi ja naisi umbes pooleks, õppijate keskmine vanus on 32,3 aastat,” rääkis Tani. Alla 25-aastasi on neist kolmandik. Numbritest tähtsamaks pidas Tani aga tõsiasja, et töökohapõhisel õppel pole vanusepiire. „Grupid on vanuseliselt mitmekesised – korraga on klassis nii koolipingist tulnud kui ka need, kel juba aastatepikkune töökogemus, kuid kes soovivad teooriat juurde õppida ning saada kutsetunnistuse. Näiteks õpib meil keskealine naine, kes on karjääris kannapöörde teinud, alustanud tööd täiesti uues valdkonnas ning tulnud seetõttu töökohapõhisesse õppesse. Pikalt oma valdkonnas töötanud 51-aastane mees õpib aga põhjusel, et soovib kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti ja kasutab töökohapõhist õpet enesetäiendamise võimalusena,” kirjeldas ta.

Turvasüsteemide tehnikud on oma valikuga rahul

Vastupidiselt eelarvamustele on Tartu KHK-s valinud töökohapõhise õppe ka otse koolipingist tulnud. „Pärast gümnaasiumi lõppu uurisin, kuhu edasi õppima minna. Tegelesin eelnevalt IT-ga ja elekter huvitas mind ka ning kui ma kooli kodulehelt turvasüsteemide tehniku eriala leidsin, siis arvasin et see eriala liidab need mõlemad,” ütles Tõrva noormees Martin Kriisa (19). Töökohapõhine õpe talle meeldib. „Koolipingis on istutud juba 12 aastat, aitab küll,” märgib ta. Lisaks kiidab ta töö vaheldusrikkust ja praktilist poolt. „Päevad on nagu tavalised tööpäevad, kella kaheksast viieni ja töö käib plaani alusel. Sõidame objektile ning seal hakkab töö pihta: hooldus, paigaldus. Juhendaja juhendab. Kui küsid, siis vastab. Nalja saab ka, tööpäevad on meil väga toredad,” räägib ta. „Koolis oleme kaks-kolm päeva kuus, nii et enamik teadmisi tuleb otse töölt. Kool on selle kõrval tugi, tundides õpime teooriat, ja näiteks tööohutust,” jutustab Kriisa.

Ka Mihkel Hinto (19) alustas septembrist töökohapõhist õppimist turvasüsteemide tehniku erialal, kuigi turvafirmasse G4S võeti ta tööle juba veidi varem. „Töökohal õppimine on äge,” ütleb ta kohe. „Liigume ringi eri objektidel. Praegu olen näiteks piiripunktis. Suur eelis on õppida ametit otse töökeskkonnas. Koolist seda kogemust ei saa,” usub Hinto. „Aga koolis tahan teada laiemat tausta – miks midagi tehakse. See on eneseharimise pärast.”

Noormehed tunnistavad, et töötamine tähendab neile ka oma sissetulekut. Ja kuigi mõlemad noored elavad veel vanematekodus, annab see võimaluse iseseisvalt hakkama saada. „Oma raha on taskus,” märgib Kriisa ja lisab, et see on iseseisva elu algus.

„Ma arvan, et tegin õige otsuse. See eriala vastab mu soovidele ja näeb välja just selline, nagu ette kujutasin. Usun, et jään seda tööd tegema,” on Martin Kriisa oma valikus üsna kindel. Mihkel Hinto näeb ennast samuti turvasüsteemide valdkonnas ka aastate pärast. „Võib-olla lähen ülikooli, aga päris kindel ma selles veel pole,” ütleb ta. Praegu köidavad teda turvasüsteemidega seotud praktilised teadmised ja oskused rohkemgi.

Aluseks on kutse­kvalifikatsiooni nõuded

Nagu nimestki aru saada, on töökohapõhises õppes töökohal suur roll, sest praktilised oskused omandatakse ettevõttes. Sigrid Ester Tani teab, et töökohapõhine õpe eeldab väga häid suhteid ettevõtetega.

„Sisuline koostöö ettevõttega algab juba õppekava loomisest. Töökohal õpitakse juhendaja käe all vaid seda, mida praktikas päriselt tehakse, seega on õpe hästi elulähedane. Kuid koolil on samuti oluline roll, sest kutsekvalifikatsiooni nõuded võivad olla laiemad, kui ühes ettevõttes selgeks õppida saab. Siis tulebki koolis õppida seda, mida ettevõttes polnud võimalik töö käigus omandada, et kutseeksam edukalt ära teha,” selgitab Tani. „Mõte on ikka selles, et õppija omandaks kõik kutsekvalifikatsioonile vastavad oskused ning näeks suuremat pilti. Kool aitab õpipoisil oma tööd mõtestada ja näha seoseid, seda väärtustab ka tööandja,” selgitas Tani. „Mul on hea meel, et meie partnerettevõtted võtavad töökohapõhist õpet töötajate igakülgse arendamisena ja peavad kutsetunnistust oluliseks dokumendiks.”

Kui oskused olemas, saab käe kohe valgeks

G4S Eesti kommunikatsioonijuht Reimo Raja tunnistab, et nende ettevõttele on töökohapõhine õpe võimalus tagada vajalike spetsialistide järelkasv. „Turvatehnikuid peame igapäevatööks ette valmistama ise, sest seda tööd koolides ei õpetata. Tänapäeval pole turvatehniku töö ainult kaablite vedamine, tuleb tunda ka programmeerimist, et seadmed tööle panna. Turvatehnika on spetsiifiline valdkond,” kinnitab ta.

Kuna ettevõte on varemgi oma töötajaid ise välja õpetanud, ikka nii, et meister ees ja õpipoiss taga, on hõlpsam viia läbi töökohapõhist õpet. „Õpipoisiõppe eelis on, et töö ja õppimine käib koos. Kui noor kooli lõpetab, teab ta tänu sellele oma töövaldkonnast juba väga palju. Praktiline pool tuleb meilt ja teooria koolist. Kuna õppijad sooritavad ka kutseeksami, on teoreetiline baas samuti väga oluline.” selgitab ta. „Meil on igal õpipoisil oma mentor, koos käiakse objektidel ja kui õpipoiss teab, mis vaja, saab ta kohe iseseisvalt tööle hakata,” selgitas Raja.

Uusi töötajaid on ettevõte värvanud koos töökohapõhise õppe pakkumisega. „Meie piirkonnas tuleb tööd juurde ja tehnikuid napib, sest läheme mehitatud valvelt üle turvatehnikale. Kel vähegi selle vastu huvi on, siis neile tööd jagub,” märgib ta. „Pealetulev põlvkond on meile väga oluline,” lausus ta. „Senine kogemus näitab, et mudel toimib, sest kõik töökohapõhises õppes osalevad töötajad on tublid.”