Riigikontrolli hinnangul vajab Eesti laste tervishoiukorraldus kiireid muutusi, kuna laste haigusi ei märgata piisavalt vara, lapsed ei jõua õigel ajal ravile ning ravi ei ole alati järjepidev. Välja ravimata haigused kajastuvad tulevikus tööealiste inimeste kaotatud elu- ja tööaastates, mõjutades otseselt riigi üldist toimimist ja toimetulekut. Tervishoiukorraldust on võimalik täiustada, kui luua tervishoiuspetsialistide vahel sisuline koostöö ning määrata osapool, kelle ülesanne oleks jälgida, et laps saaks õigel ajal abi.

Terviseprobleemid jäävad märkamata. Haiguste varajaseks avastamiseks on riik ette näinud kindla aja tagant tervisekontrollis käimise. Audit näitas, et tervisekontrollis käivad lapsed ebaregulaarselt ning see sõltub lapse vanusest. Kõige enam jõuavad tervisekontrolli kuni kaheaastased, kellest käis ettenähtud sagedusega perearsti tervisekontrollis 85–93%.

3–6-aastastel tuleb tervisekontrollis käia vähemalt kord aastas. Eelkooliealistest jõudis sellise sagedusega kontrolli alla 4%. Kolme aasta jooksul ei jõudnud kordagi tervisekontrolli pooled selles vanuses lapsed, mis tähendab, et osa lapsi võib aastaid olla tervishoiutöötaja vaateväljast eemal.

Kõige vähem käivad lapsed tervisekontrollis koolieas: kontrollis käis sõltuvalt vanusest 8–20% lastest.

Põhjuseid, miks tervisekontrollis ei käida, on erinevaid. Üks on see, et sotsiaalministeerium ei ole suutnud tulemuslikult teadvustada tervisekontrollides käimise vajalikkust. Ka paljud perearstid ei ole seni pööranud eraldi tähelepanu laste tervisekontrollides käimisele. Kehva selgitustöö tulemusena on osa lapsevanemate seas levinud suhtumine, et arsti juurde pole mõtet minna enne, kui haigus kallal. Sellist põhimõtet järgivate vanemate lapsed jõuavad spetsialisti juurde sageli liiga hilja ning terviseprobleem on süvenenud. Tagajärjena ravimise aeg pikeneb, tüsistuste oht tõuseb, laps on aktiivsest elust eemal ning rahakoormus tervishoiusüsteemile kasvab.

Riigikontrolli hinnangul on siiski vajalik ka analüüsida, kas praegune tervisekontrollis käimise aegade hulk on optimaalne või on selle puhul liialdusi.

Teise kitsaskohana pärsib terviseprobleemide varast märkamist Eesti koolitervishoiu korraldus. Kuna kooliealine laps viibib suure osa päevast koolis, peaksid nii terviseedendus kui ka tervise jälgimine olema osa kõigi laste koolielust. Audit näitas, et koolitervishoiuteenus puudus 14 koolis. Kehtestatud nõuet üks kooliõde 600 õpilase kohta ei suudetud kõikjal täita ehk nõuetekohaselt oli kooliõe hoolega katmata ca 34 000 koolilast.

Lisaks puuduvad paljudes haridusasutustes vajalikud õppenõustamisspetsialistid, kes oskaksid probleeme, sh vaimseid häireid, märgata ning last aidata. Näiteks oli eripedagoog või koolipsühholoog 2015/2016. õppeaastal vähema kui kolmandikus üldhariduskoolides. Logopeed oli vähem kui pooltes koolides. Kuna õppenõustamisspetsialistid ei suuda üldjuhul üksteist asendada, ei märgata paljudes koolides laste terviseprobleeme enne, kui need on jõudnud süveneda.

Kooliõdede puuduse üks põhjus tuleneb sellest, et haigekassa rahastab koolitervishoiuteenust kalendriaastas vaid 11 kuu eest, st kooliõde saab palka vaid 11 kuu eest. Samal ajal teenib nt haiglas töötav õde üldjuhul kõrgemat palka ning saab seda kõigi 12 kuu eest. Ka õppenõustamisspetsialistid on ühe põhjusena välja toonud, et huvi selle töö vastu on väike, kuna palk on madal.

Lapsed ei jõua õigel ajal ravile. Tulenevalt sellest, et terviseprobleemi ei märgata või ei diagnoosita õigel ajal, ei suunata last edasi spetsialisti juurde, kust ta vajalikku abi saaks. Nendel juhtudel, mil terviseprobleemi küll märgati ja laps edasi suunati, ei jõudnud ta alati spetsialisti juurde.

Riigikontrolli analüüs näitas, et 2014. aastal suunasid kooliõed arstiabi vajavaid lapsi kõige enam silmaarsti, hambaarsti ning perearsti juurde. Suunatud lastest jõudis aasta jooksul silmaarstile 48%, hambaarstile 65% ning perearstile 41%. Kõikidest arsti juurde suunatud lastest, kellel kooliõde oli märganud terviseprobleemi, ei jõudnud sinna pooled. Põhjuseks eriarstiabi kehv kättesaadavus (distants, pikad ravijärjekorrad), info ebapiisav liikumine spetsialistide ja lapsevanemate vahel ning viimaste teadmatus ja/või hoolimatus.

Lisaks analüüsis riigikontroll koostöös Eesti psühhiaatrite seltsiga söömishäirega ning aktiivsus- ja tähelepanuhäirega laste ravi, kes olid tulenevalt oma terviseseisundist sattunud haiglaravile.

Analüüsi tulemused näitasid, et 32% lastest sai arstiabi õigel ajal, sh aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lastest 29% ja söömishäiretega lastest 37%. Seega 2/3 puhul ei diagnoositud probleemi õigel ajal. Hilisest märkamisest tulenevalt algas ravi keskmiselt kaks aastat pärast esimesi dokumenteeritud sümptomeid.

Haigete laste ravi pole alati järjepidev. Audit näitas, et kui terviseprobleem diagnoositakse ja laps jõuab ka arsti juurde, siis ei pruugi ta vajalikus mahus ravi saada. Näiteks sai rasvunud lastest nelja-aastase perioodi jooksul tervishoiuteenust kahel aastal 30%, kolmel aastal 8% ja kõigil neljal aastal 4% sihtrühmast. Rasvunud lapse ravimine eeldab aga regulaarset ravi, et see oleks tulemuslik. Ebaregulaarse ravi üks põhjus on juhtumikorraldusliku lähenemise puudumine, st süsteemis puudub osapool, kes veenduks, et laps jõuaks vajaliku spetsialisti juurde. Teisalt on põhjusteks lapsevanemate hooletu suhtumine raviskeemist kinnipidamisse ning vähene teadlikkus tervisekäitumisest. Rasvunud laste esmashaigestumine on ajavahemikul 2006–2014 suurenenud 54%.

Kokkuvõtvalt näitasid auditi tulemused, et lapse tervist ei jälgita ja tervishoiuteenust ei osutata koordineeritult ja patsiendikeskselt.

Et laste tervise hoidmise ja ravimise korraldus paraneks, tuleb senisest paremini ühendada toimivaks ja koordineeritud võrgustikuks perearstiteenus,  koolitervishoiuteenus, eriarstiabi- ning õppenõustamisteenus. Seejuures on toimimise eeldus, et süsteemis on üks spetsialist kui juhtumikorraldaja, kes jälgib pidevalt lapse tervisehoiuteenustele suunamisi, nende saamist ning vajadusel juhib lapsevanema ja/või lastekaitse tähelepanu sellele, et laps ei ole saanud üht või teist talle vajalikku tervishoiuteenust.

Riigil puudub ülevaade kui palju milliste haigustega lapsi Eestis on. Ülevaate puudumine ei võimalda planeerida tervishoiuteenuseid ega sihtrühmadele suunatud ennetus- ja edendustegevusi. Riigil on küll teada surmade ja sündide statistika ning esmahaigestumisjuhud, kuid esmahaigestumiste juhte ei saa võtta piisava andmestikuna tervishoiu ja ennetustöö planeerimisel, kuna üks laps võib olla sama probleemiga arvesse võetud mitme teenuseosutaja juures või on korduva raviarve puhul iga kord uus raviarve avatud. Samuti registreeritakse statistikas nii põhi- kui ka kaasuvad diagnoosid, mistõttu on võimalik, et kaasuvad haigused märgitakse mitu korda. Laste tervise valdkonna juhtimine vajab täpsemate andmete näol senisest paremat sisendit, et oleks võimalik reageerida õigesti ja õigel ajal.

Riigikontrolör Alar Karis: “Laste heaolu ja tervise eest vastutab lapsevanem, kuid riik ei saa lubada, et lapsed, kelle vanemad ei suuda või ei oska ise enda laste tervise eest seista, jääksid tähelepanu või abita. Kasvanud on näiteks vastutustundetute lapsevanemate hulk, kes on keeldunud lapse vaktsineerimisest, pannes ohtu nii oma lapse tervise kui ka elu, tekitades ohtu teiste laste tervisele, kellega vaktsineerimata laps kokku puutub.

Et terviseriskid ei realiseeruks ja tervisehädasid suudetaks ohjata, tuleb laste tervisele pöörata tähelepanu juba sünnihetkest. Eelkõige tervisekontrollide ja vaktsineerimiste kaudu haigusi ennetades, aga ka tervise edendamise kaudu, õpetades nii lapsi kui ka lapsevanemaid tervislikke eluviise harrastama.”

Auditiaruande täisteksti saab alal laadida siit.