Tartu ülikooli õppekavade ingliskeelseks muutmine tekitab professorites küsimusi. Näiteks, mis saab siin õppinud välistudengitest; miks kardame välis­üliõpilaste suurt arvu; kas ja kuidas peaks rahvusülikooli hoidma.

Sügisel korraldati Tartus Leuveni ülikooli algatusel seminar, kus räägiti rahvusvahelistumisest ja kultuuri­identiteedi suhtest Euroopa kõrghariduses. Osales üksteist ülikooli, sealhulgas ülikoolid Baltimaadest ja Soomest. TÜ eesti keele osakonna juhataja professor Helle Metslangi sõnul on nii seminari algatanud Leuveni ülikool kui ka mitu teist seminaril osalenud ülikooli rahvusvahelistes edetabelites küllaltki kõrgel kohal, mis annab tunnistust rahvuskeelse õppe ja rahvusvahelisuse ühendamise võimalikkusest.

Inglise keel, lingua franca

Teaduses, nagu muudelgi aladel, on kujunenud lingua franca’ks inglise keel, mis hõlbustab kahtlemata rahvusvahelist suhtlemist.

Helle Metslang: „Samas on Euroopa üldine suundumus keeleline ja kultuuriline mitmekesisus ning rahvusvahelistumine ei ole sama mis ingliskeelsus – välisüliõpilane või -õppejõud elab sisse ka selle maa keelde ja kultuuri, kuhu ta on õppima või töötama asunud.”

Seminaril tulid välja ühised mured rahvuskeelte akadeemilise funktsiooni nõrgenemise ja selle tagajärgede pärast. Kui Holland võistleb näiteks maailma haridusturul, kasutades laialt inglise keelt, siis Belgias asuv Flandria on orienteeritud oma maa vajadustele ning õpe on eelkõige flaami keeles. Eesti paistis positiivselt silma n-ö pehmete meetmetega: eestikeelne õpe on tasuta, eesti keele toimimist toetavad riiklikud programmid, eesti keele arengukava, ülikoolide keelepõhimõtted jne.

Rahvusülikool säilib rahvusvahelistumise kaudu

TÜ arvutiteaduse instituudi juhataja professor Jaak Vilo ütles, et peab väga lugu Eesti omariiklusest ja väikerahva omanäolisusest suures ja laias maailmas: „Rahvusülikool on rahvusvahelises tööjaotuses täiesti loomulik nähtus. See on meie panus nii enda kultuuri ja konkurentsivõime kui ka üleilmse teaduse arendamisse koostöös teiste riikide ja ülikoolidega. Hoiame nii keelt ja kultuuri, õpetame tudengeid hakkama saama rahvusvahelisel tasemel. Magistriõppe rahvusvahelisus ei nõrgenda kindlasti rahvusülikooli staatust.”

TÜ Johan Skytte poliitikauuringute instituudi rahvusvaheliste suhete ja regiooni uuringute programmijuht Eiki Berg kinnitas, et rahvusülikool säilib tänases maailmas ainult rahvusvahelisemaks muutudes: „Eesti näitel võib rääkida dilemmast, mis on tekkinud nn demograafilise augu tõttu. Kui soovime midagi kvaliteetset teha, on valikuid kaks: kas tõmbame erialade mõttes koomale, ei proovi õpetada kõike, mida seni teinud oleme, ja loodame, et tekib kriitiline mass kvaliteetseid üliõpilasi, või muutume pigem rahvusvahelisemaks erialade lõikes.”

Berg ei ole kindel, kas esimese variandi puhul annab rahvuskeelne õpe välja kvaliteedi mõiste, võrreldes rahvusvahelise kontekstiga: „Need, kes hindaksid ja suudaksid võrrelda, ei saa paraku meie keelest aru.” Teise variandi puhul aitab ingliskeelne õpe muuta meid teiste ülikoolidega võrreldavaks ja sundida pingutama selleks, et püsida konkurentsis: „Kõige olulisem on, et tiheda konkurentsisõela kaudu siia õppima tulnud tudengid loovad eeldused kvaliteetõppeks ja hoiavad kohalikud eestimaised professorid kodus.”

Valitsevate hoovustega tuleb kaasa liikuda

Professor Jaak Vilo arvates tuleks rahvusülikooli hoidmise mõttes rääkida rohkem sellest, mida ja miks me teeme, tutvustada meie panust ning tulemusi ja saavutusi: „Mulle tundub, et on tekkimas mingi salapärane lõhe ülikooli ja ühiskonna vahele. Meist ei saada aru ja võib-olla ka vastupidi.” Ülikooli üks suurimaid suundi peab olema jätkuvalt kvaliteedi kasvatamine. Professori sõnul näevad nad IT-erialade puhul kõvasti vaeva, et kasvatada korraga nii mahtu kui ka kvaliteeti: „See ei ole lihtne, sest vajame juurde õppejõude, doktoreid ja muidugi raha. Ideaalis käiks ülikooli õppe- ja töökohtade peale meeletu rabelemine ja konkurss. Kuna seda ei ole, siis on midagi ilmselt veidi valesti.”

Professor Eiki Bergi järgi ei tasu ülikoolis n-ö üle mõelda teemal, mis saab rahvusülikoolist: „Kui tahame olla väga hea, kvaliteetset teadust ja õpet pakkuv klassikaline ülikool, siis tuleb paraku valitsevate hoovustega kaasa liikuda. Rahvusvahelistumise suund on üldjuhul õige ning kõigil neil aladel, mil on läbilöögivõimet, tuleb tõsiselt mõelda rahvusvahelistumisele.” Mõnikord arvatakse ka, et ülikoolil peaks kehtima teatud kvoodisüsteem selle kohta, kui palju tohib ingliskeelset õpet magistritasandil olla selleks, et rahvusülikool säiliks: „See on minu silmis vääriti arusaam, sest meil on kaitsemeetmeid „rahvusteaduste” määratlemise ja erikohtlemise näol nii või teisiti sätestatud.”

Mis saab võõrkeeles õppinutest tulevikus?

Professor Helle Metslangi arvamus on, et peaksime õppekavade ingliskeelseks muutumise juures looma tingimusi lõimimaks välistudengeid ja -õppejõude eesti keelde, kultuuri ja teaberuumi: „Võiksime neid võtta kui kasvulava, kust võivad tulla nii eestikeelsed tippasjatundjad Eestile kui ka Eesti sõbrad kus tahes maailmas.” Ta tõi näite, et eesti ja üldkeeleteaduse instituudis on õppejõudude ja üliõpilaste seltskond üsna rahvusvaheline, kuid suheldakse eesti keeles: „Suhtlus- ja töökeele valik on hoiaku küsimus.”

Metslangi sõnul on õppekavade ingliskeelseks muutumine problemaatika, mis vajab mitmekülgset analüüsi. Kuivõrd on praegused suundumused kooskõlas ülikooli keelepõhimõtete ja eesti keele arengukavaga ning kas põhimõtted on piisavad selleks, et akadeemiline eesti keel püsiks ja areneks kõigil erialadel? Mis saab võõrkeeles õppinud inimestest ja võõrkeelsetest erialadest tulevikus? Milline osakaal on parim eri keeltes õpetatavate ainete, õppekavade, õppijate ja õppejõudude puhul?

Doktoriõppe keel

Tartu ülikool rahvusülikoolina on üldiselt väärikas seisus, kuid uudised ingliskeelse õppe lisandumisest annavad vastupidiseid signaale, ütles Helle Metslang. „Doktoriõppe arengu üle käivate arutelude tõttu tuleb uuesti läbi mõelda doktoriõppe keelsus. Kui tahame, et doktorikraadiga asjatundjad leiaksid senisest enam rakendust kogu Eesti ühiskonnas, siis on seda olulisem, et nad suudaksid tööalaselt eesti keeles suhelda.”

Professor leidis meeldiva üllatusena, et kuigi enamik väitekirju on ingliskeelsed, on eestikeelsete osakaal siiski väikeses tõusus. 2013. aastal oli eestikeelseid väitekirju 15%, 2014. aastal 15% ja 2015. aastal 18%. „TÜ nõuab ka ammendavat kokkuvõtet, kuigi sellist nõuet ei saa välja tuua paari teise ülikooli puhul. Olen eesti keele arengukava seiret tehes jälginud eestikeelse või ammendava eestikeelse kokkuvõttega doktoritööde osakaalu, mis kaldub Eesti lõikes paraku vähenema.”

Avaldatud lühendatult (vt Universitas Tartuensis, 9/2016)